Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU BIBLIOTEEK
Sandra Jõgeva

VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA
Viimsi Vilen

INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA
August Künnapu

MINU VIDEOTEEK
Nathanile Kahn

ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT
DJ Drummie

13 VANAEMA
Kristi Pääsuke

LEE HAZLEWOOD
Mihkel Kleis

KRÕÕT JUURAK
Eve Apro

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FANTASY JA FANTAASIAKUNST
Rauno Thomas Moss

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

KUNSTNIK JA VANADUS
Mehis Heinsaar

RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL
Lauri Sommer

SUUR NOOGUTAJALIHAS
Nato Lumi

MEESKOND

Fantasy ja Fantaasiakunst

Teadusmetodoloogia ja kunsti arenguskeemidel on kulturoloogiliselt tasandilt vaadelduna palju ühist. Sarnasuse põhjuslikkus tuleneb nende ühisosast, milleks on inimene ja tema kultuur. Homo culturalis’e võime produtseerida ja hallata märgiliselt keerukaid artefakt-skeeme ühtaegu tõstab teda kõrgemale teistest liikidest ja teeb samal ajal vastutavaks valikute ning otsuste eest vaimsel tasandil.

Mõlemail juhul on kasutusel metafoorne keel, mis eristab piltlikult kultuuriareaali keset ja ääreala. Fantasy positsioneeritakse keskuse suhtes kultuurilise äärenähtusena, mida iseloomustab modernistlikule meelele kohati vulgaarne ja diletantlik narratiivi ning kompositsioonikäsitlus. Fantasy kujutavas kunstis on omaette stiilina tõesti jälgitav subkultuurilise ja kõrvalisel liinil kulgevana.väljenduvat ja toimivat müütilist maailmataju.

Christopher Orr. Mõlemast maailmast.
Õli, lõuend, 2004.

   

Christopher Orr. Kõik, mida vajame on õhk hingamiseks.
Õli, lõuend, 2004. Magnus Edensvardi kogu

Mis probleemi tekitab on segadus mõistetes. Fantasy on laiema tähendusväljaga, haarates enese alla erinevad meediumid, kus mõiste “fantastiline” määratleb “reaalsuse”. Fantasy tähendab kirjandust, filmikunsti, kõige erinevamaid mänguvorme, maali, illustratsiooni, concept design’i jne. Fantasy on kommertslik ja müüv, kuid mitte ainult. Fantasy on osa massi- ja popkultuurilisest teadvusest kuna fantasy võimaldab väljendada inimeses igikestvalt elavat,

Fantaasiakunst (Fantastic Art) võiks sobida piiritlema väljendusvormi kujutavas kunstis, kus “reaalsus” on nihestatud piirideni, kus see muutub domineerivaks ja mänguliselt ülepaisutatuks. Igasuguse kunsti ja kunstniku üheks eesmärgiks on püüe luua maailma, mitte seda kujutada. “Kunst loob oma maailma, mis rajaneb kunstivälise tegelikkuse transformatsioonil vastavalt seadusele “kui… siis””. Kunstilised maailma korrastavad muutused e piiride rikkumised jagunevad omakorda kaheks: võimatuteks ja võimalikeks.

Siitpeale tuleb eraldi küsimusena esitada: mida mingi kultuur peab fantastiliseks ja mida mitte. Millised muutused on täiesti võimatud (objektiivsetel asjaoludel st need karakteristikud mis sätestuvad läbi füüsilise reaalsuse, olles piiratud teaduse hetkearenguga) ja milliste võimalikkust piirab sotsiaalne reeglistik (mis on samuti muutuv ning piiratud).

   

Paradoksaalne on, et fantaasiakunst kasutab siinses kultuurisfääris ennekõike “realistlikku” kujundikeelt. Selleks, et kujutada võimatut, tuleb see kombineerida “võimalikest” ja “äratuntavatest” elementidest (aeg, ruum, koht, esemed ja figuurid). Narratiivne element, st võime kujutatud asju teatud piirini nimetada ja kirjeldada, on “fantastilise” määratlemisel oluline. Selleks, et vaatav subjekt suudaks mõista, et kujutatu on fantaasia, peab toimima äratundmise protsess. Nagu ütleb Franz Kafka: “…isegi ebatavalisel peavad olema piirid.”

Fantaasiakunstniku loomingut eristab ajatu müstilisuse taju, sümbolkeel, mis viitab teatavale teoloogilisele maailmatajule – tegelikkuse nihestatus, mis lõhub kultuuriliselt paika pandud piire reaalsuse ja ebareaalsuse vahel. Kuid need piirid on liikuvad, need piirid sõltuvad suurematest sotsiokultuurilistest arengutest. Seepärast ei saa Hieronymus Boschi töid määratleda fantaasiakunstiks suure algustähega: omas ajas kujutas ta ideid, nähtusi ja olendeid, mis olid narratiivselt tuntud ning nende reaalses eksistentsis kahtles märgatavalt vähem inimesi kui täna.

Kaasaegne inimene mängib haldjate, kummastavate tuleviku- või paralleelmaailmade ja fantastiliste olendite või nägemuslike vormide kujutamisega läbi võimalikkuste variante, mis on vajalikud inimlikkuse tajumiseks ja inimeseks olemise tähendustamiseks. Fantasy on kaasaegse maalikunsti üha elujõulisem liige, mis haarab üheaegselt nii sotsiaalkriitilise, hüperrealistliku, teaduslik-fantastilise kui sakraalse, müstilise ja maagilise materjali järele. Virtuaalse reaalsuse ja uute meediumite areng provotseerib uusi kombinatoorikaid, kus virtuaalsed- ja rollimängud, maal, skulptuur, video, digitaalne- ja filmikunst segunevad. Teadusliku maailmavaate arengus ja tehnilises progressis on omad vältimatud keerdkäigud ja modifitseerumised, mis kultuuriajaloolises perspektiivis vaadelduna võimaldavad prognoosida fantastilise elemendi üha suurenevat elujõulisust kujutavas kunstis.

“Fantaasiakunst – kontrastina mõnele teisele kunstile, näiteks mitmetele -ismidele, mis tõusevad esile aja moelainetes – on avatud, piirideta, hoomamatu. See on ajatu, sellel on tulevikku, ja seda just seetõttu, et fantaasiakunst keskendub olemuslikult inimeseks olemisele: inimese kehale, inimese käitumisele, inimese tegevusele, inimese teadvusele, inimese alateadvusele ja inimlikkuse heledale ja tumedale poolele.”

 

Rauno Thomas Moss

Rauno Thomas Moss on maalikunstnik ja semiootik. Ta elab Tartus.

 

David Thorpe. Valitute leping. Segatehnika, kollaa˛, 2002.

Neo Rauch. Eksam. Õli, lõuend, 2002.

Peter Doig. Oran˛ päikesepaiste. Õli, lõuend, 1995-96.