Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Veljo Runnel

MINU RAAMATURIIUL
Mara Koppel-Ljutjuk

TALLINN KUI LIND
Vilen Künnapu

KAKS KIRJA VENNALE
Mehis Heinsaar

LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ
Lauri Sommer

KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST
OkYm Riim

MINU VIDEOTEEK
Jaan-Jürgen Klaus

HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST
Harry Pye

TALLINNA PAIGAD
Andri Luup

MÄLESTUS MÄRK
Mart Aas

VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS
Kristi Pääsuke

MEESKOND

MÄLESTUS MÄRK

“Mitteametlikus vormis, noh. Mõnede tõsiste nootidega.
Nagu mingil rahvakogunemisel...”
Tundmatu mööduja repliik

23. veebruaril 2008 Pärnus avatud iseseisvuse väljakuulutamise mälestusmärgi loomisel juhtus asjaolude sunnil nii, et minu absurdseks ülesandeks jäi lisaks oma sisulisele tööle olla ka loovmeeskonna “pr-meheks”.
Tundub, et ma ei ole siiani sellest rollist välja saanud – mille tunnistuseks on ka käesolev kirjutis mõnedest hetkedest mälestusmärgi loomise pikas ja kummalises protsessis.

Absurdne algus.

Idee “sünd“. Me kõik – Kaarel, Mikk ja mina – mäletame erinevalt, kuidas tekkis rõdu idee. “Kusagil struktuurides on kallutatud jõud,” nagu öeldakse. Ja tundub, et see struktuur asub inimese enda sees. Lühikese kodukootud psühhoanalüüsi tulemusena võin öelda, et... piinlik tunnistada... et mul oli see kallutatus rõdu algidee tekkimise mäletamisel kõige suurem. Enda poole, loomulikult. Kuigi tegu oli ühisloominguga ­– see rõdu idee tekkimine ja vormistamine. Aga selles on midagi inimesele olemuslikku, selles mäletamises. Eriti mälestus märgi, “mäletamise märgi” loomise puhul. Mida me mäletame, kuidas me mäletame ja miks me just nii mäletame.
Sama lugu oli ka iseseisvusmanifesti teksti koostamisel aastal 1918. Kusjuures kirjalikes mälestustes kipub olema nii, et igaüks mäletab oma osa suuremana, sest nii on hea mõelda. Inimlik, aga piinlik inimese loomuse osa.

Üritan olla objektiivne: idee oli kuskil olemas. Ta ilmus meievahelises vestluses välja. Me hakkasime seda ideed teostama. Kolm inimest. Kui ühte meist ei oleks olnud, poleks midagi toimunud, idee poleks võtnud kuju ega realiseerunud.

Meie ühislooming näeb umbes ca 24 h peale idee sündi välja plastiliinist plönnina.

Tekib veel mõtteid, et rõdu juurde võiks kuuluda iseseisvusmanifesti tekst, sellel võiks olla sündmuse toimumise info ning seda võiks kasutada ka avalike koosolekute, kontsertite jne jaoks umbes nagu Hyde Park’is on Speaker’s Corner. Et oleks selline elav koht oleks, keskkonna osa, mis elaks kuidagi oma elu edasi, mitte lihtsalt ei kujutaks seda, et kunagi olime tublid, nüüd tähtsad ja ametlikud ja kogu lugu. Ühesõnaga väldiks pompöössust ja oleks sõbralik koht. Kus ema saaks lastega jalutada, isa õlut juua ja kõik saaksid manifesti teksti lugeda. Iseseisvuse algset ideed.

Et ei jääks muljet, nagu kogu konkursi töö koosneski ainult sellest plastiliiniplönnist, ütlen igaks juhuks, et ei koosnenud.

Segane ja seksikas keskpaik.

Kuud möödusid, nagu neil kombeks. Ühel õhtupoolikul helistas Kaarel, et käivad jutud, et võitsime selle Pärnu asja ära. Hetk läks aega meelde tuletamiseks, et mis see Pärnu asi oli ja siis tuli meelde. Väga hea – võitsime siis ära.

Ja algaski segane sündmuste keskpaik. Mäletan, et palju faile oli, palju faile. See tähendab – et arvutidokumente. Failid, failid, failid. Ja mitte miski ei tundunud õige ega sobivat. Kõike tahtsime kogu aeg muuta ja muutsimegi. Vanust tuli juurde ja kohvi sai joodud. Abilisi otsitud ja leitud. Tahtsime, et abilisi saaks usaldada, selle järgi neid otsisimegi. Ja leidsime ka. Mäletan Juhan Kreemi. Ajaloo alalt. Täpse sõnastusega inimene, kellega kohtudes tunned kohmetust oma rumaluse pärast. Kindlasti ajasime ta rohkete failidega segadusse. Mäletan jutte Juhan Idnurmest, müstilisest insenerist, kellega suhtles Mikk ja keda mul ei ole õnnestunud siiamaani oma silmaga näha. Siiski – korra ma nägin teda, aga mingi sillaga seoses ja televiisorist. Mina ei pidanudki teda nägema, sest minu peale jäi rohkem tekstiosa, aga näha oleks tahtnud ikka, muidu hakkad ju ette kujutama ja müstifitseerima, et milline ta on. Ja seda ma muide hakkasingi tegema. Kujutasin millegipärast ette, et tal on pikk habe. Aga telekas ei olnud.

Mäletan meediat ja tema tähelepanu. See oli ebameeldiv, sest oli mingit serva pidi millegipärast alati seotud Pärnu Linnavalitsuse ja Mart Viisitammega, kuigi meist keegi ei kuulu sinna, kuhu tema kuulub ja tema meid ka ei armasta, ma arvan – tal on ju naine ja meie oleme ka kõik heterod. Lehemeediast me ei pääsenud, sest selles ilmus närviajavaid ebatäpsusi ning sellest hetkest alates saigi minust pr-mees, kes kirjutas lehemeediale, et kurat, lõpetage ära, see ei olnud nii, vaid hoopis teisiti. Telemeedia eest saime putku. Jooksime puhtfüüsiliselt eest ära ja reporter ajas mikrofoniga mööda muruplatsi taga. Üsna meeldiv on tunda end inimesena, keda reporter mikrofoniga taga ajab – see tõstab ego. Aga igaks juhuks ütlen, et tema ründas ette teatamata ja esimesena. Kui metskitse aasal üllatada, siis pistab temagi ju jooksu? Nii meiegi. Seda enam, et jahimehed olid meid ette ajanud, et me pahaaimamatult aasal sööksime ja siis tuleks reporter ja võtaks meid rajalt maha.

Muidugi – mis seal salata – kuulsus jäi tulemata. Magus kuulsus. Aga noh.

Mälestusmärk aga elas oma elu. Temale pakuti uut asukohta: Rüütli platsi asemel Pärnu Hotelli ette. Puksisime vastu, sest siis oleks meie idee rahvakogunemise kohast ära langenud – hotelli ees on ju sõidutee. Puksisime vastu kuni tekkis seksikas kosilane fotomonteeritud kujul. Pilt, millel oli kujutatud idee, et mälestusmärgi taga võiks olla klaasfassaad, millel kujutatud kunagist Endla maja koos rõduga. Me ei suutnud sellele ideele vastu panna, sest klaasfassaad – kelle iganes idee see oli – tundus nii seksikas. Ja justkui leppisime olukorraga, et no okei – kui linnavalitsus tahab seda sinna panna, pangu siis. Tegelikult olime ise ka tiba sisse võetud.

Ühesõnaga tundus, et olgu siis seal, päris ilus jne ja et Rüütli platsist nii palju halvem variant see nüüd ka ei ole – pole päris põhjust sellepärast “lapsukest koos vanniveega välja visata”. Pidi tehtama Pärnu Hotelli ette meie lapsuke. “Meie lapsuke”, ütlen ma nüüd kergelt ja nagu möödaminnes, kuigi algne Endla ja selle rõdu on ju tegelikult G. Hellati, A. Jung’i ja E. von Wolffeldt’ i looming. 

Kõrvalepõige. Kas olete tähele pannud, et meie “taasiseseisvumisele” on nüüd tagantjärele tekkinud kindlad autorid. Ning et iga “autor” väidab, et just tema osa oli taasiseseisvumisel kõige olulisem? See oli ka põhjus, miks esmakordse iseseisvumise mälestusmärgil teksti autorid ja manifesti väljakuulutajad kõrvale jätsime – sest kas saame siiski olla kindlad, et lisaks juba teatud inimestele seal ehk veel kedagi ei olnud nende seas, keda me hetkel ei tea ega mäleta? Ja kas iseseisvumisel sai üldse olla kitsas autoritering? Teatud mõttes kindlasti sai, aga mitte väga paljude inimeste toetuseta – nii nagu “taasiseseisvumiselgi”, mäletate?

Lõputu lõpp.

Tagasi liikus see asukoht Rüütli platsile. Ja see oli hea. Asukoha mõttes. Kuigi muidugi – endise Endla kujutis klaasfassaadil tundub senini ahvatlev mõte, ja muide – Pärnu Hotelli mehed – kui te nii ebaametlikku juttu suudate taluda – tehke see siis ikkagi ära! Tõsiselt.

Aga projekteerimise lõppfaas, nagu mina projekteerimiskauge inimesena aru sain, oli kurnav. Kaarli juustesse sugenes halli, Miku auto lagunes silmnähtavalt. Puudelt langesid lehed ja tekkisid uuesti. Mälestusmärgi suurust tuli vähendada. See ei tee egole kunagi head. Ma ei mäleta tagantjärele, mida mina lõppfaasis tegin, aga küllap tegin end tähtsaks, elasin kaasa ja olin stressis nagu siil. Muide – meenutangi näoplaanilt siili, olgu siin öeldud, sest fotosid näopiltidega nüüd jälle meediasse ei pääse ja kuulsus jääb jälle tulemata. Aga noh.

Taas tagasi Rüütli platsil, nägi planeeritud mälestusmärk välja umbes nii, seksi vähem ja ruumi rohkem. Sai vabamalt hingata.

Väsinuna kummalisest infost leheveergudel, kirjutasime ka lehte artikli pealkirjaga: “Oluline, veel olulisem ja kõige olulisem. Täpsustuseks mälestusmärgi teemal.” See ei ilmunud kohe, sest enne seda ilmus pr-jumalate tahtel Mart Viisitamme artikkel pealkirjaga: “Olulisest, vähemolulisest ja ausammastest” (http://www.parnupostimees.ee/011107/arvamus/10079486.php), alles peale seda ilmus siis meie artikkel, mille pealkirjaks oli pandud kellegi poolt nüüd ainult: “Täpsustuseks mälestusmärgi teemal.” (http://www.parnupostimees.ee/301007/arvamus/10079526.php) ning pealkirja esimene lause oli puudu. Loomulikult oli see juhus. Aga Mart, palve sulle: ütle palun oma pr-rahvale, et kui see ei olnud juhus ja nad laenasid natuke seda meie esimest lauset – noh, natukene – siis okei, aga toogu nüüd see tagasi ka, esialgsel kujul. Las toovad selle endise Sakala Keskuse valvelauda näiteks meie nimele. Aitäh.

Mingil hetkel tekkis mõte lisada mälestusmärgile manifesti tekst ka pimekirjana – kombatavas kirjas. Pimedate Ühingust Priit Kasepalu aitas seda teha ja uskumatu aga tõsi – see sai teoks. Hr. Priit Kasepalu, Eesti Pimedate Raamatukogu direktor, on härrasmees, kes andis meile korrektsuse õppetunni ning mingi ettekujutuse sellest, kuidas võisid käituda tõelised härrad siis, kui vabariiki esimest korda välja kuulutati: peetakse sõna, väljendustes ollakse täpne ning suhtlemises väärikas.

Nagu juuresolevgi foto näitab, sai mingil hetkel mälestusmärk valmis. Kaarel oli sel ajal Norras, kui seda avati, ja kirjutas, et seal on päris suured mäed; Mikk käis kaameraga kohal ja tegi mõned pildid, mina võtsin vennaga suvila ligidal võsa maha ja vahepeal kuulsin raadiost, kuidas Ilves rääkis avamisel, et lugege manifesti teksti, see on oluline tekst ja Viisitamm kriiskas kõrge häälega midagi vabaduse teemal. Mart – kui sul tõuseb hääl teinekord veel kusagil niimoodi üles kurku, siis näitlejakoolitusega inimesena soovitan sulle, et hinga kõhuga, kui nii juhtub.

Siin on mõned pildid valmis mälestusmärgist, mis on tulemuselt ütleme nii, et rahakotikohane – mis puutub kasutatud materjale ja teostust. Aga asukoha mõttes tundub ok ja kui kunagi Pärnul uued valitsejad ja rahakottki taas kannatab – siis võiks tekstiosa pleksi karastatud klaasmaterjali vastu vahetada ning veel pisut nipet näpet ning siis ehk... Aga noh.

“Rõdul” oleks ehk potentsiaali kontserdikohana. Kujutan ette saksofoniste suveõhtul. Või puhkpilliorkestrit. Või koori. Või kammerlikumat kontserti esinejatega rõdu sisemuses. Oleks kena, kui keegi seda kohta ka lavana kasutaks, tõsiselt.

Kõnekoosolekute kohana on rõdu aga juba kasutust leidnud ja see teeb rõõmu.

Ametlikuks muutudes: Georg Hellati, A. Jungi ja E. von Wolffeldt’i projekteeritud “Endla” rõdu eeskujul loodud mälestusmärgi “Rõdu” idee ja projekti autorid on arhitekt Mikk Mutso, vabakutseline näitleja/näitekirjanik/ideekirjutaja Mart Aas ning kunstnik Kaarel Eelma. Projekti insener on Juhan Idnurm; ajalookonsultandiks ajaloodoktor Juhan Kreem, keelekonsultantideks Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi spetsialistid ning punktkirja konsultantideks Eesti Pimedate Raamatukogu spetsialistid eesotsas hr. Priit Kasepaluga.

Mart Aas
boheemland@gmail.com
üks kolmest “Rõdu” niinimetatud “autorist”.

Fotod: Marje Eelma