Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU BIBLIOTEEK
Sandra Jõgeva

VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA
Viimsi Vilen

INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA
August Künnapu

MINU VIDEOTEEK
Nathanile Kahn

ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT
DJ Drummie

13 VANAEMA
Kristi Pääsuke

LEE HAZLEWOOD
Mihkel Kleis

KRÕÕT JUURAK
Eve Apro

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FANTASY JA FANTAASIAKUNST
Rauno Thomas Moss

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

KUNSTNIK JA VANADUS
Mehis Heinsaar

RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL
Lauri Sommer

SUUR NOOGUTAJALIHAS
Nato Lumi

MEESKOND

Intervjuu Nathaniel Kahniga

Tere!
Tere, August! Mulle meeldib väga Su nimi, sest üks minu lemmik näitekirjanik on samuti August –August Strindberg.

Mulle aga meeldib Sinu nimi, kust see tuleb?
Nime pani mulle ema. Ta valis selle piiblist. Võib olla ta teadis, et tal saab olema ainult üks laps, nii et ta tahtis kõik õigesti teha.

Seekordne Epifanio number on Inimeste eri. Mida tähendab Sinu jaoks inimene olemine?
See on väga hea küsimus. Luba ma räägin filmist, mis aitas mul seda avastada läbi oma isa, kes kindlasti oli inimene suure algustähega (Nathaniel Kahni film „Minu arhitekt” (2003) – tutvumisest oma isa arhitekt Louis Kahniga). Inimene on palju asju. Ta on nagu kollaa˛, mida loob meie elu ja mida hoiab koos üürike ajahetk. Meie elu siin planeedil on selline. Pärast kõik laguneb koost ja kaob universumisse ja võib olla ilmub jälle nähtavale, ma ei tea.

Mis mind oma isa puhul hämmastas oli see kuivõrd palju energiat ta inimeseks olemisse pani. Ta tundis, et see on suur kingitus elada selles hetkes ja sellises kohas, ja et seda tuleb võimalikult hästi kasutada. Energia mida ta oma elus rakendas on minu jaoks võimas inspiratsiooniallikas, sest ta näitas kuhu on võimalik ühe eluaja jooksul jõuda.

Nathaniel Kahn Panga pangal Saaremaal. Foto: Vilen Künnapu

   

Alexandra Tyng. Louis Kahn Dhakas. Õli, lõuend, 2006.

Alexandra Tyngi portree oma isast, arhitekt Louis Kahnist on kingitus Kuressaarele, tähistamaks tema siinset päritolu.

Minu jaoks on inimeses kaks poolt: vaimne pool, mis on igavene, ja füüsiline pool, mis hoiab endas ajutiselt vaimu ja siis laguneb. See ei ole kõige mugavam või lihtsam ühendus kuna vaimul on omadus olla mitmes kohas korraga. Nagu näiteks, ma olen siin laeval (intervjuu toimus Kuivastu-Virtsu liinil, tagasiteel Tallinna Saaremaal toimunud Louis Kahni päevadelt), aga samas olen oma kujutluspildis Saaremaal kõndimas tuletorni poole. Ma võin oma mõttes niimoodi rännata, aga oma kehas pean olema kas siin või seal, mõlemas kohas korraga pole võimalik. Ma võin vaimus kujutleda, et elan miljon aastat, aga kehas elan heal juhul sama vanaks kui mu isa, seitsmekümne kolme aastaseks. See vastuolu võib inimese hulluks ajada, aga olla ka suure loovuse allikaks. Minu arust suutis mu isa luua ühenduse selle suure loovusega.

Üks asi millest me konverentsil (Louis Kahni päevad Kuressaares, 06-07.10.2006) eriti ei rääkinud oli Louis Kahni spirituaalne külg. Ta tundis alati, et tema perekonna müstiline liin oli tugevalt seotud Eestiga ja selle imelise Saaremaaga, mida mul endal küll kahjuks ajanappuse tõttu eriti avastada ei õnnestunud. Minu vanaema oli kuuldavasti üleloomulike võimetega teadjanaine, kelle juures inimesed käisid abi saamas. Mu isa oli selle üle väga uhke. Ta leidis viisi kuidas selle vaimsusega ühendust saada läbi oma arhitektuuri.
Ma loodan, et järgmisel korral uurime tema seisukohti, mitte ainult arhitektuuris, vaid elus, kunstis ja loomingulisuses. Tema jaoks oli looming siiski enamasti seotud arhitektuuriga, aga ta oli ka muusik, kunstnik, mõtleja ja õpetaja. Lou eriline oskus oli õpetada iseend teiste ees seistes.

Mulle väga meeldis, millest su isa konverentsil rääkis – Vilenil on eriline viis kõnelda oma vaimsetest tõekspidamistest, mis on mõneti erinevad minu isa omadest, aga ma tean et mu isale oleks see meeldinud, sest Vilen puudutas ideede universaalsust. Asjad on omavahel seotud ja kui silmad lahti teha võib neid seoseid näha. Lou’le tundus, et muusika on seotud kunstiga, see omakorda loodusega, see arhitektuuriga, ja loova inimese ülesanne on need sillad üles otsida. Üks asi mida ma Lou juures oma avastusretkel väga austama hakkasin oli see, et ta tahtis neid nähtusi alati mingisse reaalsesse vormi valada, et nendest saaks looming – muusikapala, maal või arhitektuuriline teos.

August Komandant (Eesti päritolu insener, kes töötas Lou Kahniga koos 18 aastat) ütles, et arhitektuur oli Lou Kahni jaoks nagu religioon. Kas filmitegemine on Sinu religioon?
Ma ei ole päris kindel, mis minu religioon on. Kõige lähedasem religioosne kogemus, mis mul on olnud, tekib looduses viibides. Olles siin praamil, vesi ümberringi, tunnen end hästi ühendatud selle planeediga, universumiga ja energiatega meie ümber. Ma veedan palju aega linde vaadeldes. Mulle meeldivad nende elukombed, see kuidas nad lendavad ja toitu otsivad. Looduses osalemine ja lindude vaatamine on alati olnud kuidagi seotud minu vaimse poole ja surelikkusega.

Sa alustasid teatrilavastajana, kuid Sinust sai filmire˛issöör. Palun võrdle neid kunstivorme.
Teater on kõige alus, vähemalt minu jaoks. Teater on midagi elusat. Inimesed istuvad pimedas saalis, vaatavad kuidas teised inimesed räägivad oma lugu. See on see kuidas kõik algas – istuti tule ümber ja kuulati Homerose taolist meest, kes mängis pilli ja jutustas oma uskumatut lugu. Inimeste meel oli loole avatud ja nad nägid kujutluspilte oma peas.

Filmidel on palju ühist teatri ja muusikaga. Mõnikord mulle tundub, et muusikaga isegi rohkem. Minu jaoks on filmikunstis meistriks saamine raskem kui teatri tegemine. See on väga keeruline – kuidas lõigata, kuidas mängida ajaga. Parimad tegijad nagu Akira Kurosawa, Ingmar Bergman, Federico Fellini – kõik mängivad ajaga. Nad panevad sind tundma, et kahe tunniga on võimalik elada terve elu või ainult minuti.

Mida arvad ajatusest Kim Ki-duki filmides?
Tema “Kevad, suvi, sügis, talv. . . ja kevad” on imeilus film, mis surub aja maagiliselt kokku. Kui sa mõistad, et tegu on sama inimesega erinevatel ajahetkedel, saad teadlikuks elu ringkäigust – saabumine samasse punkti reaalselt või mõttes, mõistmine kuidas oled muutunud, liikunud. Siis saad aru, et sinu elus on aastaajad – aeg armastada ja aeg olla üksi, ja aeg „igal tegevusel taeva all” (Koguja 3:1).

Olen näinud Sinu fimi “Minu arhitekt” kolm korda ja aina paremaks läheb. Sul oli 200 tundi materjali ja selle kokkupanekuks läks 5 aastat – see on ühelt poolt täiesti Stanley Kubrickule omane perfektsionism. Teiselt poolt on Sinu filmis spontaansust ja mängulisust sarnaselt Rainer Maria Fassbinder filmidele, näiteks see jutuajamine tüdrukuga New Yorgi Penn Station’is, kus Sinu isa suri, või intervjuu taksojuhiga.
Sinu komplimendid on väga kenad, aga ma ei usu, et vääriksin sellist võrdlust.
„Minu arhitekt” oli minu jaoks selgelt oma isa otsing. Kuidagi sai sellest soovist dokumentaalprojekt, mis võimaldas mul küsida küsimusi ja käia kohtades kuhu ma muidu poleks sattunud. Paljud asjad mis juhtusid olid nagu kingitus. Nüüd tahaksin minna edasi ja kasutades õpitud tehnikaid teha mängufilmi. Ma tahaksin kokku panna need kaks asja, teater ja dokumentaal, kus tekiks spontaanseid liikumisi nagu elus eneses.
Ma olen kohtunud re˛issöör Francis Ford Coppolaga, keda ma tohutult imetlen. Tema ütles tookord midagi imeilusat, mis minus siiani vastu kajab – hea re˛issöör on lihtsalt peoperemees. Sina katad peolaua, kutsud õiged inimesed ja siis vaatad mis juhtuma hakkab. See oli mulle väga toetav mõte; see vabastas mind soovist teada kõiki vastuseid.

Oled võrrelnud ennast, nagu Su isagi, orkestri dirigendiga.
See võiks nii olla, aga ma ei tea muusikast eriti midagi. Arhitektil ja filmitegijal on nii mõndagi ühist – mõlemad tegelevad koostöökunsti vormidega. Sa pead oskama inimesi koondada ja inspireerida, aga samas ka oskama valida inimesi, kes on sinust paljudes asjades paremad. On olemas palju paremaid kaameramehi, lavakunstnikke, näitlejaid ja kirjutajaid kui mina kunagi olla võiksin. Kui need inimesed kõik kokku kutsuda, siis saab pidu ka vägev.

Sama kehtib arhitektuuri kohta, mis tuletab mulle meelde Lou Kahni ja August Komandandi koostööd. Huvitav, et nad omavahel eesti keeles rääkisid, Lou’le ei olnud see emakeel. Nende suhe oli väga keeruline, aga see põhines tugeval koostööl. Nad vajasid teineteist, et tekiks liikumine. Pole mõtet töötada koos kellegiga, kes iga asja peale noogutab. Vaja on kedagi, kes ütleks „ei”, kes sunniks sind endale tõestama – läbi veenmise saavad mõlemad osapooled paremaks.

Sa oled varem maininud, et eelistad alati vormi detailile, sama eelistus oli Su isal.
Ma usun, et mu isa valis mõlemad. Ta tahtis kõigepealt vormi paika saada. Hilisemal perioodil olid tema vorm ja detail nii läbipõimunud, et nad justkui teostunuksid üheaegselt. Peale reisimist Kreekas ja Roomas ja Egiptuses avastas ta midagi – ta tahtis luua kaasaegset arhitektuuri, millel oleks vanade varemete hõng. Siis muutus vorm tema jaoks väga oluliseks ja see on väga hea. Nagu Sinu isa ütleks – mandala. Kui vorm on õige on ka selle osad õiged.

Räägime Lääne ja Ida kultuuride erinevustest ja sarnasustest. Võtame kolm näidet: Ameerika, kus sa sündisid, Eesti, kus sündis Su isa, ja Bangladesh, kus on Sinu isa kõige tuntum ehitis Dhaka Rahvusassamblee kompleks.
Louis Kahni ideed olid praktilised ja reaalsed, aga neil oli ka mingi müstiline mõõde. Tema õige vormi ja tõe otsing oli nagu vaimne teekond. Läks palju aega enne kui inimesed temasse ja tema ideede teostumisse uskuma hakkasid. Ameerikas on eriti raske, inimestel on väga praktiline mõtlemine, nad ei võta ideed vastu. Kui nende käest küsida, mis on valge valguse vari?, saad vastuseks mingi käibefraasi. Lou tahtis enne vastamist mõelda. Indias ja Bangladeshis mõistsid inimesed tema vaimseid püüdlusi, nad nautisid seda ja ühinesid tema ideedega. Sellepärast olidki tema ehitised Idas nii edukad.

Nathaniel Kahn isa sünnilinnas Kuressaares. Foto: Vilen Künnapu

Minu kogemus Eestist on fantastiline. Ma tunnen, et olen kodus, et ring on täis saanud. Mu isa lahkus siit 1905 ja mina tulin tagasi 101 aastat hiljem. See on minu jaoks väga tähenduslik ja meelierutav. Vaim, mis siit teele asus on tagasi jõudnud. Kus iganes Lou praegu viibiks, ta kindlasti naerataks ja ütleks, „Imetore, sa oled mu poja tagasi toonud”.

Üks mu sõber rääkis, et Sinu film on Belgias ja Prantsusmaal tõeline hit. Miks Sinu arust ühe arhitekti portree erinevate inimeste hulgas nii populaarne on?
See teadmine pakub mulle suurt rahuldust, et inimestele erinevates maailma punktides „Minu arhitekt” meeldib. See on lugu, milles me kõik ühel või teisel viisil oma elus osaleme. Sa tahad minna tagasi algusesse, uurida kust sa tuled ja kes sinu vanemad on. See on universaalne, sügavalt inimlik lugu pojast, kes otsib oma isa. „Minu arhitekt” saab ainest arhetüüpsest narratiivist, mis on olnud meiega aegade algusest saadik. Lõppkokkuvõttes on see lugu ühest kunstnikust, kes jättis siia planeedile mõned imelised teosed. Samaväärselt kõneleb see kunsti väest ja ilust. Neid inimesi, kes arhitektuuri tähele ei pane on palju, aga me elame arhitektuuris enamuse aja oma elust – klassiruumis, kodus, linnas. Ma loodan, et „Minu arhitekt” toob inimesteni arusaamise, mida suursugune arhitektuur tähendab. Olen kuulnud, et inimesed on peale filmi nägemist ehitisi teise pilguga vaatama hakanud. See teeb mind väga õnnelikuks.

Oma elu lõpupoole projekteeris Lou Philadephiasse sünagoogi (ei teostatud) ja Bangladeshi mošee (Dhaka Rahvusassamblee sissepääs). Mis on Sinu püüdlused erinevate religioonide ühendamisel?
Mul ei ole selliseid püüdlusi, nagu ma ütlesin, minu religiooniks on loodus. Küll aga on mul soov tuua oma loodusearmastus tänavatele, kinodesse. Me peame austama Emakest Maad ja teadvustama kui võimas ta on. Temal on kogu võim. Meil pole seda raasukestki – me ainult kujutame endale ette.

Ma ei usu, et ka mu isa püüdis religioone ühendada. Ma arvan, et ta hindas väärtusi, religiooni ideed. Usk, et midagi meist väljaspool on suurem kui meie ise on hea. Talle ei lugenud see, kas inimene oli kristlane, moslem või juut. Osa tema ehitistes peituvast väest lähtus inimeseülesest usust. See ei tähenda, et ta poleks religioone austanud. See, et moslemid käivad mitu korda päevas palvetamas inspireeris teda ehitama mošee nende vajadustele vastavalt, ja nad armastavad seda. Tegelikult oli ehitis algselt planeeritud 185m², aga tema tegi sellest 1850 m². Ta suhtus lugupidavalt erinevatesse religioonidesse, aga tema usk oli siiksi arhitektuur ja sealt edasi võibolla ka kunst ja loovus. Jõuame ringiga tagasi sinu esimese küsimuse juurde, mis on inimene. Tema öelnuks, et põhiolemuselt on inimene loovolend – jõud mis elab siin planeedil ja on suuteline looma ilu, mida loodus ei loo.

Missugused kunstivaldkonnad Sulle veel meeldivad? Sa mainisid ennist muusikat ja teatrit.
Mulle meeldib igasugune kunst. Armastan maali ja skulptuuri, kuigi ma viimast väga hästi ei mõista. Hiljuti avastasin veel ühe suurepärase Eesti kunstniku, Arvo Pärdi. Tema muusika, kui seda sügavalt kuulata, on samaaegselt iidne ja moodne. Idee, et miski võib ajas ulatuda nii tagasi kui edasi pakkus ka mu isale huvi. Ajas rändamise kunst on väga põnev väljavaade.

Palun kommenteeri oma isa olulist väljendit „Mis oli on alati olnud, mis on on alati olnud, mis saab olema on alati olnud”.
Mulle tundub, et seda see tähendabki. Kunst on midagi mis õigesti kinni püüdes annab mõistmise. See tuleb aegade algusest, on tõene praegu, on alati tõene. Sellega kaasneb ka alandlikkuse aspekt – kui sa midagi lood, siis ei kuulu see sulle. See oli juba enne olemas ja jääb alati alles. Mulle meeldib see mõtteviis ja see sobib hästi õõnestama meie isekatest huvidest kantud aega. Nagu Lou ütles oma lemmik helilooja Beethoveni kohta – „Kas maailmal oli vaja Beethoveni 5. sümfooniat? Ei. Aga kui ta selle kirjutas, ei saanud maailm ilma enam hakkama.”

Nathaniel Kahn

Nathaniel Kahn on filmire˛issöör, kes elab Philadelphias, Ameerikas. Ta on filmi “Minu arhitekt” autor.