Harry Pye Postkaart Londonist

Lõpuks teatas meie naaber, et tal on sellest kõrini kuna ta laps tassib neid pidevalt ringi. Ta oli ostnud mingit mürki, mida me võisime kasutada. See mürk nägi välja nagu pruun akrüülvärv. Igale uksele panime natukene seda haisvat ollust. Tuleb välja, et prussakale see lõhn meeldib, ta tuleb, püherdab ja sööb natukene, läheb koju, sureb, siis tema sõbrad-sugulased söövad ta ära ja surevad. Armas.

Nüüd kui prussakatest oleme enam vähem lahti saanud elavad peale minu majas veel vaid Russell, Tom, Powla, Christian, Marcus, Stephanie ja Gemma, kes on kõik toredad kaaslased. Usun, et peab elama ja laskma teistel elada, minu moto on: „Kui sul on minu jaoks aega, on mul sinu jaoks aega.” Aga prussakad pidid sellegi poolest minema. On kuidagi rõve kui nad ronivad mööda köögi lage samal ajal kui sa teed keedad, jooksevad ringi kui dušši all oled või uurivad sinu magamistuba kui raamatut püüad lugeda. Ma täielikult mõistan, et mõned inimesed, kes seda loevad on minus pettunud. Mis õigust on minul olla prussakarahva kohtunik, vandemehed ja timukas? Kui ma oleksin Tony Blair vastaksin, „ajalugu tõestab, et mul oli õigus,” aga ma ei ole, nii et ütlen „palun vabandust kõikide prussakafännide ees.”

II Osa

Eile õhtul käisin Royal Court Teatris Terry Johnsoni uut näidendit vaatamas. “Piano/Forte” on lugu kutsumata külalistest. Majaomanik on konservatiivist parlamendi liige, kes tahab abielluda ühe staarihakatisega, kuid kelle tütar eelmisest abielust kavatseb kõik nurja keerata. Inglismaal lähevad paljud poliitikud televisiooni selleks, et öelda kui vastumeelne neile kogu see sahkerdamine Briti poliitikas on ja kui nõme, et poliitikud oma armuafääre olematuks püüavad valetada. Mõned kuud hiljem on need samad poliitikud ekraanil tagasi, vabandades oma sekretäri või töötu näitlejatariga magamise pärast.

Üks tegelaskuju Terry Johnsoni eelmisest näidendist väitis, et brittidele tegelikult üldse seksida ei meeldi. Ta ütles, et meie suhtumine siin (Inglismaal)on nagu lustakatel piltpostkaartidel, Benny Hilli sketšides või Carry On filmis. Briti meestele meeldib olla ulakas poiss ja nad eelistavad tegelikule vahekorrale tüdrukuid tagumikust näpistada. Prantsusmaal tunduks imelik kui ühel poliitikul poleks salasuhteid, nii et meedia ei tee suurt kära kui see välja tuleb. Inglismaal pole paljas modell aga sugugi seksikas,”tegu on lihtsalt väikese naljaga”. Prantsusmaal on seksisümboliks keegi Bardot-sugune, kellega tegelikult ka seksida tahaks, aga Inglismaal sümboliseerivad seksuaalsust sellised naised nagu Jordan, kes on pigem nagu multifilmi tegelased.

Mulle see Johnsoni uus tükk eriti ei meeldinud. Kõik oli kuidagi liiga selgeks tehtud ja naljad kõlasid etteaimatavatena, see-eest alastust oli palju. Poliitikust tegelane oli täiesti šokeeritud kui tema tütar värsket glamuurabikaasat nähes otustas endal riided seljast koorida. Seejärel rikkus tütar ka pulmapeo kutsudes kohale kaks tobedat hispaania akrobaati, keda ta tsirkuses oli kohanud, ja lastes neil striptiisi teha. Tavaliselt kui näitlejanna laval särgi seljast viskab, näeb tema paljaid rindu ainult mõneks sekundiks, aga selles lavastuses võis neid nautida hea 10 minutit.

Mõnes mõttes polnudki see näidend mis mulle ei meeldinud, see oli kogu teatriskäik. Publik on alati nii keskpärane ja inimesed naeravad laginal kõige vähem naljakate asjade peale. Ma ei teagi, miks keskklassi naer mind nii õnnetuks teeb, aga nii see on. Ja veelkord, ma tean, et mõned inimesed mõtlevad seda lugedes, et olen ülekohtune või liiga kriitiline. Sorry, selline ma lihtsalt olen.

Harry Pye

Harry Pye on Londonis elav ja töötav kirjanik, kuraator ja kunstnik. Vaata ka tema kirjeldusi Ida- ja Lõuna-Londoni kunstimaastikest, näitusest “Night on Earth” ja erinevatest väljaannetest (Epifanio 1/2005, 2/2005, 3/2006, 4/2006).