Vincenti üks unistusi oli luua kunstnike, impressionistide ühine kommuun ja elada kui erakud või mungad üheskoos, et seista nõnda vastu plebeilikule ühiskonnakorrale, mis ei näinud ega mõistnud uue kunsti tulekut ja väärtust. Kui see idee ei teostunud, siis jätkas Vincent van Gogh oma teed üksi. Võideldes vaesuse, üksinduse, parastamise ja hullumeelsusega, kuni enam ei jaksanud.

Lisaks sellele tuleb toonitada, et Vincentile oli omane terav mõistus ja huumorimeel. Ning muidugi suur empaatia ja armastus oma noorema venna Theo vastu. Oma kirjades toonitas Vincent pidevalt, et ilma Theota poleks olemas ka teda kui kunstnikku ja see oli muidugi õige. Sest vend Theo varustas Vincenti kogu tema kunstnikukarjääri jooksul elamisraha ja värvidega, tehes seda isegi siis, kui Vincent oli masenduses ja meeleheitel ning kahtles, kas tal üldse millekski annet on. Nende kahe vastastikuses austuses ja sõpruses oli midagi sügavalt inimlikku ja liigutavat. Kui välja arvata üksikud tülid ja solvumisperioodid, toetasid need kaks venda üksteist kõiges ja alati ning seda kuni lõpuni välja.

Theodorus (Theo) Vincent (1857–1891)

Arles, juuni 1888
Kallis Theo,

Kõik arvavad, et ma töötan liiga kiiresti. Ma ei usu seda.

Sest eks ole ju nii, et siirus ja rahutus looduse tunnetamisel, mis mõjutavad meid, on vahel nii tugevad, et töötad ilma ise seda märkamata, ning pintslilöök järgneb pintslilöögile sama loomulikult, nagu sõna kõnes või kirjas. Kuid tasub siiski meeles pidada, et nii ei juhtu mitte alati ning et tulevikus võib sind oodata palju raskeid päevi – päevi ilma igasuguse inspiratsioonipuhanguta.

Järelikult, tao rauda seni, kuni raud on kuum, ning ole mees ja jõua tallele panna teelt leitud andameid.
Muide, mul pole veel pooltki valmis neist viiekümnest lõuendist, mida tahaksin näitusele üles panna, kuid soovin siiski nad kõik veel sel aastal valmis teha.

Tean juba ette, et mu maale hakatakse arvustama selle põhjal, et nad on “toored” ja “liiga kiiresti tehtud.”
/---/
Huvitav on siiski, kui kehvasti materiaalses mõttes tuleb elada kõigil kunstnikel – poeetidel, muusikutel, maalijatel, isegi kõige edukamatel neist. See, mida sa mulle hiljuti kirjutasid Guy de Maupassant’ist, kinnitab veelkord mu mõtet... Kõik see tõstatab uuesti üles igavese küsimuse: kas on ikka kogu inimlik elu meile avatud? Aga äkki on meile teada vaid see osa temast, mis lõpeb surmaga?

Maalikunstnikud – piirdume kasvõi ainult nendega – isegi surnud ja mahamaetud, kõnelevad järgmise põlvkonnaga ja kaugemategi järeltuljatega oma piltide keeles.

Aga kas tõesti lõpeb kõik surmaga, kas pole peale lõppu veel midagi? Vahest pole kunstniku jaoks eluga hüvasti jätmine sugugi mitte kõige raskem asi?

Mulle pole muidugi kõigest sellest täpsemalt midagi teada, kuid iga kord, kui ma vaatan taevatähti, hakkan ma unistama sama tahtmatult nagu siis, kui silmitsen noid musti punktikesi geograafiakaardil, millega on tähistatud linnad ja külad.

Aga miks, küsin ma siis endalt, on need heledad punktid taevalael meile vähem juurdepääsetavad kui nood mustad punktid Prantsusmaa kaardil?

Sarnaselt sellele, nagu meid kannab rong, kui me sõidame Roue’i või Tarasconi, kannab ka surm meid taevatähele.

Muide, selles mõttekäigus on vaid üks vaieldamatu tõsiasi: niikaua, kui me elame, ei või me asuda teele tähtede poole, nagu me ei saa enam sõita rongiga, kui oleme juba surnud.

On üsnagi kindel, et koolera, süüfilis, tiisikus ja vähk, nagu paljud teised sarnased haigused, pole oma olemuselt midagi muud, kui taevased liikumisvahendid, mängides seal samasugust rolli, mida mängivad aurikud, omnibussid ja rongid maa peal.

Aga loomulik surm vanadusse on võrdväärne sinna jalgsi teele asumisega.

Sügav käepigistus,
Alati Sinu,
Vincent

Arles, august 1888
Kallis Theo,

Kurb perspektiiv – tunnistada enesele, et mu maalide järele ei saa võib-olla mitte kunagi olema nõudmist. Kui nad kataksid kasvõi värvide peale tehtud kulutused, siis võiksin ma rahus öelda, et raha mind ei huvita.

Kuid taolises olukorras, nagu praegu, ei saa ma muust mõeldagi. Mis sa hädaga teed! Katsun siiski jätkata ja töötada paremini.

Mulle tundub sageli, et teeksin targmini, kui sõidaksin Gauguini juurde Bretagne’i, mitte ei kutsuks teda siia. Kardan, et ta võib hiljem hakata mulle etteheited tegema selle eest, et teda ilmaasjata Provence’i meelitasin. Veel täna kirjutan talle ja küsin, kas tal on seal modelle ja kui palju ta neile maksab. Kui vananed, tuleb osata kõrvale heita kõik illusioonid ning juba aegsasti kõik välja arvestada, enne kui asud asja kallale.

Nooruses usud, et usinus ja töö kindlustavad sind kõiges, mis sulle vaja, minu eas hakkad selles kahtlema. Ma juba kirjutasin viimases kirjas Gauguinile, et kui maalida nagu Burgo, siis võib arvestada eduga: publik on ju kogu aeg ühesugune – ta armastab vaid seda, mis on sile ja mesimagus. See aga, kellel on toorem ja robustsem anne, ei saa arvestada oma töö viljadega: suurem osa nendest, kes on piisavalt targad, et mõista ja armastada impressionistide töid, on liiga vaesed, et neid osta. Aga kas me hakkame Gauguiniga seepärast vähem töötama? Ei. Samas tuleb meil varakult leppida vaesuse ja üksindusega. Seepärast peame elama esialgu seal, kus elu on kõige odavam. Kui aga saabub edu, kui meil ühel päeval käed “lahti lähevad”– siis seda parem.
/---/

Niisiis, ma kardan edu. Mul on hirmus mõelda pohmelusele, mis ootab impressioniste järgmisel päeval peale nende võitu: aga mis siis, kui need päevad, mis praegu meile tunduvad nii raskeina, muutuvad meie jaoks siis “vanadeks headeks aegadeks”?

Me peame Gauguiniga enne kõik üle vaatama. Peame töötama, peame omama katust pea kohal ja magamisaset, ühesõnaga kõike hädatarvilikku, et välja kannatada kitsikust, milles hoiab meid ebaedu ja mis tõenäoliselt kestab terve meie elu... Lühidalt, mu plaan on selline: tuleb elada nagu mungad ja erakud, lubades endale vaid ainust õnne – tööd, ning juba eos lahti öelda eluga rahuolust...

Kui ma oleksin sama auahne kui Gauguin, ei saaks me tõenäoliselt ealeski omavahel läbi. Kuid ma ei pööra mitte mingit tähelepanu isiklikule edule. Mulle on vaid oluline, et impressionistide esimesed julged sammud ei piirduks kõigest eduka algusega, et kunstnikel oleks olemas peavari ja igapäevane leib. Ja ma pean kuriteoks süüa seda leiba üksi, kui seda jaguks kahele.

Kui sa oled kunstnik, peetakse sind kas hullumeelseks või rikkuriks, tassi piima eest võetakse sult frank, võileiva eest kaks, aga pilte ikka ei osteta. Seetõttu on hädavajalik ühineda, nagu tegid kunagi meie Hollandi kõnnumaadel mungad, elades vennalikult ühel moel ja üksmeeles. Ma olen märganud, et Gauguin loodab edule. Ta ei saa läbi ilma Pariisita. Ta ei taipa, et teda ootab eluaegne puudus. Ma loodan, et sa mõistad, et praeguse olukorra juures on mul täiesti ükskõik, kus elada – siin või mõnes teises kohas. Las Gauguin teeb rumalusi – tõenäoliselt võtab ta ikka oma; pealegi, elades kaugel Pariisist, tunneks ta end süüdimõistetuna tegevusetuses. Kuid meie sinuga peame säilitama täieliku ükskõiksuse kõige suhtes, mida nimetatakse eduks või ebaeduks. Alguses ma küll allkirjastasin oma pilte, kuid peagi jätsin selle kombe – see tundub lihtsalt rumalusena.

Ühel meremaalil ilutseb küll suur punane allkiri – kuid mul oli lihtsalt vaja elavdada rohelist tooni mingi punase viguriga.

Sügav käepigistus,
Alati Sinu,
Vincent