 |
|
|
ARHITEKTUURI OLEMUSEST NOERDLINGEN MIS ON TANTS? HARRY PYE POSTKAART LONDONIST TEATER ON REAALSUS, FILM ON ILLUSIOON MINU VIDEOTEEK MOEST JA ELUST MINU PLAADIKOGU RABA EPIFANIO INTERVJUU URSULA LIBLIKASEGA KULTUSE KORRALDAJAD –
KÕIGEPEALT VALIGE ENDALE JUMAL! |
Harry Pye postkaart Londonist Peol jagas Mark mänguautosid, mille ta enne oma uksevõtmetega oli ära kriipinud ning rääkis kõigile, kes viitsis kuulata, et järgmisel nädalal hakkab ta ninaga veeretama kümnepennist münti Inglismaalt Šotimaale.
Maalid kujutavad tema lapsepõlve külas ja uut elu linnas, tema rännakuid teistes maades, intellektuaalset ja tundelist vastukaja ümbruskonnale: linnaelu kaasaegsuse vastu on seatud kunstniku kultuuritavade positiivsed kujundid. Olin piltidest nii vaimustunud, et kirjutasin koju jõudes kirja Kauage maalide omanikule Rebecca Hossackile, tänades teda näituse eest. Järgmisel nädalavahetusel kutsusin kaasa sõber Rowlandi. Temagi oli nähtust rabatud. Saali astudes hüüatas ta: „Pagana pihta, see on nagu Henri Rousseau maalitud Guernica!” Mul oli näitusel mitu lemmikut, näiteks maal kohtumisest kuningannaga Šotimaal, ja teine, mille oli inspireerinud naisratsapolitseinik, kes talle Austraalias lehvitas. Nädala pärast viisin näitusele oma Uus-Meremaa sõbra Jessi, kellele jäi silma joonistus, mille ajendas tütarlaps, keda Kauage oli diskol näinud. „Vaata, Harry, see olen mina!” Paar nädalat pärast näituse sulgemist võtsin osa Sarah Sparkesi ja Marq Kearey organiseeritud üritusest, mis toimus Brockwell Parkis, bussisõidu kaugusel Hornimanist. “The Chutney Preserves” oli ideaalne võimalus Lõuna-Londoni kunstnikel unustada oma hädad, istuda õlepallil ja lihtsalt müüa möödujatele kodutehtud moose, marineeritud juurvilju ja väikesi kingitusi. Peale Punch&Judy etenduse, Shire Horses ja lambapügamise oli minu suurimaks rõõmuks näha oma vana semu Adrian R. Shaw’d, kes esitas mõned laulud, kaasa arvatud Kinksi klassikalise “We are the Village Green Preservation Society” koos oma Rootsi sõprade Anita and Jennie’ga. Ma jumaldan Kinksi, eriti sedasama laulu, koori, igatsemas Inglismaad, mida pole kunagi olnud... „I miss the village green and all the simple people, I miss the village green, the church, the clock, the steeple.” Yorkshire Barnslayst pärit Adrian pole küll samast liigast, kust Ray Davies ja Kinks, aga ta on vaieldamatult andekas laulu- ja tantsumees. Tema George Formby stiilis austusavaldus “A Simple Case of I Want Never Gets” on lihtsalt kukununnu. Pärast külapidu sõitsin Herne Hillist Camberwelli ja siirdusin “Corrinafestile”, Corrina Thoreni organiseeritud suurepärasele sünnipäevapeole/kunstifestivalile, mis toimus tema tagaaias. Paljud tema külalised/esinejad kõndisid sel hapravõitu köiel, mis eristab geeniust hullumeelsest. Poolkuulus Mark McGowan tervitas mind kohe; Mark on pühendanud oma elu sellele, et temast ajakirjanduses juttu tehtaks, kus ta teeskleb, et teeb viletsat kunsti. Peol jagas Mark mänguautosid, mille ta enne oma uksevõtmetega oli ära kriipinud ning rääkis kõigile, kes viitsid kuulata, et järgmisel nädalal hakkab ta ninaga veeretama kümnepennist münti Inglismaalt Šotimaale. Simon Ould jättis oluliselt vägevama mulje. Õrn trummipõrin tagaplaanil, ilmus Simon lavale šoti Highlandi rõivais ja luges ette filmi “Jaws” järgi tehtud raamatu esimese lehekülje. Etteaste lõpul võttis Simon ülakeha paljaks, määrides ühtlasi karjudes rindkerele maapähklivõid. Poola kunstnik Lucinda Pavlack trumpas Simoni esinemise üle koostöös lauljate Sam ja Derek Jordaniga. Kõvakübar peas, ilmus ta ülakorruse aknale ning laulis ja kisendas prantsuse keeles, enne kui ulatas mikrofoni allpool asuva akna juures seisvale Jordanile, et see järgmise salmi ette laulaks. Viimane etteaste oli “Bo Dudley”, Peter Cooki ja Dudley Moore’i hiilgav sketš kuuekümnendate keskpaigast, mis räägib kahest inglise ülemklassi äpust, kes üritavad aru saada James Browni laulust “Pappa’s Got A New Bag”. Selle esitasid Corrina (kes on minu teada rootslane) ja tema sõber Pascale Bertier (kes on belglane) hilisemal õhtutunnil, mil nad, nagu ka kõik ülejäänud, olid täiesti purjus. Hoogsatel kuuekümnendatel kuulsaks saanud Peter Cook jõi lihtsalt oma ande maha. Kuidagi ei saanud lahti mõttest, et kui ta oleks näinud ta sketši ette lugeda püüdvat kaht imekaunist tüdrukut naerukrampides vähkrevat, kuni nad lõpuks kokku kukkusid ja lavale oksendasid, oleks Cooki näole ilmunud üüratu naeratus, nii nagu see ilmus minu näole.
Harry Pye on kirjanik, kuraator ja kunstnik, kes elab ja töötab Londonis. Novembris 2005 saab näha tema kureeritud näitust “Night on Earth” Oh Art Galeriis Bethnal Greenis Ida-Londonis. Vt ka tema lugu Ida-Londonist Epifanios 1/2005. |
Harry Pye