Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Veljo Runnel

MINU RAAMATURIIUL
Mara Koppel-Ljutjuk

TALLINN KUI LIND
Vilen Künnapu

KAKS KIRJA VENNALE
Mehis Heinsaar

LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ
Lauri Sommer

KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST
OkYm Riim

MINU VIDEOTEEK
Jaan-Jürgen Klaus

HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST
Harry Pye

TALLINNA PAIGAD
Andri Luup

MÄLESTUS MÄRK
Mart Aas

VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS
Kristi Pääsuke

MEESKOND

Laulan, kuni elan – kuugu, kooni koolÕ

Meie heliline valikuvõimalus on praegu laiem kui kunagi enne ja jäägu see alati vabaks. Kui lausun, et rahvalaulus on peidus palju sellist, mida eestlane, muusik ja kohalik kusagilt mujalt ei saa, nimetan lihtsalt yht fakti. Ytlen seda, sest mul on laulmisega seoses palju jõulisi kogemusi olnud. Yksi laudes pääsed endale lähemale, kambas tekib heal juhul mingi tugevalt laetud mõistuseylene väli, mis kestab veel tunde hiljem. Jah, see on “loomulik laks”. Kõige tugevam kogemus on olnud Vanaema ja Vanaisa matustel itkemine – nende hingede lauluga ära saatmine. Yhelt poolt oleks leelo nagu primitiivne enese väljendamise vahend, teisalt muutub asi sellega tegeledes aina saladuslikumaks. Nagu aastasadu valminud nähtustega ikka, läheb sellest aru saamine pikkamisi. See kestab õieti kogu elu- ja lauluaja. Sest igal vanusel on ise laulud. Viisid ja sõnad peavad aegamööda kattuma mõistmise ja kogemusega. Igasugune kiire ja vokaalsetel efektidel põhinev edenemine, mida kähku plaadistada ja lavalt ette kanda, on illusioon. Jah, mõned laulud on ajavoolu muutuvas reaalsuses paremini konverteeritavad, annavad end kergemini kätte, aga nende vägi on ka väiksem. Teised on vanad ja muutumata jäänud, viisi poolest väga lihtsad ja iga noore ema poolt kohe esitatavad, nagu Marta Vambola ja tema eellaste “Kihnu hällilaul”, ning nende maagia algab kohe pealispinnalt. Minevikus on ka hulk aegunud ja igavamat materjali, sest laulikute andekus erines siis samamoodi kui nyyd. Kindlasti jäi sõdades, näljaaegades ja röövimistes kadunuks kymneid ilusaid laule. Ja teadvuse taga on selliseid viise, mida keegi kusagil uuesti leida saab. Jne, jmt, jmke. Mis seal lauluilma põhjas olla võib, ei ole mulle esimese kymne leeloaastaga veel päris selge. Seal on meie maa kantide lihtsus ja vahendamata tunnetus. Laulud olid seotud kogu inimese eluga ja tegevuste (sõudmine, käsikivi jahvatamine, ketramine, põllutööd, vankrisõit) rytmidega. Nad aitasid tööga paremini toime saada, andsid tähtsatele hetkedele ja rituaalidele väge, pidudele hoogu, tundeile kuju ja raskustele leevendust, peletasid pimedate õhtute igavust, ning pikad lugulaulud olid inimestele õpetuseks, naljaks ja muinasaja virtuaalseks reaalsuseks, mida praegugi yletatud pole, sest see oli inimkohane ja haarava loo tegevus elati läbi igayhe sisemuses. Laulud olid meie rahva yldlevinud ja kõrgete tippudega luule enne, kui nad kirjutama õppisid ja nende meelespidamise ning edasiandmise võime tasapisi vähenes. Ja siis, nagu kõigi põlisrahvaste elus, tuli paiksetel inimestel rändamise või ymberasustamise aeg, tegevusalade muutused, linnastumine, moed ja elujärje kergenemine. Linnainimeste reaalsus läks kirjumaks, aga ka fragmentaarsemaks. Muusikamaitse samuti. Iidsete laulude monotoonne pikkus hakkas kujunevale tarbijale närvidele käima. Seal räägitavad lood ja väärtused polnud enam olulised. Sooviti edasi kerida või plaati vahetada. Ei tahetud enam igal aastal samu laule laulda, uued meloodiad olid mitmekesisemad, tundelisemad ja tihti ka hoogsamad. Keel teisenes ning paljud vanade leelode tekstid muutusid arusaamatuks. Mitmete laulude laulmisega seotud olukorrad kadusid. Vanad aiduraidutamised tundusid matslikud, laudalõhnalised, seotud mingi vaesuse, piinliku piiratuse ja orjapõlvega, mida edasijõudnud seltskonnas ei meenutata. Linna tulnud talurahvas omandas uued viisid ja rytmid, nagu modernsuse lubatähed, mindi laulukoori ja superstaari saatesse, pritsumaja pidule ja reivile. Selle protsessiga kaasneb ka mingi passiivsus. Selts­kondades pole koos laulmine enam yldlevinud. Tavaliselt pannakse CD või arvuti hyydma. Väikesed pärimuslikud flashbackid ja folgiturism seda ei muuda. Eks igayks valib selle, mis meeldib. Paljudele eestlasele on võõras ja kauge huvitav ning oma ikka igav, yhetooniline ja hall tundunud. Suhe muusikaga on enamikul meist natuke tarbijalikum ja meelelahutuslikum. Sellele asjade seisule iseloomulikult on tekkinud mitmesuguseid vahevorme, kus vanad laulud on rocki, reggae, klassikalise muusika või mõne muu stiili vahenditega uude kuube pandud. See on paratamatu helipuhver, millel väärtuse määrab kuulaja ja see võib mingi hulga noviitse ka autentse materjali juurde juhatada – kes teab. Neid, kellele vanad laulud otse kõnelevad, on praegu vähe. See kuradima pärimusevärk annab rõõmu ka, aga ta tahab ju hulgaliselt musta tööd! Lihtsam on mõned eksootilised mp3-d iPodi tõmmata ja niimoodi kõva etnomees olla. Kui seal kaugelt loovalt rahvalauludele pyhendumist õppida (algsed Toorama ja Malicorne, nyydne Kudmien, Pekko Käppi jt.) siis oleks ka midagi saadud. Rääkimata sellest, et ka Eestis tehtud vaharulli- ja lintmakisalvestused annavad kõrvaklappidest kuulates vägagi nihutava kogemuse.

Murdesõnad ja teksti mõte on arusaamatud, ning jazzmuusikud kurdavad, et harmooniliselt ei juhtu neis viisides ju midagi. Kui hoolega seada, siis ehk saaks asja. Aga rahvamuusika varasem mõte on seotud osalemise ja selle tunnistamisega, et Sa kuulud kuhugi, mingisse traditsiooni, mis on ajas muutunud ja mida Sa isegi päris lõpuni ei taipa, aga kus on mingi sygav sisemine äratundmine. Kuna nii pikk aeg on vahel ja traditsioon suures osas katkenud, siis enamasti ei leita oma laulu yles. Ta võib kusagil olla ja Sulle täpselt sobida, aga liiga raske on teda kätte saada, kasvõi Eesti Kirjandusmuuseumi rahvamuusika lindistuste kogus tundide kaupa ekselda. See ei sobi igayhele ja mõnedki loobuvad rahvalauludest peale seda, kui nende folgimeelne seltskond eluliikluses laiali pudeneb. Paljud kauapysinud rahvamuusikaryhmad on klubilised kooslused, kus harva midagi ehedat vilksatab. Asja sisu on märkamatult lauludest eemale nihkunud. On yksikuid tänuväärseid entusiaste, kes vanu viise ja sõnu arhiividest ja koltund laulikutest ringlusse tagasi toovad, mõnikord isegi kohapeal teksti juurde tehes ja nende elusate esituste kaudu veel muudetava ilmapildiga noori kaasa haaravad. Loomulikult ei puudu ka folkloristid, kolkapatrioodid ja näpuvibutajad stiilis: “Aiai, milline allakäik! Seda laulu peab laulma täpselt sellise noodipildi järgi ja ainult sellel päeval ja seal kohas!”. See on viljatu virisemine, sest muutuste vastu ei saa. Nendelegi teadaolev on ainult nopped viimasest paarisajast aastast ja muistse eluringi täpne rekonstruktsioon pole võimalik isegi meie peas mitte. Laulmine on olemise viis ja elule piire ette panna pole mõtet. Meloodiad ja sõnad on ikka muutunud ja teisenenud. Tõlgendusvabadus peab olema ja igayhe sisemised aastaajad, kohad ja pyhad ei pruugi kokku langeda välistega. Yhes on neil õigus – laulu puhul on tähtis kooskõla ja kohasus. Aga kuna seda määranud terviklikku kogukonda enam pole ja asjad on liigagi suhteliseks läinud, siis saab meis olla vaid kooskõla iseendaga, oma tasapisi selguva sisehääle järgi talitamine, mis võib korrastada ka väljaspoolset maailma. Viljakaks tõlgendamiseks tuleb asjale esmalt lähemale jõuda. Seada oma kõri ja hingamine vanade viiside järgi – rahvalaulu hääle tekitamine on loomulik, aga praegu tuleb ka loomulikkuseni hulga maad minna. Mõelda sõnade mõtte ja nende hääldamise yle, leida laulud, mis enda tunnetusega kõige paremini sobivad. On natuke kahju, et “rahvalauludena” käibib piiratud hulk “hitte”, mida õpitakse kirjakeelde pandult ja noodistatult “Regilaulikust” või siis lauldakse ainult purjus peaga, kõvasti ja kiiresti ning alati samade sõnadega. Ja peetakse ennast muidugi suurteks rahvuslasteks. See on mingi minevikku projitseeritud romantilise a) akademismi ja b) rockikultuuri jälg, aegade piiritsoon, kust millegipärast edasi minna ei tahetagi. Laulude juures on võluvad just elumärgid: esituste väiksed lahknevused, tämbrite, tundetoonide, viisityypide ja tekstivariantide rohkus. Keegi kuulis kusagil peol või plaadi pealt läbi udu mingit mõnusat viisi. See jäi teisiti meelde ja osad ununud sõnad tulid ise juurde teha, sest lauluhimu oli nii suur. Selles loos on siis sees side samameelsete esivanematega ja ka isiklik panus. Tuleb leida yles näiteks kolmik-CD “Eesti rahvamuusika antoloogia” või mõni rahvalaulukogumik ja vaadata, mis kõrva jääb. Õige eestytlemise rytmi saamine ja regionaalse (Kihnu, seto, Kuusalu) tooni tabamine võtab aastaid, aga rahvalaul on yldiselt demokraatlik, paljusid neist saab väga hästi ka omaette metsaveeres, mere kaldal või isegi pilvelõhkujas istudes ymiseda. Enda jaoks hetkel mõnusa meloodia ja sobivad sõnad tunneb ju kohe ära. Nendes on midagi kõigist inimestest, kes seda laulda on võtnud ja midagi sõnastamatut, aga kogetavat meie rahva hingest. Mõned laulud said tekkida ainult siin, kylmavõitu metsadevahelisel maal, saarel või vete ääres. Maa, vesi, mets, tuul, linnud ja loomad, kyla ja hiljem linn on nende tekkimises kuidagi osalised. Kylas alustati laulmist karjalastena ja alul sai igayks muuhulgas ka palju ise omaette leelutada ja improviseerida. Õpiti, sest laulmist läks tarvis peaaegu kõigil. Setomaal oli noorik, kes pulmas kõiki läbi itkeda ei osanud, kehv pruut. Ja sadu aastaid enne mc battleid olid pidudel laulikute vahelised maapõhja laulmised ja sõimamised, argumendid olid ka ysna sama tyypi – kuhu aga kellelgi fantaasia ulatas. Kusjuures see praeguste sõnameistrite maailm, tagahoovi kogunenud cypher (räpparite ring) võib olla meie suulise eepika uus häll. Seal on seda kollektiivsust ja ka huvi impro ning pikkade jutustuste vastu ja osa teksti liigub retsitatiivi piiril. Võibolla hea kõnevoolu ja vaimuka sõnaga eesti räpparid on mõnesaja aasta pärast, kui traditsioon siin täielikult kohastub ja lugude sisulised piirid laienevad, meie uued lauluisad. Kui nad rahvaluulet ja selle võtteid ka natuke tunneksid, tekiks ehk päris eriline sulam. Vaja oleks natuke rohkem aktiivsust ja vähem rutiini – seda ka rahvamuusikute poolel. Kuni suu veel mulda täis pole, saad alati laulu lasta. See on parema äratundmise ja isetegemise asi.

Lauri Sommer
on muusik ja kirjanik. Elab Tartus ja Räestus. Vt ka tema tekste
Richard Gary Brautigan. Võltsameerika kõverpeegel”, “Põgus, lähedane” ja www.ounaviks.ee/kago