 |
|
|
MINU PLAADIKOGU MINU RAAMATURIIUL TALLINN KUI LIND KAKS KIRJA VENNALE LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST MINU VIDEOTEEK HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST TALLINNA PAIGAD MÄLESTUS MÄRK VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS |
MINU RAAMATURIIUL
Olles tugevalt seotud visuaalse kunstiga, koosneb ka minu raamaturiiul enamasti raamatutest, mis toovad mulle lähemale teiste kunstnike või fotograafide mõttemaailma. Olen olnud alati sügavalt kiindunud kõikvõimalikesse eri kultuure tutvustavatesse fotoraamatutesse. Ühtedeks lemmikuteks on kindlasti Nick Yappi ja Amanda Hopkinsoni “150 Years of Photo Journalism”, “Thousand Familys” ja Yann Arthus-Bertrandi “The Earth from the Air 365 Days”. Selle viimase kinkisin endale sünnipäevaks, kuna see raamat mõjub mulle alati nagu lennukipilet kõikidesse maailma põnevamatesse kohtadesse korraga. Ilukirjandusest on sügava jälje jätnud oma kummalisusega Albert Camus ja Kurt Vonnegut. Eriti Camus tegelaskujud, kes esindavad inimtüüpe, kellega ma ei suudaks iial samastuda oma päriselus. Samas on nendes midagi nii kummalist, mis tekitab minus külmavärinaid, aga eelkõige suurt uudishimu. Leidub ka suures koguses igasuguseid võõrkeele õpikuid ja sõnaraamatuid, mis päästavad mind täbaratest olukordadest, kui on vaja muulastest sõpradega kirjalikult suhelda. Ja endalegi üllatuseks olen päris suure osa riiulipinnast eraldanud igasugustele praktilise sisuga raamatutele nagu Robert Nerman “Jalutaja teejuht. Põhja-Tallinn” ja siis veel tohutult kõikvõimalikke õpetliku sisuga teosed igaks elujuhtumiks. Mis seal salata, lastekirjandus on mind alati eriliselt rõõmustanud. Olen juba mitu aastat eri maailma nurkadest endaga heade illustratsioonidega lasteraamatuid koju tassinud. Nendes on mingi rahvaid ühendav jõud. Seda tunnen alati, kui kuskil Eestist väljaspool raamatupoe lasteosakonnas ennast riiulite vahele olen unustanud. Äkitselt märkan, et ma ei ole ainus, kes on tulnud ennast täisealiste maailmast lahti rebima. Soovitan soojalt seda proovida. Kui mind tabab mingi järjekordne loomiguline madalseis, siis olen abi leidnud Éva Janikovszky kirjutatud ja Laszlo Reberi piltidega raamatuist (“Kellesse see laps on läinud?”, “Usu või ära usu”, “Kui ma oleksin suur” jne), mis tuletavad oma illustratsioonidega mulle meelde, et kõike ei pea alati enda jaoks nii keeruliseks tegema. Toime? Vabastav! Mara Koppel-Ljutjuk |
Raamaturiiul on minu jaoks üks olulisemaid “elanikke”, kelleta ei saa elukohta koduks nimetada. Ta ei koosne mul mitte ainult eluvajalikest raamatutest ja nootidest, vaid sinna on ennast mõnusalt sisse seadnud ka muusikariistad, väikesed maalid, mälestused kui ka hetkel tähtsust omav pudi-padi. Võin isegi öelda, et minu elu keerleb kohati ümber raamatriiuli, nagu küla ümber kultuurikeskuse.