Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

ARHITEKTUURI OLEMUSEST
Vilen Künnapu

NOERDLINGEN
Udo Kultermann

MIS ON TANTS?
Eve Apro, Aharona Israel

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

TEATER ON REAALSUS, FILM ON ILLUSIOON
Juhan Ulfsak

MINU VIDEOTEEK
Peeter Simm

MOEST JA ELUST
Reet Ragini Aus

MINU PLAADIKOGU
Holger Loodus

RABA
Leena Torim

EPIFANIO INTERVJUU URSULA LIBLIKASEGA

KULTUSE KORRALDAJAD – KÕIGEPEALT VALIGE ENDALE JUMAL!
Reiu Tüür

GUY ALLOTTI MAALID

MEESKOND

 

Teater on reaalsus, film on illusioon

See on esialgu kõik, mis pähe tuli, kui Kusti palus mul võrrelda teatrit ja kino, ma ise ei oleks selle peale tulnud, et neid omavahel võrrelda. Võiks ju võrrelda näiteks arhitektuuri ja kujundujumist, aga seda mõni teine kord. Niipalju vabanduseks. Hakkame võrdlema.

No näiteks proovige filmi ajal, kus teile midagi pinda käib, saalis püsti karata ja omapoolne vaimukas kommentaar lisada, ja siis proovige sama teha teatris. Filme ja etendusi, mis säärasele sekkumisele meelitavad, peaks ju ikka olema. Pakun, et skandaali ajal kinos ei liigu Tom Cruise´i näos ükski lihas ning mõni tema talendi austaja saadab teid saalist välja ja viskab popcorni järele. Teatris tekib aga (kogemusele tuginedes) piinlik vaikus, näitleja püüab ilmselt edasi mängida, aga kõigile on selge, et see pole enam see. Või kui on tegemist krapsakamat sorti artistiga, vastab ta teie vaimukusele omapoolse kalambuuriga, publik naerab, näitleja särab, aga seegi pole enam nagu päriselt see etendus…

Too lihtne näide seletab tegelikult lahti ühe põhilise erinevuse kino vaatamise ja teatrietenduse vahel. Esimese puhul tarbib vaataja koos teistega valmispakendatud illusiooni, teisel juhul osaleb reaalses, elusas protsessis. Ühel juhul on kaitstud nii vaataja kui ka Tom Cruise, teisel pole keegi õieti millegi eest kaitstud. Film jookseb edasi ka ilma ühegi vaatajata, teatris aga ilma ühegi vaatajata üldiselt etendusi ei anta. Filmivaatamine on ühesuunaline kommunikatsioon, teatrietendus kahesuunaline.

Näitleja ootamatu surm näiteks võib esilinastuvale filmile promo mõttes hästigi mõjuda, teatris aga paraku tuleb surnud näitleja viivitamatult välja vahetada. Teater on väga haavatav. Ta sureb kiiresti peale esimest köhatust.

Kumba on lihtsam vaadata, kas halba filmi või halba teatrit? Pakun, et halb etendus on raskemini üle elatav – see on vaataja isiklik piinlik osalus, mis selle nii valusaks muudab. Mingit suvalist actionit vahime ju vahel kõik ja midagi ei juhtu, ka porno on täiesti OK.

Kõik eelpool öeldu peaks ju mõjuma nagu reklaamklipp teatrile kui elusale ja rituaalsele kunstiliigile, mis oma ettearvamatuses on hulga põnevam ja populaarsem kui kino. Paraku see nii ei ole. Lahedatest filmidest räägivad intellektuaalid “kukus ja nokus” ning jõmmid “sakus”. Teater ei huvita eriti kedagi peale tegijate ja õrnas eas naisterahvaste. Muidugi ma liialdan, aga tendents on selge ja objektiivne – kui tahta konversatsioonis kaasa lüüa, peab Pöffilt läbi astuma, ent festivali „Draama” võib vabalt vahele jätta.

Miks ja kuidas siis teater oma positsiooni ühiskonnas maha on mänginud? Üldlevinud arvamuse järgi on süüdi “kommertsialiseerumine”, muusikalid, vastutulek massi maitsele jne. Ma ei arva, et see on päriselt nii. Kommertsteater – revüüd, muusikalid ja suvekomöödiad on täiesti teine maailm ja seda osa teatrist, mida me kunstiks nimetame, ta ei riiva. Pigem tuleks kriitiliselt vaadelda teatrit, mis oma publikule (kaasaegsele) midagi öelda üritab.

Kujutame ette olukorda, kus Eesti Filmi Sihtasutuse poole pöörduks erutunud looja, kaenlas Tennessee Williamsi „Tramm nimega Iha” ja teeks ettepaneku see üks ühele üles filmida, ajastutruult ja etteantud psühholoogiaga, lastes lahti rulluda inimestevaheliste suhete hõlmikvööl, nagu sõber Maimik (filmire˛issöör Andres Maimik – toim.) tabavalt on öelnud. No ei lastaks tal seda filmi teha.
Teatris aga – anna tuld!

Filmi rahastajate poolt põhjendataks äraütlemist ilmselt sellega, et nimetatud film on juba ammu tehtud, Brando mängis hästi ja pole nagu mõtet seda vist praegu Eesti näitlejatega uuesti tegema hakata. Pealegi on uus aeg toonud uued teemad.

Teatris oleks paradoksaalselt just see, et armastatud näitlejad saaksid neid osi mängida, põhjenduseks tükk mängukavva võtta. Küll kuidagi tänapäevaga kokku kõlksub.

Ma ise mängiks samuti heameelega Kowalskit, aga ma ei kujuta ette, kas keegi viitsib vaadata, kuidas ma kauboisaabastes kaks ja pool tundi mässan, viskipudel käes. Vot see, kes tahab vaadata, ongi tõeline teatrisõber. Minu kummardus talle. Siiralt.

Kes ei viitsi, läheb ilmselt kinno või näiteks kaasaegset multidistsiplinaarset tantsu või mõnda performance’it vaatama.

Õigupoolest võikski teatrietendust võrrelda hoopis performance’iga (inglise keeles on isegi sõna üks ja seesama).

Võtame asja UFO vaatevinklist. Nii, vaatab UFO kinoseanssi ja etendust teatris ja talle on kohe kõik selge – kino on see, kui näidatakse pildirida, mis kujutab reaalsust 24 kaadrit sekundis ja planeedi asukad istuvad pimedas ja vaatavad. Teater aga on see, kui ühed planeedi asukad ütlevad päheõpitud teksti ja teised istuvad pimedas ja vaatavad. Vaatab aga UFO nüüd performance’it ja mida ta näeb – mees käib, põlev latt käes, ja röögib. UFO ilmselt mõtleb, et see on mees, kes teatrisse ja kinno ei kõlvanud, aga siinkohal UFO eksib rämedalt. Meie seevastu ei ole UFO-d ja osad meist teavad, miks mees käib põleva latiga, osad ehk aimavad.

Küll aga tunneme meie siin all mõnikord võõra psühholoogia lähedalolu, tajume riituse ajal metafüüsilisi ümberpaiknemisi, leiame oma maagilise hetke ja läheme transsi. Ühesõnaga, oleme kohal. Kui te kusagil kuulete sellisest teatrist, siis minge seda KOHE vaatama. Kinno jõuab alati.

Pildid Von Krahli tükkidest „Ainult võltsid jäävad ellu”, „Piraadid”, „No More Tears”
Fotod: Mark Raidpere, Alan Proosa, Von Krahli Teater

Juhan Ulfsak

Juhan Ulfsak on Tallinnas elav Von Krahli teatri näitleja, mänginud mitmetes
filmides, rühmituse Esto TV liige. Vaata ka: www.vonkrahl.com