Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Veljo Runnel

MINU RAAMATURIIUL
Mara Koppel-Ljutjuk

TALLINN KUI LIND
Vilen Künnapu

KAKS KIRJA VENNALE
Mehis Heinsaar

LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ
Lauri Sommer

KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST
OkYm Riim

MINU VIDEOTEEK
Jaan-Jürgen Klaus

HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST
Harry Pye

TALLINNA PAIGAD
Andri Luup

MÄLESTUS MÄRK
Mart Aas

VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS
Kristi Pääsuke

MEESKOND

Katkendid Hr Imeliku
valmiskirjutamata lugudest

Misiganes juhtub...
Mõttelõng katkeb ja kogu päev läheb kaotsi.
Nii mõtted lae alla laiali laot’sin,
tondiraamatu paot’sin.
Ümber kaduv mineviku kaja,
kuulen seda siis, kui tühi maja.
Väljas sajab,
toetun pastaka najale.
Nojah, hullult öelda, shefid hetked tulevad meelde.
A’ raske, tõtt öelda, mõtte tõlkimine inimkeelde.

.

Saiapuru laual,
paber künklik.
Spekuleerin, sest info on lünklik.
Realiseerun tähthaaval,
ahelad silmnähtavad.
Elu on hullumaja.
Tohter, mul on rohte vaja.
Muidu annan teile midagi vahtida.
Kuigi te leiate ka ise midagi, kahtlemata.

.

Oot-oot, ära ütle ette,
miks hoian kinni sest hetkest.
Võtan ette riimiretke.
Nii valus on sees.
Ärge end petke naeratusega mo näol,
ma lihtsalt panen selle ette.
Kellele sa heidad ette,
et visati tundmatus kohas vette –
uju, nagu teised, või upu omaette.
Äkki hulpis pudel mo ette,
sees oli armastusletter.
Tundsin end nagu koer sel hetkel.
Tahtsin joosta, aga inimene näitas mulle ketti.

.

Ma balansseerin kahe ilma vahel,
otsin venda ja otsin iseendas,
üle käopesa lendan.
Väljendan end nagu oskan,
ma räägin.
Mitte pukis täägiga või, nagu rahvas määgib,
kel taskus puudujäägid, peo peal jäägid.
Süngeid aegu meenutan,
nägusid ja kohti.
Võiks nimetada nimed, kuigi hardcore ausus on ohtlik.
Eluaeg ettekirjutatud, mida tohtis, ei tohtind.
Kelle vaev pole tasutud, on ühiskonnas ohtlik.
Ma pole terve,
ka üles kasvada polnd mul kerge.
Polnd sõpru, sest nad keerasid kõik mo mängud perse.
Nii lehitsesin Inetu Pardipoja raamatu lehti,
a’ mo puhul see ei kehti,
sest seal ta’st ilus, valge luik tehti.

.

Mo ärkamised.
Ümbruse märkamise,
uudishimu tärkamisega valu kaob,
a’ iga kord tunne, nagu katarsis.
Kuigi isiksus sündis Marsil,
organism salastatud laborites,
kus valmistatakse seda-teist viirust, ka Sarsi,
vajab mo aju hapnikusigaretti,
et see riim settiks.
Vahel see lõhnab, nagu kulutuli,
vahel, nagu sõnnik.
Suitsetan, rahunen ja näen, kus ma kõnnin.
Lilled õõtsutavad rütmiga kaasa pikki varsi.
Kassitapp väänleb ümber jala, ronib üles,
valged õied mängivad kõrva sisse, nagu Arsis.
Puu kombib oksaga,
aegluubis kukub käbi.
Pilved hõljuvad mööda,
rohi kasvab mo’st läbi.

.

Kahe jalaga maa peal,
pea pilves.
Läbitungimatus roheluses, kaaslaseks ilves.
Vahin punasesse päikesesse.
Tähed, triibud silme eest sest.
A’ naerab ja suitseb suu,
ma ei haaku.
Õnneks siin emotsionaalne vaakum.
Hingan hääli täis õhku.
Õied lendavad õhku,
kui free hop’s hullan.
Päikese käes teeb bling-bling iga hele kivi mullas.
Nii tundub, nagu mo loksperirahvas supleks kullas.
Nopin maast tasku laaste,
põletan koos vana saastaga.
Illusioonide tuhast kerkib peenike suitsuviirg, kus
ümber lendas mõni punkt, koma, valjusti kiirgudes.

.

Maja tormituultes,
suurtel “ära väsita mind” huultel
vaja so austust, aga muud teed.
Näen agulit läbi kajakasitaste aknaruutude.
Mo tuba nagu harakapesa.
Ideesid tuleb juurde, juurde, juurde.
Kodu täis kapriise, komplekse, tülisid.
Vahel nukkide jälg seinal,
või valust külili, ma pole üliinime.
Rusikad, nuga, enda ja teiste suunas.
Õnneks või ei, aga alati nurjus.
Kirjutuslaual paberile kisma,
mille taga hedonism ja
ka tume pool, mis ma
näen läbi mineviku prisma.
Elu unistuse ja meeleheite vahel jagunes,
lasin jalga helesinises vagunis.
Oma rütmi jalaga tagusin,
kuni põrand mo all lagunes.
Tunnen, muutun, teen nägusid.
Jään haigeks, olles vagusi.
Ja mis siis, et mo kink ei mahtund näärivana saani,
vaid sain tänavakingad,
viimased mis oli anda.
Polnd päris parajad,
ei saand neid kaua järjest kanda.
Mo’st sai grafomaan,
lasin ennast mõtetel kanda.
Tean tagajärgi, aga ikkagi otsin paradiisiranda.

.

Taon oma trummi nii, et terve maja kajab.
Ei kannata vaikust,
nagu miljon vaba hinge mõte kaikub.
Pimelinna musta peal punane laik ma.
Elu on kirju, õmblen pükstele paiku,
klappidest pulbitseb vaiku.
Mo lood räägivad mo eest,
mitte mo elupaik ju.
Avan prügikonteineri kaane, kõlab:
“Kurat, pane uks kinni, ega pole maikuu!”
Tööpäeva lõpuks tunnen suus sita maiku.
Ma räägin vabadusest so sees.
Naabritüdruk tantsib üksi tühjas toas,
ma kirjutan üles tarbetuid ridu.
Vaimude pidu.
Saab hingata, kaob pidur,
mähkun transsi.
Kolm Tilka Tinti andsin,
tahtsin shanssi.
Nüüd on OkYm Riim mo suuks
ja mul vaja biiti, nagu mo südametuks-tuks-tuks.

.

Raske on jääda iseendaks,
maailm kisub igast küljest.
Puhas leht on illusioon,
sest sellele vaatamata
agulihõng jääb külge.
Pühin suunurgast sülje,
ei ripu valitsuse tissi küljes.
Mo laboratoorium elu ise.
Nagu praegu, ka siis kui pisem,
“Muuda käitumist!”, kästi,
aga ma ju tunnen ennast hästi.
Tahan risti-rästi
läbi käia lavad ja telgitagused.
Olen mõtetes
või kirjutan üles põdedes,
nagu see.
Haihtuks, nagu suits seinapragudest,
ükskõik, kas elan kujutlustes,
sebides või palli tagudes.
Lihtsus.
Kas on öelda, mis on öelda,
või siis kuulatan vagusi.
Mulle ei meeldi
tähelepanu ja meeldib,
ma vihkan inimesi
ja armastan rohkem veelgi.
Mõne hulluks ajav lähedus,
mõne hullult hää hääl,
lähenev tähetund.
Mõne probleem rutiin,
mitte valikute vähesus.
Mõnel juba väikselt polnd lähedust,
tao pähe just,
et mõistaks sõna “vähemus” tähendust.
Kas elus vähem lusti,
kui abi pole kuskil?
Kasutan oma mõlemat musklit,
kähedalt panen lähemalt, mis vähegi pähe tuleb.

.

Pärasaarepõrgu

Võtan dokumentaalkaamera.
Paber-pliiats on, et teha märkmeid.
“Hei, o’d sa ärkvel?”
“Miks sa niiviisi teadmata kaod?
Habe ajamata, mh, see vana särk seljas.”
Ta, nagu meloodia, tõmmab kaasa ja uimastab,
samas, nagu biit, hoiab ärkvel.
“Anna andeks, ära pirtsuta.”
Hr. Imeliku jutu peale
ka eesti keele-kirjanduse õps nina kirtsutas.
Lihtsalt ohkasin, nagu siis kui kassipoeg
mo kirjutiste peale sirtsutas.
Naljad ja draama siinsamas,
kõik on siinsamas –
erinev ain’t mastaap ja taustapilt.

Suur-Sadamas ma olin, nagu Joey, kahvel põues,
nuusutasin toidulõhnu õues.
Kassikontserdi kärades nõjatun aiaväravale,
koer ajab oravat taga –
naerab, haugub, tapab, kaevab augu.
Hommikune parm vahib oma valdusi üle.
Mööda sõidab politseiülem,
tuppa, süles puudesülem.
Järgi kivi või sõna, aga ma olen üle.
Korstnapühkija võttis äratuskella.
Miks? See isegi ei tiksund.
Naabril õues Ziks,
pidev fiks,
korra kuus sõidab, riides nii viks.
Vilets teeolu,
kõikuv meeleolu,
pidev eemalolu.
Situn, kuulan, kuidas naabritüdruk mängib klaverit,
ja mõte jookseb peldikupaberil.

Siinne monopolimäng ei jää viiki,
räägin Saare murraku alaliiki,
klaasid triiki,
saunapeod,
veneaja kõllide plärts.
Ühega seltskonnast tekib särts.
Pilguga saadan,
ma tean, mis ma tahan –
saada teada, mis sa tahad.
Eva, Aadam?
Päike, sumin, rohutirtsud.
Sosistab kõrva: “Kuuled, kuidas lirtsub?”
Või nii külm, et parmud keeravad juurde piiritusekraade.
Tõusik elab nagu aadel.
Relvad, kurjad koerad eramaadel.
Suvalised kraaded rusikatega müramas,
kui tallaalused ümarad
ja kõnniteekivid eri kõrgusel.
Ärkan üles põrgusse.
Kohkun, aga pohhui,
sest 7 sõpra ka Jussikesel.

Naasen ja kõik on tuttav taas,
pole kuskile ruttu-ruttu rutata,
pole vaja tohtri ja mendi eest putkata.
Kus me oleks Rüki stuudioputkata, ah?

Hehe...
Profülaktika mõttes muidugi
keeran lehti.
Nahhui neist mõtteist.
Vendadega kesvamärjukest,
Mari-Jaanaga kus seda ja teist.
Misiganes siin teen,
maast madalast improviseerind mees
Pärasaarepõrgu kodusõja keerises.
Kõik, mis tuleb mo’st endast,
mõte lendab.
Püüan ära elada endaga –
lihtsalt.

OkYm Riim
on räppmuusik ja poeet. Ta on teinud koostööd Andrus Elbinguga.