Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Veljo Runnel

MINU RAAMATURIIUL
Mara Koppel-Ljutjuk

TALLINN KUI LIND
Vilen Künnapu

KAKS KIRJA VENNALE
Mehis Heinsaar

LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ
Lauri Sommer

KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST
OkYm Riim

MINU VIDEOTEEK
Jaan-Jürgen Klaus

HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST
Harry Pye

TALLINNA PAIGAD
Andri Luup

MÄLESTUS MÄRK
Mart Aas

VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS
Kristi Pääsuke

MEESKOND

TallinnA PAIGAD

Hiljuti tuli mulle seoses interjööridega meelde selline teema – kuidas ja kuhu on kadunud mõned omaaegsed originaalinterjöörid. Ilmselt, kui kunagi algas Eestis nõukogude okupatsioon, siis „seltsimees” Stalin sõitis oma interjööridega kogu Ida-Euroopa sisekujundusest üle. Tuli nii-öelda tankidega tuppa või lasi uued majad ehitada. Aga kui nõukaaeg hiljuti lõppes, sõitis vastne eestlane, värske rahvuslane, täpselt samal kombel tankiga üle meie ruumikujunduse. Kas siis eksisteerib nagu mingi “ajastu tank”, millega sõidetakse toas kõigest ettejuhtuvast üle? Toon näited.

Ma avastasin, et igatsen meeletult taga kunagisi interjööre, ka nõukaaegseid. Imelik, et see meenus mulle alles nüüd, aga meenumine oli see-eest tugev.

Kino Sõprus. Ma igatsen taga seda kino, mis oli seal enne – uljas peasissekäik ja maja ühes tükis. Ühel hetkel tekkis sinna ööklubi. Kui ma olin keskkoolis, siis me klassivendadega kutsusime neid, kes diskoteegis käisid, teatava puberteetliku üleolekuga diskopepudeks. Nad sõitsid 08-tega ja viibisid enamuse vabast ajast mainitud diskoteegis. 

Kino Oktoober. Üks ilusamaid kinosid, ilmselt isegi maailmas. Praegu seisab ja ootab paremaid päevi, nagu trump kellegi tagataskus.

Kino Pioneer. Seal on mingi pood, nagu ka kinos Rahu. Kunagises kinos Eha on kasiino.

Balti jaam. Kui kahju on mul nendest ilusatest ooteruumidest, mida enam pole. Kui lahedad olid need vineerist pingid. Praegu on see muutunud mõttetuks majaks, arusaamatuseks, kaoseks. Ma ei saa sinna midagi parata, aga ma tahan seda tagasi – mitte täpselt sellisel kujul nagu ta oli, sest ma ei taha nõukogude aega tagasi. Aga puhastatud, soliidsel kujul, ma igatsen mingitki stiili taga. See soov on irratsionaalne – ei saa, aga tahan.

Kui mõtlen üleminekuaja interjööridele meie avalikus ruumis, siis ei meenu ühtki, mis praegu ka normaalne tunduks, ajas kestaks. Kas endise Tallinna Panga interjöör Kaarli puiestee nurgal, linnavalitsuse kõrvalmajas, on nii hea interjöör, et selle pärast tasuks paarikümne aasta pärast pisaraid valada? Kas nn Pro Kapitali maja Narva mnt nurgal (seal oli vist enne tehas) on nii hea siseauraga, et selle eest tulevikus võidelda? Kas WW Passaaž on seest nii lahe, et see oleks mingigi omaette väärtus?

Ma igatsen taga kohvik Pegasust, see oli koht, kus oli elu ja mis nüüd on üsna kõle. Hinnad on kallid ja ei tõmba enam sinna. Aga kohast on kahju, ei ole ta seda ära teeninud.

Harju kohvikut on mõnus meenutada – seal on nüüd vist Nimeta baar. Briti täkkude üks maandumisplatse.
Vanas Hoiukassas Raekoja platsis on mingi loomapiinajate või kalakiusajate restoran, kus kitsas akvaariumis ujub pooleteisemeetrine haikala. Nii nagu minagi, ei saa ka tema aru, mis täpselt sünnib. Miks haikala ujub vanas hoiukassas? Miks raekoja platsis ja mitte ookeanis?

Kohvik Vigri – olümpiamängude lastekohvik, kus sai lapsena viineripirukaid kartulisalatiga, on nüüd aga austraaliapärane pubi Lost Continent, kadunud kontinent. Kohvik Toome on samuti läinud hingusele. Osa Toome sisekujunduslikke elemente on nüüd vist vanalinna ühes moekas kohakeses.

Igatsen endist kohvik Moskva interjööri, kus aeg-ajalt mängis viiulikunstnik Vladimir Sapožnin, kus oli ilus fuajee ja kus mõnikord kogunesid punkarid. Nüüd käivad ilmselt moemehed või trenditädid. See interjöör on läinud – ja mul on kahju, tagasi teda ei saa, aga igatsen ikkagi. Mäle­tan, kuidas ma sõin kunagi kohvik Moskvas viineripirukat. See oli nii hea ja mulle meeldis see pirukas üle kõige, sest viinerid tundusid piruka sees kuidagi palju suuremad, kui teistes Tallinna kohvikutes. Palju parem pirukas kui Vigri kohvikus. Nii on mällu jäänud.

Kohvik Tallinn. Praegu mingi riidepood või midagi sarnast.

Huvitav, kuidas läheb Linnahalliga? Ilmselt hakatakse sedagi varsti renoveerima. Kas tehakse kõik ümber? 

Valli baar on üks selline koht, mille üle mul on hea meel. Koht, mis ei muutu, ei käi ajaga kaasas. Hea, et ta võeti muinsuskaitse alla. Ma räägin praegu puhtalt interjöörist, mitte viinaklaasi kadunud inimeludest. Narva kohvik on teine hea näide, kuidas osatakse jääda rahulikuks ja mitte midagi muuta. Vähemalt viimati oli seal kõik nii, nagu kakskümmend aastat tagasi. Väga turvaline koht, käisin seal umbes aasta eest. Kohvik Maiasmokk teeb samuti head meelt.

Ainuke omaaegne interjöör, mille tegelikult võiks selgemaks muuta, on rahvusraamatukogu oma – seda möödalasku interjööris pole ma algusest peale omaks tunnistanud. Ma arvan, et selle maja puhul on tegelikult kaks võimalust: kas teha ümber selliseks, et tekiks tahtmine raamatuid lugeda või muuta maja otstarvet. Praegu on ta oma kavandatud otstarbe jaoks liiga eemaletõukav ja ei soosi sellist intiimset tegevust, nagu lugemine. Mingit võlu selle maja puhul ei tunneta, kui majja sisened.

Energia kohvik

Kohvik Narva

Aga tunne, kui sa sisened ruumi, kus aeg on peatunud, on minu meelest üks võimsamaid, seda juba ei unusta. See on üldse üks omapärasemaid tundeid. Kui sa sisened vanasse katedraali. Või tallu, kus inimene viimati muutis midagi 50-ndatel aastatel – viimased ajalehed on sellest ajast ja kogu mööbel, lõhnad, isegi surnud kärbes aknalaual on sellest ajast. Ehk siis vana teatri- või tehasehoone, mis on moodsate trendiinimeste poolt hüljatud, kus keegi enam ei käi ja kõik on nii, nagu siis. Tunne on kirjeldamatu, kui sellise ruumiga kohtuda. Avanemine, õnnetunne, mingi sügavam arusaamine. Ebamõistuslik. Antaks ainult oidu neid ruume säilitada, mitte muuta, mitte kõike ümber teha!

Õnneks on Eestis veel selliseid kohti alles, kus endiste aegade atmosfäär säilinud. Las siis ollagi veel mõnda aega. Siinkohal on nimesid parem mitte nimetada, sest võib juhtuda, et kui päris kohanimed mängu tuua, siis võib keegi kohe minna ja midagi seal tuksi keerata. Nii nagu siis, kui keegi avastab kiviaegse hõimu kuskilt põõsast või heki tagant ja kui ta sellest iitsatab, nii on kõmuajakirjanik kohal, kes selle unikaalse nähtuse peenrahaks teeb. Mõeldes Tallinna peale, on ilmselt peamine oht interjööridele turism või inimeste vale arusaam turismist, himu kõliseva järele.

Õnneks hakkab nüüd juba tekkima ka ilusaid uusi interjööre. Omanäolisi ja selliseid, kus on tõesti objektiivselt olemasolev atmosfäär. Üleminekuaeg hakkab läbi saama ja inimesed on hakanud taas stiilist lugu pidama. See on ülimalt tervitatav.

Valli baar
Kohvikute ja baari fotod: Aive Mets, August Künnapu

Andri Luup
on vabakutseline stsenarist, näitleja ja režissöör, mängufilmi “Kinnunen” autor. Vaata ka tema tekste “Mis teeb filmist väga hea filmi?”, “Formaadi ohvrid” ja “Mida ma avastasin soomlastega koos olles?”.

 

Foto: Meelis Veeremets, C.J. Kask