Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU BIBLIOTEEK
Sandra Jõgeva

VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA
Viimsi Vilen

INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA
August Künnapu

MINU VIDEOTEEK
Nathanile Kahn

ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT
DJ Drummie

13 VANAEMA
Kristi Pääsuke

LEE HAZLEWOOD
Mihkel Kleis

KRÕÕT JUURAK
Eve Apro

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FANTASY JA FANTAASIAKUNST
Rauno Thomas Moss

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

KUNSTNIK JA VANADUS
Mehis Heinsaar

RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL
Lauri Sommer

SUUR NOOGUTAJALIHAS
Nato Lumi

MEESKOND

Kunstnik ja vanadus

Kohvikulävele ilmus isand Vanadus. See oli umbes neljakümne kaheksa aastane valgete harjasjuuste ja kullininaga mees, kel oli seljas hall ülikond ja tumesinine päevasärk. Toetanud vasaku õla vastu uksepiita, jäi Vanadus käed rinnal risti kohvikusistujaid silmitsema. Neid polnud seal just palju, aga ka mitte vähe. Teiste seas istus kunstnik Imat.

Kunstnik Imat taipas pead tõstes kohe, kellega tegu. Kui mitte muu, siis terashalli pilgu ja vaskse kõrvarõnga järgi tundis ta ohtliku mehe ära.

“Aga ei saa ju olla, et ta on minu järele tulnud,” mõtles ta samas, sest kohvikus istus temast vanemaidki inimesi. Pealegi oli Imat alles hiljuti saanud neljakümne ühe aastaseks.

Aapo Ilves. Mehised. Fotomontaa˛, 2006.

Kuid mõeldes oma senise elu peale, mis oli suures osas raisatud orgiate ja pidude peale, tõstis ta ettevaatuse mõttes ajalehe silmade kõrgusele, jäädes piiluma, et kellel isanda pilk lõpuks pidama jääb.

Vanadusel aega oli. Ta silmitses saalisistujaid rahulikult ja kaua, ulatas ühele lapsele tagasi palli, mis temani oli veerenud, vaatas korra aknast kuhugi kaugusse, ja naelutas siis oma pilgu äkki kunstnikule. Hetk hiljem polnud Imatil enam kahtlust, kelle isand välja oli valinud. Kunstniku käed hakkasid värisema, ta laup kattus külma higiga, jalad valgusid tina täis.

Imat oli elunäinud sõprade käest kuulnud, et kui isand Vanadus kellegi välja valib, siis teeb ta temaga midagi, nõnda et järgmisel päeval pole too äratehtud inimene enam endine. Raske oli Imatil säärase asjaga leppida. Väga raske. Veel tahtis ta elada lustlikku ja reibast elu.

Seepärast otsustas ta vastu hakata. Või õigemini põgeneda, sest jõuga polnud veel keegi isand Vanaduse vastu saanud.

Nii tegi Imat näo, et läheb justkui uut kohvi ostma. Isegi mantli ja kaabu jättis ta kõrvaltoolile, et isandal kahtlusi ei tekiks. Ja kui Imat Vanadusest ukselävel möödus, ei teinud too talle tõesti midagi. Olles aga letini jõudnud, pistis Imat jooksu. Hüpanud mõne sammuga treppidest alla, jooksis kunstnik piki Ülikooli tänavat meeletu hooga edasi, süda pekslemas kui linnul. Ülikooli tänavalt keeras ta üles Munga tänavale, sealt omakorda Jakobi tänavale ja edasi jooksis ta treppidest üles Toomemäele, kust suundus omakorda Kassitoomele. Kuid ei möödunud kolme minutitki, kui juba ta kuulis enese taga kellegi jooksusamme. Üle õla tagasi vaadates nägigi ta isand Vanaduse mõrunaerulist nägu. Ja kuigi taga-ajajal oli seljas ebamugav ülikond ning jalas mustad lakknahast kingad, mõistis kunstnik Imat, et isand Vanaduse näol on tegemist kiire ja vastupidava jälitajaga, kellest juba nii kergesti lahti ei saa. Kuid hirm annab tiivad ja Imat leidis eneses jõudu veelgi kiirust juurde lisada. Suundudes piki Kastani tänavat edasi Riia maantee suunas, pani kunstnik Imat nüüd lootuse väikestele ja kitsastele tänavatele, lootes nõndaviisi jälitajat enesest maha raputada. Kuid need kõrvalepõiked ei aidanud vähimatki. Lõõtsutades ja oma igapäevaseid võimeid tublisti ületades vinnas kunstnik end üle aiaplankude ja traataedade, hüppas üle pargipinkide ja põikas kangialustesse, kuid isand Vanadus püsis tal aina kannul, leides ta igast peidukohast varsti üles. Mõned täiskasvanud linlased ja nende lapsed, kes tänavate ääres seisid ja kahte jooksvat meest nägid, olid aga miskipärast selle poolt, et jälitaja kunstnik Imati kätte saaks. Ju pidasid nad Imatit siis kas vargaks või mõneks muuks suliks, sest nii mõnigi linnakodanik astus Imatile koguni tee peale ette, püüdes tema põgenemist takistada. Kuid meeleheitele viidud kunstnik lükkas ta jõuga kõrvale ning jooksis edasi.

Jõudes piki Kastani tänavat viimaks Karlova linnaossa, suundusid põgenik ja taga-ajaja mööda väiksemaid tänavaid edasi joostes viimaks taas kesklinna. Juba hakkaski kunstnik Imat enese rinnus teravaid pisteid tundma, juba hakkas ta võhm otsa lõppema ning isand Vanadus talle aina lähemale jõudma, kui tiiruga tagasi kesklinna jõudes ta korraga avastas, et Raekoja platsil mingi suurem rahvaüritus või koguni Hansalaat on käimas. Sest paljud inimesed kandsid keskaegseid maske ja parukaid ning Imatki haaras nüüd ühe poisikese käest talupojamaski, tõmbas selle enesele näo ette, sukeldus tihedasse rahvasumma, jäädes siis piiluma, mida teeb tema jälitaja.

Ta nägi isand Vanaduse näol metsikut raevu. Mehe terashallid silmad otsisid rahva seast kunstnik Imatit ja oli kuulda, kuis mees viha pärast hambaid kiristas. Aga inimesed naeratasid talle rõõmsalt, sest oma keskaegse näoga sobis isand Vanadus laadakarnevali sekka igati. Kuid isand Vanadus, nähes ära, et kunstnik Imat on ta üle trumbanud, muutus nüüd päris süngeks ja kättemaksuhimuliseks. Enam suuremat valimatagi hammustas ta oma pikkade hammastega kolme või nelja inimest sealsamas kõrvast, kadudes siis tigedalt urisedes minema. Ja kohe muutusid tema ohvrid kuidagi kurbadeks ja varavanadeks.

Kunstnik Imatil rõõmul polnud aga piire. Teadis ta ju, et sellele, kel on õnnestunud isand Vanadus üle trumbata, langeb osaks õnn veel üksteist aastat noor olla.

Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaar on Tartus elav kirjanik. Ta on kolme raamatu autor ja kirjandusrühmituse “Erakkond” liige. Vaata ka tema lugu “Rändaja õnn” (Epifanio 4 / 2006).