Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU BIBLIOTEEK
Sandra Jõgeva

VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA
Viimsi Vilen

INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA
August Künnapu

MINU VIDEOTEEK
Nathanile Kahn

ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT
DJ Drummie

13 VANAEMA
Kristi Pääsuke

LEE HAZLEWOOD
Mihkel Kleis

KRÕÕT JUURAK
Eve Apro

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FANTASY JA FANTAASIAKUNST
Rauno Thomas Moss

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

KUNSTNIK JA VANADUS
Mehis Heinsaar

RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL
Lauri Sommer

SUUR NOOGUTAJALIHAS
Nato Lumi

MEESKOND

Richard Gary Brautigan

Võltsameerika kõverpeegel

Richard Gary Brautigan (30. 01. 1935 Tacoma - 25. 10. 1984 Bolinas) on eestlastele rohkem tuntud prosaistina. “Arbuusisuhkrus” on kultusmuinasjutt, kust sõbrad muusik Rootsmäele nime näppasid ja “Abort” lobe lugemine muidu tõsisel teemal. Viimane tõlge, läbilöögiromaan “Forellipyyk Ameerikas” pilab oskuslikult tänapäevast turistimõtlemist. Huumori taga elab seal aga nostalgiline igatsus põlislooduse järele. Vaestes oludes veedetud lapsepõlv, hulkumine ja veidrad provintsiasukad andsid Richardile kaasa hea kujutlusvõime. Pole ime, et ta alustas poeedina. Esimene loomingukild, kristlik jõululuuletus (!) “Valgus” ilmus 1952. 1956 kolis konfliktne ja yksildane nooruk kodunt ära ja läks beat-vaimustuses San Fanciscosse kirjatsura ja juhutöölisena friiklema.

Joonistused: August Künnapu

Lillelaste aegu jagas ta seal luuletusi otse tänaval ning luges neid psyhhedeelsetel rock-kontsertidel. Tema esimesed kogud olid väikese tiraa˛iga ja veidrate kujundustega underground-publikatsioonid. ”Forellipyygiga” näkanud kuulsus tuli hiljem. Ilmselt tegi just ajastu käibetõdede nauditav satiriseerimine ja sydamlik kõnetoon temast kontrakultuuri kangelase.

Ta ytles naljatamisi, et hakkas luuletama lootes “lauset liikuma saada, sest tegelikult tahtsin ma kirjutada romaane. Kohtlesin luulet armukesena, võtmata teda naiseks.” Siis läks lause liikuma ja fookus nihkus proosale. Brautigani luulekogude ilmumises laiutabki 60ndate algupoolel pirakas auk. Kuid “1966 hakkasin jälle luulega käima ja kuna ma nyyd oskasin lauset kirjutada, oli kõik teisiti: luulest sai minu proua”. Voolav lausemeloodia, tihe sõnastus ja unikaalsed kujundid rokivad ka B. parimas proosas.

Richardi luulel oli mitu lähet. Esmalt lyhivormid ning zenilik hetketaju: “Mulle meeldis see, kuidas nad kasutasid keelt tunde, detaili ja kujundi koondamiseks, jõudes hapra tugevuseni, mis oli nagu kaste ja terase liit”. Osa Brauti tekstidest kannab pisiasjade poeetikat, olles suguluses Ishikawa Takuboku ja Akiko Yosano järgse vabavormilise tankaga, milles on argise kõrval säilinud see mõistatuslik sähvatus. Kodumaisest luulest huvitasid teda ekstaatiline autsaider Emily Dickinson ja otsekohene William Carlos Williams. Selles ruumis ta luule eklektilisel ja mängulisel moel võnkuma jäigi. Ilmunud on seda kymne kogumiku jagu. Osa põrandaaluses ja -pealses pressis trykitud, ära kingitud ja pärast surma ta kodust leitud töid on veel kogumata. Lisaks olevat kusagil käsikirjas romaan “Ameerika hotellid”. Yks sõber poetas, et palju Brautigani ymber juhtunust oli kuidagi temapäraselt poeetiline, ette tuli nii tippe kui kuristikke. Loomingusse läks kõnekam osa neist mõlemast. Ta luule on põgususe pyhitsemine. Seal leiavad kuju poolvarjatud õndsad, lollakad, valusad, ootamatud ja väga inimlikud hetked. Nagu Vanapa ja Suumani, võib ka Brautigani teksti aineks saada iga temaga juhtund või ta peast läbi käind asi. Ta suudab väga kummalisi seoseid usutavaks muuta - mängib meie reaalsustundega ja laiendab võimalikkust. Keegi olla öelnud, et B. on “läbi kanepipõllu uitav Mark Twain” ja tema lugemine “natural high”. Lugedes tekib tõepoolest mõnus, lõdvestunud tunne. Esineb ka sisemise äratundmise ja ahaa-elamuse hetki ning naeruhooge. Paljude pilvevendadest hipide jaoks olidki need raamatud “trip-toyd”. Samas ei sallind B. narkovärki, tema valikuks jäid alkohol, beibed ja pystolid. Niigi lennukas kujutlusvõime ei vajanud keemilist stimulatsiooni.

Elukunstniku ja iseõppijana ei talund mees akadeemilist luulet. Tema tekstid on kergelt targutamiseta kirjutatud, aeg ajalt veidi udused. Yks sitakeerajast lugeja saatis kyll kogu “Hanguga elavhõbedat visates” tagasi, laiakslitsutud junn vahel. Selline ehe reaktsioon ei teki aga kunagi tyhjale kohale. Tugeva absurdisoone varjus on B-l ka palju tähelepanelikkust, yldistusvõimet ja empaatiat. Ja iroonikul, kellele meeldis kõrgluule teemadest “õhku välja lasta”, on varrukas pisike romantik. Nagu paljud, kirjutas ta noorena luulet tydrukutele. Põgeneva varjundiga armulugude sari ta saatuseks saigi. Ehk oli yks neist ka tema enesetapu põhjuseks.

Richard jäi kõveraks trubaduuriks, kes pani oma muusade pildid raamatukaantele ja pyhendas neile kentsakaid oode. Ta lembeluules on ilumeel, argisus, sapistamine ja huumor väga loomulikus seoses. Vist eelkõige seksuaalse vabaduse laulikuna meeldis ta Ingvar Luhaäärele, kes Richardi luulet esmalt ametlikult maakeelde pani (Looming 8/1985).

Brautigan on olnud terava huumorisoone ja samas traagilise tunnetusega tegelaste lemmikautor. Lulkat “Hiina kabe” laulis bänd Võikõllane. Kunagi lugesin käsikirja kus keegi entusiast Paul oli ära tõlkinud kogu “Hawkline´i koletise” ja osa “Muru kättemaksu” juttudest (toimetajad ja väljaandjad, kus olete?). Mõned seigad B. loomingus laagerdusid aastaid. Näiteks saab 50ndate lõpul avaldatud luuletus lapsena õllepudelite korjamisest laienduse alles viimases romaanis “Et tuul seda kõike ära ei puhuks” (1982). Peale hipiajastu elutunde jäädvustuse on tema tähelepanekutel ka universaalsem varjund. Inimeseks olek on välistunnustest hoolimata yhtne platoo. Olgu Sul pikad või lyhikesed juuksed, ikka seisavad kõik vastamisi sarnaste kysimustega. Mulle meeldib B. ervinaabellike nihete ja läbinägelikkuse, lööva lyhiduse ja muheda jutuanni tõttu. Tore on näha kui hädiselt argireaalsus ta käes mureneb. Ja ka seepärast, et kunagi õpetas ta mulle, mis asi see hipindus ja kontrakultuur oma õigemas: hoolivas ja mõttekäändudes turvalisust pakkuvas tähenduses tegelikult on.


Tundmatu unistaja

Usun
et kunagi
(ja varsti)
peaksime pystitama
hapra ausamba
Tundmatule Unistajale
sest
ta oli tähtsam
kui sõdurid


Koiliblikas Tucsonis, Arizonas

Sõber helistab mulle
Tucsonist, Arizonast. Ta on õnnetu.
Ta tahab rääkida kellegagi
San Franciscost.
Me räägime natuke. Ta mainib,
et tal on koiliblikas toas.
“See on tõsipyha,” ytleb ta.


Hanguga elavhõbedat visates

Hanguga elavhõbedat visates
saab su veoauto peaaegu täis. Naabrid
on su yle omamoodi uhked. Nad
seisavad ymberringi ja vahivad.


Taeivõtakunagikellakäelt-luuletus

Marciale

Kuna sul on alati
kell rihmaga keha kyljes, on loomulik,
et peaksin sinust mõtlema kui
täpsest ajast:
su pikkadest blondidest juustest 8:03,
ja piksetuikelistest rindadest 11:17,
ja roosinäu-naeratusest 5:30
tean, et mul on õigus.


Sõsarlinnad Los Alamos Uus-Mehhikos ja Hiroshima Jaapanis

Kui me Los Alamosse sisse sõitsime,
sadas kõvasti lund. Linnas valitses kliiniline fiiling
justkui iga mees, naine ja laps
oleksid arstid. Käisime Safeway selveris
ja tõime kotitäie kraami. Yks põnn
oli ajukirurgi moodi. Ta vaatas
me poeskäiku hoolikalt
täpselt sel kohal, kus teha
esimene sisselõige.


Kuhu minek?

Vahel võtan välja oma passi
vaatan enda fotot
(mitte eriti hea, jne)
lihtsalt, et näha, kas olen olemas


 

Lauri Sommer

Lauri Sommer (s 1973) on muusik ja kirjanik. Elab Tartus ja Räestu kylas. Jaanuaris 2007 ilmub tema tõlkes Richard Brautigani luule valikkogu “Hanguga elavhõbedat visates”. Vaata ka www.ounaviks.ee/kago

Richard Brautigan

Richard Brautigan (1935–1984) oli Ameerika kirjanik. Ta on 11 romaani, 10 luulekogu ja 1 jutukogu autor. Vaata tema luuletusi ka www.brautigan.net/poetry.html