Articles in English
TOIMETAJA VEERG
EPIFANIO SOOVITAB
MINU PLAADIKOGU
Veljo Runnel
MINU RAAMATURIIUL
Mara Koppel-Ljutjuk
TALLINN KUI LIND
Vilen Künnapu
KAKS KIRJA VENNALE
Mehis Heinsaar
LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ
Lauri Sommer
KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST
OkYm Riim
MINU VIDEOTEEK
Jaan-Jürgen Klaus
HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST
Harry Pye
TALLINNA PAIGAD
Andri Luup
MÄLESTUS MÄRK
Mart Aas
VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS
Kristi Pääsuke
MEESKOND
|
MINU VIDEOTEEK
Minu videoteek on olnud minu viimase 5 aasta elueksistentsi sümboliks ja pühamuks.
Alates 2003, kui sain esmakordselt käes hoida printerisooja kujundusümbrist oma esimesele “Supilinn 2002” VHS-kassetile, olen oma filme järjekindlalt mööda Eestit levitanud ja propageerinud ning see päädib 2008 sügisel plaanitava “Boheem – Tartu viimased päevad” nimelise VHS-kogumikuga.
Aga see on kõigest minu videoteegi jäämäe edvistava tipu helk, tegelik filmikogu on mu peas – vaimusilmas tekkiva ja juba loodu ning nähtu pidev analüüs ja edasiarendus, mu inspiratsiooni läte ja edasitõukav energia.
Ühesõnaga – minu videoteek on ka lausa mu muusa!
Mõnikord vaatan oma filme ilma helita ja tegelen otsekui tummfilmile heliloojana neile õige heli ehk meeleolu ettekujutamisega, kuna heli pean filmi juures väga väga oluliseks. Seetõttu on mu üheks vaieldamatuks lemmikuks film nimega “Suur vaikus”, Prantsuse Alpides tegutseva katoliikliku Chartresi mungaordu üliaskeetlikust jumalateenimisest ühe aastaringi jooksul.
Vaikiva ja üliaskeetliku jumalateenimise jäädvustamise kõrval on filmi autor (keegi Philippe, kes tegi seda filmi 15 aastat) väga võimsalt ja liigutavalt suutnud läbi munkade tavaliste olmetegevuste, helide ja loodusvaadete kujutada sümboolselt inimese terve eluringi pühalikkust ja suurt elurõõmu olukorras, kus elatakse lihtsalt, aga ausalt, ainult vähetarbivas loodusrütmis ja usus, kasvatades oma kloostri peenrail ainult taimi ja lilli. Sellise eluviisi inimlikkus avaneb eriti reljeefselt lõpukaadrite tohutus olme-poweris, kui ligi 4 tundi kestnud filmi lõpus lähevad mungad lihtsalt – mäest alla kelgutama, ise seejuures toredalt itsitades.
Seda suurt olmerõõmu ja inimlikkuse äratundmist suudabki ehk kõige paremini edastada vaid dokumentaalfilmi eheda elu puudutus ning seetõttu koosneb minu videoteegi Top 10 esiots eranditult dokfilmidest!
Top 10 tipus asub mu enda 2005 aastal valminud portreetaies “Erakpoeet Marko Kompus”, milles sisalduv eluviisifilosoofia ja vaimukas kujundisümboolika ka eespool kirjeldatud filmiga üsnagi ühtib.
Minu teos valmis aga enne “Suure vaikuse” nägemist, mistõttu äratundmisrõõm ja hingesugulase leid oli üsnagi suur ja mõnus.
Eesti filmidest tasuks ehk ära mainida ka Jaak Kilmi ja Andres Maimiku “Elav Jõud”, Kullar Viimse “Quo Vadis?” ja Rein Marani loodusfilmid.
Kuigi lõpetades askeetlikult – ehk enda filme enam mitte kirjeldades ja kiites, tahaks tänada Epifaniot, et ta ikka filmitegijatelt nende videoteeke edaspidigi uurides suure teene ka Eesti Filmimuuseumile teeb, sest näiteks on kogumik Eesti videoteekidest kahtlemata palju põnevam lugeda kui viimasel ajal välja antavad kuivad Eesti filmiteatmikud!
Jaan-Jürgen Klaus
on Tartu filmilooja, muuhulgas linateoste “Erkpoeet Marko Kompus”, “Sinitäheke” ja “Supilinn 2002” autor. |