Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

ARHITEKTUURI OLEMUSEST
Vilen Künnapu

NOERDLINGEN
Udo Kultermann

MIS ON TANTS?
Eve Apro, Aharona Israel

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

TEATER ON REAALSUS, FILM ON ILLUSIOON
Juhan Ulfsak

MINU VIDEOTEEK
Peeter Simm

MOEST JA ELUST
Reet Ragini Aus

MINU PLAADIKOGU
Holger Loodus

RABA
Leena Torim

EPIFANIO INTERVJUU URSULA LIBLIKASEGA

KULTUSE KORRALDAJAD – KÕIGEPEALT VALIGE ENDALE JUMAL!
Reiu Tüür

GUY ALLOTTI MAALID

MEESKOND

Harry Pye postkaart Londonist

Peol jagas Mark mänguautosid, mille ta enne oma uksevõtmetega oli ära kriipinud ning rääkis kõigile, kes viitsis kuulata, et järgmisel nädalal hakkab ta ninaga veeretama kümnepennist münti Inglismaalt Šotimaale.

Ida-Londoni kunstiilmast on alailma midagi kuulda, aga Lõuna-Londonist peaaegu mitte midagi, nii et oli viimane aeg midagi ette võtta. Ema viis mu esmakordselt Forrest Hilli Hornimani muuseumi 1980. aastal, kui ma olin seitse aastat vana. Mõned Aafrika maskid ja loomatopised ajasid natuke hirmu nahka, aga sissekäigu juures seisev tootemisammas vaimustas mind tõsiselt, sest see meenutas Väikese Ploomi tegelast („Sinu India sõber”), kellest ma lugesin iga nädal oma lemmikkoomiksis „Beano”. Järgmine kord külastasin muuseumi aastal 1990, kui olin Camberwelli kunstikooli tudeng. Kooli trükikunsti- ja tekstiiliosakond soovitas minna ideid ja inspiratsiooni ammutama, et saadu siis linoollõikesse panna. Minu 2005. aasta Hornimani muuseumi külastuse põhjustas asjaolu, et olin parajasti lähikonnas ja pidin natuke aega surnuks lööma, sest internetikohvik oli rahvast täis. Mulle meeldis ehk liigagi täistopitud merihobu ja uus muusikatuba, kus olid väljas sajad erinevad muusikariistad kogu maailmast. Mis aga külastuse eriti meeldejäävaks tegi, oli näitus „Kauage visioonid”.

Mathias Kauage sündis 1945. aasta paiku Paapua Uus-Guineas. Tema maalid rabasid mind peaaegu samal hetkel, kui ma saali sisenesin, see oli armastus esimesest pilgust. Infolehed ütlesid, et kunstniku viis asju vaadata tuleneb osalt tema chimbu päritolust ja osalt linnakeskkonnast, kus ta elas ja töötas.

Mathias Kauage maalid

Maalid kujutavad tema lapsepõlve külas ja uut elu linnas, tema rännakuid teistes maades, intellektuaalset ja tundelist vastukaja ümbruskonnale: linnaelu kaasaegsuse vastu on seatud kunstniku kultuuritavade positiivsed kujundid. Olin piltidest nii vaimustunud, et kirjutasin koju jõudes kirja Kauage maalide omanikule Rebecca Hossackile, tänades teda näituse eest. Järgmisel nädalavahetusel kutsusin kaasa sõber Rowlandi. Temagi oli nähtust rabatud. Saali astudes hüüatas ta: „Pagana pihta, see on nagu Henri Rousseau maalitud Guernica!” Mul oli näitusel mitu lemmikut, näiteks maal kohtumisest kuningannaga Šotimaal, ja teine, mille oli inspireerinud naisratsapolitseinik, kes talle Austraalias lehvitas. Nädala pärast viisin näitusele oma Uus-Meremaa sõbra Jessi, kellele jäi silma joonistus, mille ajendas tütarlaps, keda Kauage oli diskol näinud. „Vaata, Harry, see olen mina!”

Paar nädalat pärast näituse sulgemist võtsin osa Sarah Sparkesi ja Marq Kearey organiseeritud üritusest, mis toimus Brockwell Parkis, bussisõidu kaugusel Hornimanist. “The Chutney Preserves” oli ideaalne võimalus Lõuna-Londoni kunstnikel unustada oma hädad, istuda õlepallil ja lihtsalt müüa möödujatele kodutehtud moose, marineeritud juurvilju ja väikesi kingitusi. Peale Punch&Judy etenduse, Shire Horses ja lambapügamise oli minu suurimaks rõõmuks näha oma vana semu Adrian R. Shaw’d, kes esitas mõned laulud, kaasa arvatud Kinksi klassikalise “We are the Village Green Preservation Society” koos oma Rootsi sõprade Anita and Jennie’ga. Ma jumaldan Kinksi, eriti sedasama laulu, koori, igatsemas Inglismaad, mida pole kunagi olnud... „I miss the village green and all the simple people, I miss the village green, the church, the clock, the steeple.” Yorkshire Barnslayst pärit Adrian pole küll samast liigast, kust Ray Davies ja Kinks, aga ta on vaieldamatult andekas laulu- ja tantsumees. Tema George Formby stiilis austusavaldus “A Simple Case of I Want Never Gets” on lihtsalt kukununnu.

Pärast külapidu sõitsin Herne Hillist Camberwelli ja siirdusin “Corrinafestile”, Corrina Thoreni organiseeritud suurepärasele sünnipäevapeole/kunstifestivalile, mis toimus tema tagaaias. Paljud tema külalised/esinejad kõndisid sel hapravõitu köiel, mis eristab geeniust hullumeelsest. Poolkuulus Mark McGowan tervitas mind kohe; Mark on pühendanud oma elu sellele, et temast ajakirjanduses juttu tehtaks, kus ta teeskleb, et teeb viletsat kunsti. Peol jagas Mark mänguautosid, mille ta enne oma uksevõtmetega oli ära kriipinud ning rääkis kõigile, kes viitsid kuulata, et järgmisel nädalal hakkab ta ninaga veeretama kümnepennist münti Inglismaalt Šotimaale. Simon Ould jättis oluliselt vägevama mulje. Õrn trummipõrin tagaplaanil, ilmus Simon lavale šoti Highlandi rõivais ja luges ette filmi “Jaws” järgi tehtud raamatu esimese lehekülje. Etteaste lõpul võttis Simon ülakeha paljaks, määrides ühtlasi karjudes rindkerele maapähklivõid. Poola kunstnik Lucinda Pavlack trumpas Simoni esinemise üle koostöös lauljate Sam ja Derek Jordaniga. Kõvakübar peas, ilmus ta ülakorruse aknale ning laulis ja kisendas prantsuse keeles, enne kui ulatas mikrofoni allpool asuva akna juures seisvale Jordanile, et see järgmise salmi ette laulaks. Viimane etteaste oli “Bo Dudley”, Peter Cooki ja Dudley Moore’i hiilgav sketš kuuekümnendate keskpaigast, mis räägib kahest inglise ülemklassi äpust, kes üritavad aru saada James Browni laulust “Pappa’s Got A New Bag”. Selle esitasid Corrina (kes on minu teada rootslane) ja tema sõber Pascale Bertier (kes on belglane) hilisemal õhtutunnil, mil nad, nagu ka kõik ülejäänud, olid täiesti purjus. Hoogsatel kuuekümnendatel kuulsaks saanud Peter Cook jõi lihtsalt oma ande maha. Kuidagi ei saanud lahti mõttest, et kui ta oleks näinud ta sketši ette lugeda püüdvat kaht imekaunist tüdrukut naerukrampides vähkrevat, kuni nad lõpuks kokku kukkusid ja lavale oksendasid, oleks Cooki näole ilmunud üüratu naeratus, nii nagu see ilmus minu näole.

Harry PyeHarry Pye

Harry Pye on kirjanik, kuraator ja kunstnik, kes elab ja töötab Londonis. Novembris 2005 saab näha tema kureeritud näitust “Night on Earth” Oh Art Galeriis Bethnal Greenis Ida-Londonis. Vt ka tema lugu Ida-Londonist Epifanios 1/2005.