Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU BIBLIOTEEK
Sandra Jõgeva

VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA
Viimsi Vilen

INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA
August Künnapu

MINU VIDEOTEEK
Nathanile Kahn

ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT
DJ Drummie

13 VANAEMA
Kristi Pääsuke

LEE HAZLEWOOD
Mihkel Kleis

KRÕÕT JUURAK
Eve Apro

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FANTASY JA FANTAASIAKUNST
Rauno Thomas Moss

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

KUNSTNIK JA VANADUS
Mehis Heinsaar

RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL
Lauri Sommer

SUUR NOOGUTAJALIHAS
Nato Lumi

MEESKOND

Lee Hazlewood

Minu esmane tutvus Lee Hazlewoodi nimega toimus ansambli Death In June kaudu. Kord aastaid tagasi internetis surfates leidsin selle ammuse lemmikgrupi koduleheküljelt viite neid mõjutanud muusika kohta. Mainitud oli kolm nime – Scott Walker, Arthur Lee & Love ja Lee Hazlewood. Kõik need olid tollal mulle tundmatud. Love, kui suhteliselt tüüpilist psühhrocki vormi kandev ansambel, nagu ka hämaraid teemasid kompav mesine Scott Walker, olid tänu eelnevale 60ndate vaimustusele kergelt vastuvõetavad. Lee Hazlewood tundus aga palju kõvema pähklina. Vaatamata väärtushinnangutest vabale ähmasele lapsepõlvekogemusele Harku järve kantrifestivalidelt (üks perekonnatuttav mängis isegi ansamblis Kapell viiulit), olen ju ikkagi üles kasvanud 80ndate hevivaimustuses. Sinna pilti juba kantri naljalt ei sobi. Alles viimastel aastatel on hakanud eelarvamus kantrist, kui vanainimeseliku jäärapäise konservatiivsuse kehastusest tasapisi hajuma. Seega, tookord jäi tutvus Lee’ga sinnapaika.

Lee Hazlewood (s 1929 Oklahomas) on legendaarne Ameerika lugude kirjutaja, laulja ja produtsent. Tema laule on muuhulgas esitanud Elvis Presley, Frank Sinatra, Nancy Sinatra, Jarvis Cocker, Nick Cave, Einstürzende Neubauten, Tindersticks ja Erlend Oye.

Vahest on nii, et mõni asi jõuab alles siis kohale, kui soovitajaks on hea tuttav või muidu sümpaatne inimene, kelle arvamus lihtsalt peab olema usaldusväärne. Lee Hazlewoodi sarmi suutis mulle lõpuks veenvalt selgitada Terje-nimeline noormees Norrast, ühe võrratu dark-folk projekti Gyron V eestvedaja.
Sellise leidmisloo tõttu on Lee Hazlewoodil minu jaoks siiani säilinud mingi ebamäärane intrigeerivalt sünge aura.

Üldiselt tuntakse Hazlewoodi tänini peamiselt kui Nancy Sinatra igihalja hiti “These Boots are Made for Walking” loojat. Tema isiklik lauljakarjäär on muidugi samuti kõrgelt hinnas, peamiselt siiski veidi enam süvenemisvõimeliste muusikasõprade hulgas, kuid pole kunagi jõudnud nii laiade massideni, nagu näiteks Johnny Cashi puhul.

Hazlewoodi muusikat nimetatakse vahel “kauboi psühhedeeliaks”. Siinkohal tundub 60ndatest psühhedeelia terminoloogiaga lahutamatult seonduv narkoeksperimentalistika täiesti üleliigne ja eksitav. Mina näiteks ei oska psühhedeelsust teisiti kujutledagi, kui ebamäärases teadvusseisundis loogikanormidest välja rabelevat uue või müstiliselt ürgse vormi otsingut. Midagi sellist ma Lee Hazlewoodis ei kuule. Ilmse mõnuga nautides kõiki elulisi magusaid patte (mitte küll päris sellise ennastunustava põhjalikkusega nagu William Burroughs), on Lee Hazlewoodi muusika pigem boheemlaslik ja dekadentlik kantri. Vähi pöörijoone kantri. Bukowski kantri. Ühtlasi räpane ja meeliülendav, kõlbeliselt laostunud, kuid tänaval õpitud elutarkustes väärikalt enesekindel. Oma vigu häbenematult eksponeeriv ja nende kulul ükskõikselt nalja heitev ehe ameerikaliku self-made-hero kehastus. Kohati mõnes mõttes küüniline, aga eks võib ju ka zen-maailmavaade tunduda võhikule küünilisena. Rikutus ja rikkumatus on tasakaalus. Ja lõpuks, miks ka mitte sellist ülbelt eneseksekset hedonismi nimetada psühhedeeliaks.

Pole erilist põhjust peatuda Lee Hazlewoodil kui kantriartistil. Ma arvan, et siin on tegemist millegi palju universaalsemaga. Nagu näiteks, minu kogemust mööda, ei pea olema teab mis suur indie fänn, et mõista The Smiths’i. Kantri tähendab Lee Hazlewoodi puhul ameerikalikku rahvapärast trubaduuriseisust. Pigem võiks Hazlewoodi võrrelda Neil Youngi kui Hank Williams juunioriga. Hazlewood on meisterlik jutustaja. Nagu ladus raamat. Kui tema keel on tuttav, kui see pakub äratundmisrõõmu, siis omandab jutustus erilise tähenduse. Aga eks see ole ikka nii; kõik ju jutustavad rohkem või vähem õnnestunult oma lugusid. Mõni lihtsalt teab ja tajub rohkem, samas kui teine peab meeleheitlikult ka kõige banaalsemate tõdede väljendamiseks pingutama.

Minu jaoks on kõige terviklikum Hazlewoodi 1963ndal aastal ilmunud debüüt-kauamängiv “Trouble is a Lonesome Town”. See on mõistujutt väikelinnast nimega Trouble (Mure), aluseks arvatavalt Lee mälestused lapsepõlvelinnast Mannfordist. Erilise intiimse õhustiku loob iga lugu sissejuhatav jutuvestja tekst. Lee pöördub kuulaja, kui vana sõbra poole ja seletab oma lihtsal ja elutargal moel :

Trouble is a lonesome town... and it’s a little town too... but we’ve got some big people. Take Moss Durringer... he’s almost six foot and five inches tall... now, Trouble, like most all little towns, has some people who are bad all the time and has some people who are good all the time. But most of the people are good and bad most of the time. The people that live in Trouble do lots of remembering, and I guess that’s ‘cause they ain’t got much to look forward to. One of the first things I remembered happened when I was 10... one day when I was 10 and lived in Trouble... I found a friend.

See on sissejuhatus loole “Long Black Train”, mis räägib sellest, kuidas Lee käis lapsepõlves koos sõber Jim’iga raudtee ääres pikkade kaubarongide möödumist vaatamas. Ja kuidas süütud laste rongiröövli mängud kujunesid hiljem süngeks reaalsuseks:

As we grew older Jim grew wilder than wind
He robbed the bank in our hometown and they sent me after him
...
Ninety nine years is what he got, I‘ll bet it seems like a hundred to Jim
He’ll miss the long black train...

Barton Lee Hazlewood (77) sündis 1929 Oklahomas. Keskkooli ajaks oli tema perekond kolinud Texasesse. Järgnevalt asus Lee õppima arstiteadust. Ta oli valinud hambaarsti eriala. Samal ajal sai Lee sõjaväe kutse ja temast sai trummar Alaska neljanda diviisi orkestris. Tulles tagasi, abiellus ta endise kooliõega ning sellest abielust on tal kaks last. Varsti saabus järjekordne sõjaväekutse, parajasti toimus Korea sõda, ning Lee’st sai raadiodiskor Jaapani ja Korea militaarsetes raadiojaamades. Soovides jätkata DJ tööd ka tsiviilis, läbis Lee täiendava koolituse Los Angelese sidekoolis ning temast sai kantridiskor ühes väikeses Arizona tööstuslinnas. Seoses raadiotööga alustas Lee tasapisi ka oma karjääri helilooja, esitaja, produtsendi, arran˛eerija ja talendiotsijana. 1955 asutas ta isikliku kantrile keskendunud plaadifirma Viv Records. Esialgu lasi ta oma lugusid esitada väljavalitud artistidel. Nii sündis ka esimene hitt “The Fool”, mida esitas Sanford Clarke. Lugu saavutas 1956ndal aastal Billboardi edetabelis seitsmenda koha ning läbimüük oli rohkem kui 800 000. See toimus ajal, mil Ameerika popmuusika tipus olid Elvis, Little Richard, Jerry Lee Lewis ja Buddy Holly. Lee jättis raadiodiskori ameti kõrvale, sest produtsenditöö, uute hittide leiutamine ja singlite avaldamine nõudis pidevat pühendumust. Vaatamata kõigele saabus edu alles mitu aastat hiljem.

60ndail vallutasid muusikaturu briti bändid. Lee võttis seda kui tagasilööki, tal käis peast läbi isegi mõte lõpetada töö muusikabisnesis. Ta oli siis 35. Kuid ta otsustas siiski konkureerida. 1965 asus Lee toetama Nancy Sinatrat, kes oli alustanud oma lauljakarjääri aastal 1961. Ta oli laulnud singlitel, mida avaldas ta kuulsa isa Franki leibel Reprise. Lee oli produtsendiks üheksale Nancy albumile ajavahemikul 1966 - 1969. Mitmed lood jõudsid edetabelite tippu terves maailmas.

60ndail kirjutas Lee filmimuusikat ja osales ka näitlejana kolmes filmis.
70ndate alguses otsustas Lee lahkuda Ameerikast ja elas vaheldumisi Rootsis, Pariisis ja Londonis.
Rootsi perioodist on ka üks Hazlewoodi menukamaid plaate - “Cowboy in Sweden”
Aastal 2003 ilmus Lee Hazlewoodil autobiograafiline raamat “The Pope’s Daughter: His Fantasy Life with Nancy & Other Sinatras”.

Kuigi viimasel ajal on eakal Lee’l esinenud tõsiseid probleeme tervisega, jätkub tema muusikutee tänapäevani.

Mihkel Kleis

Mihkel Kleis (s 1977 Tallinnas) on muusikalise kollektiivi “Luarvik Luarvik” eestvedaja. Aeg-ajalt juhib ta saateid “Fantaasia” ja “Ideaal­maailmad” Klassikaraadios. Vaata ka tema tekste “Outsider Music” ja “Minu plaadikogu” (Epifanio 4/2006).