Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU BIBLIOTEEK
Sandra Jõgeva

VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA
Viimsi Vilen

INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA
August Künnapu

MINU VIDEOTEEK
Nathanile Kahn

ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT
DJ Drummie

13 VANAEMA
Kristi Pääsuke

LEE HAZLEWOOD
Mihkel Kleis

KRÕÕT JUURAK
Eve Apro

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FANTASY JA FANTAASIAKUNST
Rauno Thomas Moss

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

KUNSTNIK JA VANADUS
Mehis Heinsaar

RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL
Lauri Sommer

SUUR NOOGUTAJALIHAS
Nato Lumi

MEESKOND

Harry Pye Postkaart Londonist

I Osa

Viimased kuus kuud olen elanud kaasüürilisena Stoke Newingtonis Põhja Londonis. Maja, milles elame asub peatänaval India söögikoha peal.

Sissekolides selgus meie suureks kurvastuseks, et peame maja jagama ka suhteliselt suure hulga prussakatega. Alguses oli lugu nii, et kui öösel kempsu läksid ja tule põlema panid nägid paari kolme jubedat elukat, kes poti taha peitu sibasid.

Mõne nädala pärast aga muutusid prussakad vähe julgemaks. Mõistes, et me nendega kurja ei kavatse, loobusid nad meie eest ära jooksmast ja hakkasid hoopis meie suunas jooksma.

Prussakad on kõvad tegijad. Isegi kui neil pea maha võtta võivad nad veel 10 päeva elada. Ma ostsin mõned „prussaka hotellid”, mis on tegelikult lihtsad pappkarbid mille põhjas on kahepoolne teip. Pakil olev silt kuulutas, et „They check in, but they won’t check out” (nad kolivad sisse, aga välja ei koli). Järgmised paar nädalat algasid hommikud sellega, et keegi meist viis enne tööle minekut välja Prussakate Hotelli.

Lõpuks teatas meie naaber, et tal on sellest kõrini kuna ta laps tassib neid pidevalt ringi. Ta oli ostnud mingit mürki, mida me võisime kasutada. See mürk nägi välja nagu pruun akrüülvärv. Igale uksele panime natukene seda haisvat ollust. Tuleb välja, et prussakale see lõhn meeldib, ta tuleb, püherdab ja sööb natukene, läheb koju, sureb, siis tema sõbrad-sugulased söövad ta ära ja surevad. Armas.

Nüüd kui prussakatest oleme enam vähem lahti saanud elavad peale minu majas veel vaid Russell, Tom, Powla, Christian, Marcus, Stephanie ja Gemma, kes on kõik toredad kaaslased. Usun, et peab elama ja laskma teistel elada, minu moto on: „Kui sul on minu jaoks aega, on mul sinu jaoks aega.” Aga prussakad pidid sellegi poolest minema. On kuidagi rõve kui nad ronivad mööda köögi lage samal ajal kui sa teed keedad, jooksevad ringi kui dušši all oled või uurivad sinu magamistuba kui raamatut püüad lugeda. Ma täielikult mõistan, et mõned inimesed, kes seda loevad on minus pettunud. Mis õigust on minul olla prussakarahva kohtunik, vandemehed ja timukas? Kui ma oleksin Tony Blair vastaksin, „ajalugu tõestab, et mul oli õigus,” aga ma ei ole, nii et ütlen „palun vabandust kõikide prussakafännide ees.”

II Osa

Eile õhtul käisin Royal Court Teatris Terry Johnsoni uut näidendit vaatamas. “Piano/Forte” on lugu kutsumata külalistest. Majaomanik on konservatiivist parlamendi liige, kes tahab abielluda ühe staarihakatisega, kuid kelle tütar eelmisest abielust kavatseb kõik nurja keerata. Inglismaal lähevad paljud poliitikud televisiooni selleks, et öelda kui vastumeelne neile kogu see sahkerdamine Briti poliitikas on ja kui nõme, et poliitikud oma armuafääre olematuks püüavad valetada. Mõned kuud hiljem on need samad poliitikud ekraanil tagasi, vabandades oma sekretäri või töötu näitlejatariga magamise pärast.

Üks tegelaskuju Terry Johnsoni eelmisest näidendist väitis, et brittidele tegelikult üldse seksida ei meeldi. Ta ütles, et meie suhtumine siin (Inglismaal)on nagu lustakatel piltpostkaartidel, Benny Hilli sketšides või Carry On filmis. Briti meestele meeldib olla ulakas poiss ja nad eelistavad tegelikule vahekorrale tüdrukuid tagumikust näpistada. Prantsusmaal tunduks imelik kui ühel poliitikul poleks salasuhteid, nii et meedia ei tee suurt kära kui see välja tuleb. Inglismaal pole paljas modell aga sugugi seksikas,”tegu on lihtsalt väikese naljaga”. Prantsusmaal on seksisümboliks keegi Bardot-sugune, kellega tegelikult ka seksida tahaks, aga Inglismaal sümboliseerivad seksuaalsust sellised naised nagu Jordan, kes on pigem nagu multifilmi tegelased.

Mulle see Johnsoni uus tükk eriti ei meeldinud. Kõik oli kuidagi liiga selgeks tehtud ja naljad kõlasid etteaimatavatena, see-eest alastust oli palju. Poliitikust tegelane oli täiesti šokeeritud kui tema tütar värsket glamuurabikaasat nähes otustas endal riided seljast koorida. Seejärel rikkus tütar ka pulmapeo kutsudes kohale kaks tobedat hispaania akrobaati, keda ta tsirkuses oli kohanud, ja lastes neil striptiisi teha. Tavaliselt kui näitlejanna laval särgi seljast viskab, näeb tema paljaid rindu ainult mõneks sekundiks, aga selles lavastuses võis neid nautida hea 10 minutit.

Mõnes mõttes polnudki see näidend mis mulle ei meeldinud, see oli kogu teatriskäik. Publik on alati nii keskpärane ja inimesed naeravad laginal kõige vähem naljakate asjade peale. Ma ei teagi, miks keskklassi naer mind nii õnnetuks teeb, aga nii see on. Ja veelkord, ma tean, et mõned inimesed mõtlevad seda lugedes, et olen ülekohtune või liiga kriitiline. Sorry, selline ma lihtsalt olen.

Harry Pye

Harry Pye on Londonis elav ja töötav kirjanik, kuraator ja kunstnik. Vaata ka tema kirjeldusi Ida- ja Lõuna-Londoni kunstimaastikest, näitusest “Night on Earth” ja erinevatest väljaannetest (Epifanio 1/2005, 2/2005, 3/2006, 4/2006).