Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
DJ Drummie

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
ÖÖ MAA PEAL
Harry Pye

TULEVIKUPAVILJON
Marco Casagrande

KOHTUMISED JÕUGA
Vilen Künnapu

ROBERT COLESCOTT
Udo Kultermann

MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI?
Andri Luup

ILMA KRIITIKA
Nato Lumi

ASTRAHAN
Toivo Tammik

HULL SAKSLANE
Toivo Tammik

INTERVJUU ANDRES EHINIGA

MEESKOND

Harry Pye postkaart Londonist
ÖÖ maa peal

2005. aasta novembris korraldasin kunstinäituse Oh Art Galeriis Oxford House’is, mis asub Bethnal Greenis Ida-Londonis. Näituse nimi oli „Night on Earth” („Öö maa peal”), mis on võetud ameeriklase Jim Jarmuschi filmist. Inspiratsiooni oma ettevõtmisele sain aga ühe teise filmi vaatamisest – „It’s a Wonderful Life” („Suurepärane elu”). Ühes võtmestseenis kulutab James Stewarti mängitud tegelane kogu oma ümbermaailmareisi jaoks kogutud raha raskustesse sattunud sõprade abistamiseks. Kuigi ta ei saa näha võõramaa paiku, mida ta oli plaaninud mesinädalate jooksul külastada, püüab tema naine seda heaks teha ning täidab kogu maja plakatitega eksootilistest maadest ja mängib heliplaate, mis annavad edasi nende maade meeleolu. Lisaks tutvustab ta mehele kõiki neid kohti, mida nad pidid külastama. Mulle see mõte meeldis, samuti meeldis mulle näitus, mida nägin aastaid tagasi Tate Gallery’s, pealkirjaga „The Grand Tour”, mis rääkis 18. sajandi rikastest Briti kodanikest, kes rändasid antiigi ja moodsa kunsti otsinguil mööda ilma ringi.

Mis mulle Jim Jarmuschi filmide puhul kõige enam meeldib, on viis, kuidas ta tabab mingit võluväge juhuslikes kohtumistes võõraste inimeste vahel, kes muidu üksteisele mingit tähelepanu ei pööraks. Tihti satuvad kokku kaks inimest, kes sama keeltki ei räägi, nad on sunnitud jagama taksot või vangikongi ning avastavad pärast paari sigaretti või kohvi, et vastu kõiki ootusi tekib neil mingi kontakt.

Jamie Dyson. Öö Austraalias, 2005.

   

Sarah Doyle. Öö Kanadas, 2005.

Mulle tundus hea mõte panna kokku raamat, kus sõbrad ja inimesed, keda imetlen, kirjutavad kodust kaugel veedetud ebatavalistest õhtutest. Tahtsin teada, kas nad olid kunagi kogenud Jim Jarmuschi laadis hetki. Arvestasin, et kui saan 80 inimest kirjutama ühest õhtust erinevates linnades, annaks raamatu lugemine sama efekti kui 80 lõbusa looga ümber maailma rännata. Iga lugu võiks illustreerida erinev kunstnik, mis annaks mulle täiendava naudingu panna kokku näiliselt sobimatuid paare. Ent mis kõige tähtsam – nende lugude ja piltide kokkuajamine oleks kompensatsiooniks tõsiasjale, et ma polnud oma viis aastat välismaal käinud. Kui Oh Art Gallery kunstiline juht Pippa Bailey pani ette, et korraldaksin galeriis näituse, olin vaimustuses, ent samas mures, sest kartsin, et ükski külastaja, kes pole just täiesti ogar või autistlik, ei hakka enamikku lugusid üldse lugema.

Tate’is nähtud „The Grand Tour” näitus meeles mõlkumas, veetsin mõned kuud kunstnikke otsides, kes laenutaksid mulle oma välisreisidest inspireeritud maale või fotosid. Samuti uurisin oma Londonis elavate, kuid mujal maades sündinud kunstnikest sõprade käest, kas neil on ehk koduigatsusest ajendatud töid.

Londoni East Endis asuv Oxford House tundus ürituseks olevat ideaalne paik. Kunstnikud Gilbert & George elavad jalutuskäigu kaugusel. Palju aastaid tagasi ütles George kord mulle, et kui elad Londoni idaosas, pole üldse tarvidust puhkusereisidel käia. Näiteks kui hommikul aknast välja vaadata, näeb ta India restorani ees tuvisid nokkimas okseloigus, mille oli sinna eelmisel õhtul tekitanud šotlane pärast hiina toidu ja liigse belgia õlle pruukimist. „Milleks sõita reisile?” ütles George. „Mul on terve maailm otse kodutrepil.”

Heather Sparks. Öö Washingtonis, 2005.

East End on alati olnud paik, kuhu on kokku sattunud eri rassidest ja eri usku inimesed. Tasub meenutada, et kord üüris Oswald Moseley Oxford House’i, et koguda toetust oma Mustade Särkide vastikule liikumisele. Ja veel, et mõned näidendid, nagu näiteks Harold Pinteri „Sünnipäevapidu”, olid inspireeritud East Endist. Pinter on öelnud, et kui oled must, pruun või (nagu tema) juut ja elasid sõjajärgse Londoni idaosas, ei võinud iial teada, millal keegi tuleb su uksele prõmmima ja teatama, et sa pole siin teretulnud ega kuulu omade hulka. Üks minu projekti jaoks reisijutu kirjutanu oli koomik ja kirjanik Stewart Lee. Tema väitel on parim asi Londonis elamise puhul see, et ainult harva kohtad kedagi, kes on Londonist pärit. Mulle see väide meeldib.

Näituse ülespanemine polnud just lihtne, ehkki sõbrad aitasid tublisti. Kõikide tööde jaoks polnud tegelikult ruumi ja meil polnud lubatud mõnede seinte sisse auke puurida. Lisaks kõigele kärssasid pool tundi enne näituse avamist kaitsmed läbi ja alumise korruse osa oli täiesti pime. Õnneks tormasid Oxford House’i töötajad appi. Avamise õhtul olin palunud paaril sõbral midagi kohapeal etendada. Jasper Joffe tegi viltpliiatsijoonistuse oma lapsepõlveseiklustest Aafrikas.

   
Maja oli rahvast puupüsti täis ja ma pidin imetlema, kuidas mu sõbrad nagu Jasper suutsid oma tööd teha, kui inimesed kogu aeg tema ümber sagisid. Üks mu lemmiklugusid näitusel rääkis ööst Lissabonis, sain selle taani näitekirjanikult Tine Frellesenilt. Ta saabus koos Derek Lawsoniga, kellelt pärines poeetiline lugu Kopenhaagenis veedetud ajast. Palusin tuntud portretisti Humphrey Oceanit mõned lood läbi lugeda. Humphreyl tekkis kohe loetuga side ja ta laenutas mulle suurepärase joonistuse läbi lume sõitvast autost, mis haakus ühe reaga Dereki loos.

Edward Ward.
Gallon Drunk jämmimas Terry Edwards &
The Scapegoats’iga, 2005.

   
Kuu lõpul, kui näitus hakkas otsakorrale jõudma, üürisin Oxford House’i teatri kaheks varieteeõhtuks, mille tulu pidi minema heategevuslikule organisatsioonile Sõjalaps. Ma ei lootnud mingeid pööraseid summasid saada, aga see lihtsalt tundus olevat hea moodus heategevuslike ürituste propageerimiseks. Esimesel õhtul astus üles Chris Difford bändist nimega Squeeze, kelle austaja olen olnud nii kaua, kui mäletan. Chris ja mina kasvasime mõlemad üles Londoni lõunaosas. Ta on kirjutanud sõnu paljudele tuntud lauljatele, näiteks Elvis Costellole, Richard Thompsonile ja Elton Johnile. Chrisi laulud on tihti lõbusad ja kergelt nipsakad ja mainivad sageli paiku Londoni lõunaosas. Vaatamata tema laulude väga tuntavale inglise tagapõhjale – aga võib-olla just sellepärast – saavutas Chrisi bänd Squeeze 1980ndatel Ameerikas suurt edu. Chrisi lugu näitusel rääkis õhtust New Yorgis, kui bänd oli oma kuulsuse tipul, mängides samades kohtades, kus omal ajal The Beatles. Üks nende parimaid palasid nimega „Tempted” („Kiusatuses”) pajatab lauljast, kes pakib ringreisiks oma kotte ja mõtleb, kas murrab välismaal oma koju jäävale kallimale truudust või mitte.

Guy Allott. Maastiku kosmoselaev 5 , 2005.

Üks rida ütleb: „Panin kotti hambaharja,” ning Chrisi lugu räägib sellest, kuidas saalitäis kuulajaid loobib selle pala esitamise ajal lavale tuhandeid hambaharju. Oxford House’is ei visanud keegi teda millegagi, aga tema esinemine tundus hästi peale minevat. Ida-Londoni kuulsaimad elanikud olid vennad Krayd. Ehkki Ronnie Kray pisteti lõpuks vangi, sest ta oli kellegi läheduses asuvas kõrtsis maha löönud, olid kaksikvennad omal ajal tuntud siiski teiste asjade poolest, nagu heategevus, peened ülikonnad ja väga head suhted oma emaga. Chrisi esinemise ajal panin korraks tähele, et minu ema laulab kaasa, ja mõtlesin, et see on kõige kraylikum hetk minu elus.

Rowland Smith, 2005.

Esimene õhtu sujus kenasti, teine ka, aga mitte nii kenasti. See algas ülimalt naljaka luulega ülimalt sünge väljanägemisega Liverpooli poeedilt nimega Paul Birtill. Paul rääkis sellest, kuidas tal Glasgows murti süda ja löödi lõhki pea. Kogu tema luule ongi peamiselt haigustest, surmast ja hingehädadest. Sellegipoolest mõjub tema vaatamine-kuulamine kuidagi kosutavalt. Teises pooles esines Gallon Drunk, hämmastavalt energiline ja põnev bänd Põhja-Londonist. Nende esilaulja on mujalgi väga nõutud mees (ta on praegu Nick Cave’i bändis The Bad Seeds), mis tähendas seda, et nad polnud mõnda aega koos harjutanud. Igal juhul tundsid nad end laval väga hästi, üürgasid vanu klassikuid nagu näiteks „You Ought To Be Ashamed” ja vehkisid oma kitarridega. Õhtu viimane etteaste oli samuti hiilgav – Terry Edwards & The Scapegoats. Terry oli alati kadunud suure John Peeli lemmik, talle meeldis, kuidas Edwards tõlgendas Falli-suguste indiebändide hitte tormakas jazz-stiilis. Koos bassimängija Jim Moore’i ja trummar Simon Pearsoniga esineti võimsalt. Parim tuli aga lõpus, kui Gallon Drunk nendega laval ühines. See oli üks neid hetki, kus bändid on tõepoolest nii põnevad ja vaimustavad nagu sa alati oled unistanud, ja panevad su südame mõnusalt pekslema.

Palju huvitavaid inimesi andsid näitusele oma rännujutu.

Komöödiakirjanik David Nobbs pajatas vaimukalt ühest söömaajast mingis sürrealistlikus hotellis Peruus. Geide õiguste eest võitleja austraallane Peter Tatchell kirjutas sellest, kuidas Raudne Mike Tyson teda Memphises embas ja siis vabandas. Ja koknilauljad Chas’n’Dave kirjeldasid lõbusalt, kuidas nad Poolas ära eksisid. Projektis esitati ka rohkesti illustratsioone, näiteks Edward Wardi poolt.

Kes tahes mingisse projekti oma aega ja energiat matab, teab väga hästi, et ülendatud meeleolule järgneb ikka madalseis. On kerge näha ainult omaenda vigu ja ahastada selle pärast, mida oleks võinud teha paremini. Ehkki projekt ei ole veel kaugeltki läbi, on mul tunne, et jään möödunud novembri peale tagasi vaatama mõnusa tundega. Elu on ilus!

Harry PyeHarry Pye

Harry Pye on Londonis elav ja töötav kirjanik, kuraator ja kunstnik. Vt ka tema lugusid Ida- ja Lõuna-Londoni kunstiilmast (Epifanio 1/2005, 2/2005).