Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Veljo Runnel

MINU RAAMATURIIUL
Mara Koppel-Ljutjuk

TALLINN KUI LIND
Vilen Künnapu

KAKS KIRJA VENNALE
Mehis Heinsaar

LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ
Lauri Sommer

KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST
OkYm Riim

MINU VIDEOTEEK
Jaan-Jürgen Klaus

HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST
Harry Pye

TALLINNA PAIGAD
Andri Luup

MÄLESTUS MÄRK
Mart Aas

VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS
Kristi Pääsuke

MEESKOND

VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS

On öö. Nõmme mändide all laiub udu. Veel tund aega tagasi põlesid laternad ehkki pimedaks ju ei läinud. Kuu loob, mina loon. Pildi sain valmis, panen selle ka siia juurde.

Räägin siis vaimsusest nii nagu mina sellest aru saan. Ma ei püüa olla keegi, kes ma ei ole. Soovin olla teadlik kõigest, mida ma kogen ja leida selle kohta võimalikult tõene väljendus. Igaühes meist väljendub tõde. Tajun seda tihti kui olen mõnd seminari tõlkimas. Tõde on see, mis on. Tõde ei ole vaja otsida. Nii olen õppinud. Omast käest tean, et käesoleva hetke teadvustamine avab ukse voolavasse maailma, kus kõik on pidevas muutumises. Liikumine, helid, loovtegevus, loodus, mõtisklemine, hingamine, vaimsed praktikad, palvetamine – kõik need aitavad teadlikult siseneda iseendasse. Olla kohal. SIIN JA PRAEGU. Kehas ja vaimus. Võttes aega elu uurida, muutub olemine erksamaks ja sisemaailm avaramaks!

See ongi minu jaoks vaimsus. Kohalolu. Vaimust täidetud olemine – vaimustumine. Tunnen seda rinnas paisuva lainena nähes ilu ja tundes ülevaid tundeid, armastust, rõõmu ja ühendust kõige elavaga. Piirid justkui kaoksid. Metsas käies seisan tihti ja lihtsalt imetlen seda, kuidas kõik on omavahel seotud nähtamatuid niite pidi. Pidevas kulgemises läbi aegruumi. Mina osana sellest. Kõik on tõesti üks ja kõik on hea, nagu ameerika põlisrahvad ütlevad, IT IS ALL GOOD. IT IS ALL GOD.

Mõistes, et kõik on üks ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et see tähendab ühtlasi: mina olen sina. Ja kõik mida ma teen sulle, teen ma iseendale. Ja kõik, mida ma sinus näen, on mu enese peegeldus. Jagatud kogemus. Hinnangud, mida me teiste kohta “lahkelt” anname, tulenevad meie enda piiratud nägemisvõimest. Kui oleme harjunud mõtlema, et pean kõike üksi tegema, siis ei näe me teisi enda ümber. Kui oleme õppinud, et tuleb olla viisakas, siis varjame oma tõelisi tundeid. Kui arvame, et meid rünnatakse on selles pea võimatu näha toetust. Viha ja hirm pimestavad. Märkan, et valgustumine toimub igal hetkel kui võtame iseenese ja teised inimesed vastu ilma hinnanguid andmata. Laieneme ja lõdvestume. Avaneme elule ja tarkusele, mis on iga inimese kogemuses. Juhuslik kohtuminegi võib anda tõuke pikale sündmuste jadale, mis viib meid lähemale enesetunnetusele. Mõttest, et kõik on siin selleks, et mind toetada ja aidata mul saada teadlikuks iseendast, sigineb usaldus elu vastu. Keegi ei ole meie teele sattunud kogemata, eriti need, kelle teod meis tugevat vastumeelsust tekitavad. Üldjuhul tekib pinge mingist hirmust, abitusest, jõuetusest. Binnie Dansby algallikaõpetus ütleb, et me saame alati valida, kuidas me oma energiat kasutame, kas ühendamiseks või eraldamiseks, kas eneseväljenduseks või allasurumiseks. Valikuvõimes peitub meie vägi. Tarkus ammutab oma jõu armastuse allikast ja kõneleb otse südamest.

Pingelisi suhteid lõdvestab kõige paremini see, kui leiame kõige kõrgema mõtte ja suudame teist inimest siiralt tänada või tunnustada millegi eest. Hea, kui see on inimese iseloomuomadus, midagi, mida ta hästi oskab või hiljutine saavutus. Veel parem, kui see on miski, mida oleme tänu temale enda kohta mõistnud. Nii selgineb teadmine, et oleme siin üksteise jaoks – ühendatud armastuses. Austus kogu eripalgelise elu ja suhete vastu ning ausus iseenda suhtes tagavad tundepuhtuse ja juhatavad meid vaimsesse igapäevaellu.

Ausus ja usaldus käivad käsikäes. Kui ma usaldan, siis olen aus. Kui olen aus, siis usaldan. Usaldan nii oma keha, tundeid, mõtteid kui intuitsiooni. Usaldan teisi inimesi ja maailma enda ümber. Mingit hädaohtu ei ole. Hirm johtub ebatõesetest mõtetest elu kohta. Olen märganud, et paljud tuttavad kujutavad tihti ette seda, mis kõik valesti võib minna, selle asemel, et luua mõtet parimast võimalikust lahendusest. Inimesed teevad kompromisse oma õnne nimel, uskumata, et elu võiks neile anda kõik, mida nad soovivad. Nad ei taha pettuda ja teevad plaani. Elu aga on ettearvamatu ja usaldamine tähendab kulgemist.

See on kõik muidugi väga kena, aga see ju pole sugugi lihtne – muudkui kulgeda, olla hetkes ja kuulata oma sisemist häält – sest me kiirustame, keerutame ja reageerime nii, nagu oleme harjunud. Lihtsam on kehitada õlgu ja öelda, et pole minu asi, ehkki miski mind puudutas. Kergem on otsustada, et mul ei ole valikut, kui väljendada oma vajadusi. Mugavam on käia ühiskonna normide ja valemite järgi, kui leida oma sisemine teekond. Olen siiski korduva katsetamise järel taibanud, et elu saab vabalt minus voolata ainult siis, kui ma ei pidurda ja usaldan, et ma olen vastuvõetud just sellisena nagu ma olen.

Sellised mõtted said paberile täna, 05. juulil 2008 aastal meie ajaarvamise järgi.

Kristi Pääsuke
Elab Nõmmel. Kulgeb elu imelisi radu pidi siin- ja sealpool tavateadvuse piire. Ammutab inspiratsiooni Loodusest, Imedekursusest, Algallikast.

Foto: Kalle Veesaar