Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Veljo Runnel

MINU RAAMATURIIUL
Mara Koppel-Ljutjuk

TALLINN KUI LIND
Vilen Künnapu

KAKS KIRJA VENNALE
Mehis Heinsaar

LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ
Lauri Sommer

KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST
OkYm Riim

MINU VIDEOTEEK
Jaan-Jürgen Klaus

HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST
Harry Pye

TALLINNA PAIGAD
Andri Luup

MÄLESTUS MÄRK
Mart Aas

VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS
Kristi Pääsuke

MEESKOND

Harry Pye postkaart Sao Paulost

Mõned nädalad tagasi tegin üle kahekümne aasta oma esimese lennureisi – lendasin 11 tundi Brasiiliasse. Minu sihtpunktiks oli Thomas Cohni galerii Sao Paulos.

Minu reisikaaslaseks oli sõber Gordon. Juba kümme aastat teeme koostööd filmiprojektides ja hiljuti hakkasime ka koos maalima. Üks meie maalidest on üleval minu näitusel “Unetuna Sao Paulos”.

Thomasega kohtusin ma Gretta Sarfaty Marchanti kaudu, kes on Notting Hillis asuva Sartorial Gallery juhataja. Thomas ütles, et mu tööd meeldivad talle, kuna kõditavad tema huumorimeelt. Talle meeldis see, et ma ei võta kunagi ennast eriti tõsiselt. Samuti ka see, et viitan oma töödes erinevatele filmidele. Näiteks lõime koos Kes Richardsoniga pildiseeria “Stseenid Abielust”, kus kujutasime kaadreid David Lynchi, Roman Polanski ja Man Ray loomingust. Thomas ütles veel, et kõik, mis ta on elus õppinud, tuleb läbi filmide. Varem arvas ta, et koosmaalimisest ei tule midagi head välja, seda aga hetkeni, mil nägi minu töid. “Mulle tundus, et see on nagu kaks inimest mängiksid ühel klaveril,” lausus ta ja lisas. “Hea, et mul polnud õigus.”.
Thomase galerii on väga muljetavaldav. Ta on seal viimase 25 aasta jooksul eksponeerinud mitmeid kunstimaailma suurkujusid. Briti kunstnikest on tal kõige pikaajalisem koostöö skulptor Tony Craggiga, kelle kuus näitust on toimunud Thomase galeriis.  

Thomas majutas mind kenasse hotelli. Söök oli suurepärane ja õhtuti jõime end Gordoniga purju mingist laimi baasil tehtud kokteilist, mille nime ma enam ei mäleta. Peale kolme Sao Paulos veedetud ööd liikusime edasi Riosse. Tegime seal läbi kogu turistiprogrammi: sõitsime tõstukiga üles mäkke ja külastasime hiiglaslikku Jeesuse kuju, isegi safaril käisime.

William Blake märkas kunagi ammu, et ääretu kurbus naerab ja ääretu rõõm nutab. Ja tõesti, paar korda seal rannal olles tundsin end nii õnnelikuna, et oleksin võinud nutta. Elus tuleb harva ette, et unustad kõik oma mured ja tunned puhast rahulolu.

Sellel reisil läks kõik hästi. Inimesed, keda kohtasime, olid kenad, soojad ja sõbralikud. Ainuke kõrvalekaldemoment oli see, kui üks hullunud kodutu proua mind maisitõlvikuga ähvardades taga ajas. Lõpuks viskas ta end pikali ja mängis surnut, meie tegime kiiresti vehkat.

Lennukis koduteel otsustasin, et minu järgmine isiknäitus Londonis saab olema õnnelikuks olemisest, pealkirjaga “Imeline maailm, ilusad inimesed”. Minu sooviks on teha näitus, mis paneb inimesed end hästi tundma ja meenutab neile elu helgemat poolt. Kõrvus kõlab Lou Reedi lauluke “Beginning to See the Light”, milles on selline rida “There are problems in these times but wooooooooooooah none of them are mine” (praegusel ajal on probleeme, aga õnneks pole need minu) – nii ma ennast parasjagu tunnengi. Samuti meenub Paul McCartney, kes laulis: “I’ve got to admit it’s getting better, a little better all the time” (pean tunnistama, et läheb paremaks, vähehaaval ikka paremaks). Ja Marvin Gaye: “We are all sensitive people with so much to give” (me oleme kõik tundlikud inimesed, kellel on nii palju anda). Kes teab, kui kaua need tunded kestavad? Loodetavasti oktoobrini, kui näitus avatakse.

Londonis on selliseid kohti, nagu näiteks Lambeth, kus rikaste ja vaeste vahe on väga märgatav. Sa võid seal üht tänavat mööda käies näha ainult värskelt valminud armsaid majakesi, peeneid kohvikuid ning veinibaare. Ja siis ümber nurga pöörates pole muud kui lagunenud hooned, segipekstud bussipeatus ja rassistlik graffiti. Sao Paulo rikaste ja vaeste vahe on hoopis midagi muud. Me sõitsime bussiga pikalt ühest Sao Paulo linnaotsast teise ja olime tunnistajaks nii mõnelegi ärevakstegevale seigale. Nägime inimesi, kelle ainsaks maiseks varaks näis olevat tekk ja, kes oma elatise otsisid kokku prügikastidest. Samal ajal olid Thomase galerii ligiduses asuvad majad ainult väga-väga rikastele. Need majad olid monumentaalsed; osavalt pöetud põõsaste ja paari turske turvaselliga värava kõrval, et oleks ikka kaitstud tunne.

 

Jeesuse kuju Rio de Janeiros / Statue of Jesus in Rio de Janeiro.

Kahe päeva pärast on mul Põhja-Londonis asuvas Crimes Towni galeriis näituse avamine. Samas majas paikneb ka mu stuudio. Olen teinud palju koosmaalimisi sõpradega. Need maalid on saanud inspiratsiooni luuletustest, mis mulle meeldivad. Näituse avamine kujuneb ilmselt peoks sõprade ja korterikaaslastega, mis kestab hiliste öötundideni – meil saab lõbus olema.

Brasiilias võivad inimesed jalgpallist päris metsikuks minna ja rannapidusid varajaste hommikutundideni pidada, aga näituse avamised on tavaliselt vaiksed ettevõtmised. Kunstikoguja ei lähe iial näituse avamisele, sest see tähendaks ohtu saada röövitud ja lunaraha nõudmist. Avamised toimuvad päevasel ajal ja väikese seltskonnaga.

Thomas ütles, et tal on hea meel mu maale eksponeerida ja isegi kui ükski neist kaubaks ei lähe, näeb ta seda ikkagi eduka üritusena. Minu arust on kunstimaailmas sellise suhtumisega inimesi raske leida. See toetus, mida Thomas ja Gretta Londonis mulle pakuvad – nende usk minusse ja see, et nad on andnud mulle võimaluse särada, tähendab minu jaoks väga palju. Ka siis, kui ma enam kunagi ühtegi maali ei müü ja saan ainult karmi kriitikat, jääb Brasiilia reis minu jaoks südantsoojendavaks kogemuseks.

Elus sõltub palju vedamisest – juhuslik kohtumine ühe inimesega võib viia suurte tulemusteni. Ja teistel, nagu need kodutud tüübid Sao Paulos, ei õnnestu kunagi oma unistusteni jõuda. Mõnes riigis ei saa inimesed isegi rahulikult hääletamas käia, ilma et neid ähvardaks läbipeksmise ja piinamise oht. Ja siin ma siis olen – mul on vabadus väljendada end läbi maalide ja korraldada näituseid sellisel ilusal maal nagu Brasiilia.

Iga päev tunnen end õnnistatuna.

 

Harry Pye
on kirjanik, kuraator ja kunstnik, kes elab ja töötab Londonis.
Loe tema postkaarte Londonist ka eelmistest Epifaniotest.