 |
|
|
MINU BIBLIOTEEK VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA MINU VIDEOTEEK ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT 13 VANAEMA LEE HAZLEWOOD KRÕÕT JUURAK HARRY PYE POSTKAART LONDONIST FANTASY JA FANTAASIAKUNST MINU HERBAARIUM KUNSTNIK JA VANADUS RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL SUUR NOOGUTAJALIHAS |
Arthur Russell Calling Out of Context
Psühhedeelia oli ajastu märksõna, Allen Ginsberg guru (Russell saatis teda ts
Just New Yorgis, nii umbes 1976-1978, hakkas gay’st maapoisi viljakas looming tähelepanu äratama. Russell käis läbi Talking Headsi David Byrne’i ja Jerry Harrisoniga (äärepealt kultusbändiga liitudes), sõbrustas Philip Glassiga, oli regulaarne külaline David Mancuso (muuseas tänaseni kestvatel) lofti-pidudel ja omas noore muusiku kohta märkimisväärset järjekindlust oma avangardse loomingu jäädvustamisel. Salvestamine toimus stuudiosessioonidel, mis koondasid suure hulga professionaalseid muusikuid Russelli nõudliku taktikepi alla ja kestsid teinekord 24 tundi järjest. Sellistest ilma igasuguse eelneva kokkumängimiseta lindistatud improvisatsioonidest kasvasid välja lugematud versioonid ühest ja samast loost. Ja enamasti jäidki need nii-öelda katsetusteks, ainult mõned üksikud katked otsustas perfektsionistist Russell viimistleda ja üliharuldastes tiraaz
See pretensioonikus iseloomustas nii Russelli “tantsumuusikat” kui ka eksperimentaalsemat loomingut. Improvisatsioonideks, mis kasvasid üle aina uuteks “lugudeks”, olid nii mõjuka disco-labeli WestEnd all ilmunud “Is It All Over My Face” kui ka mõned aastad hiljem Belgia indie-firma Les Disques du Crepuscule poolt valel kiirusel masterdatud “Instrumentals”. Russell uskus, et muusiku individuaalne tuum ilmneb ehedaimal kujul piirideta improviseerimisel ning muusika tõeline võlu manab end muusikute vaistlikul vastastikusel täiendamisel. Paljudele meenutas tema lähenemine free jazzi spontaansust. Russell oli õppinud india ja budistlikku muusikat, mistõttu disco oma rütmilisusega polnud talle võõras dimensioon. (Olgu mainitud, et disco all ei pea me siinkohal silmas Abbat või Saturday Night Feverit. Me räägime tohutult mitmekihilisest ajajärgust muusikaajaloos, mille kandvaks jõuks olid New Yorgi underground-klubid ja mille elujõud ei saanud otsa 1979. aastal rassismist kantud ja tervet maailma vallanud “Disco sucks” kampaaniates.) Russelli loomingut mõista aitav kontekst on aga hoopis ulatuslikum – 1980ndate hakul olid muusikalised pea- ja kõrvalvoolud ühtäkki segamini, punk ja jamaika muusika levik pööras kõik pea peale. New York oli paljuski selle pöörde epitsenter. Suur osa Russelli tohutust loomingust pole kunagi ilmavalgust näinud. Russell ise ei näinud kunagi kommertsedu (eranditeks ehk mõned ta tantsulood). Ka tema kaasosalusel loodud plaadifirma Sleeping Bag viidi ta enda loominguga pankroti äärele. Täna jahivad kollektsionäärid lootusetult ultraharuldasi esmatrükke paljude erinevate plaadifirmade ja terve rea esitajanimede alt (Loose Joints, Dinosaur L, Lola, Indian Ocean jm). Mees, kes lindistas ja juukseid lõikas üksnes täiskuu-öödel, oleks selle üle vast muianud. Sõbrad mäletavad tema kohta, et “ta ei suutnud kunagi otsustada – ta otsis alati midagi, mida ei suutnud leida.” Mõelge sellele süvenedes ükskõik millisesse Russelli palasse, minimalistlikesse pea kummitama jäävatesse orkestreeringutesse, avant-rocki või teistsugusesse post-discosse. Poeetki ei suuda head muusikat sõnadesse valada. 1992. aastal suri Arthur Russell AIDSi, ta haihtus oma muusikasse. Olles ekstsentriline vastuvoolu-käija ja geeniustele ikka omaselt oma eluajal teenimatult vähe tähelepanu pälvinud muusik, kirjutas ta ilmselt maailma ilusaimat muusikat. Mõned viimastel aastatel ilmavalgust näinud kogumikud: Jess Harvelli ilus essee
Arthur Russellist
DJ Drummie DJ Drummie on muusikat kogunud ja plaate mänginud üle 10 aasta. Ta on pealinna eklektilise tantsumuusikapidude tuumiku, Supreme-kamba liige. Usub muusika ülimlikkusesse. Vaata ka tema lugu “Minu plaadikogu” Epifanio 3 / 2006. |
