Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

ARHITEKTUURI OLEMUSEST
Vilen Künnapu

NOERDLINGEN
Udo Kultermann

MIS ON TANTS?
Eve Apro, Aharona Israel

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

TEATER ON REAALSUS, FILM ON ILLUSIOON
Juhan Ulfsak

MINU VIDEOTEEK
Peeter Simm

MOEST JA ELUST
Reet Ragini Aus

MINU PLAADIKOGU
Holger Loodus

RABA
Leena Torim

EPIFANIO INTERVJUU URSULA LIBLIKASEGA

KULTUSE KORRALDAJAD – KÕIGEPEALT VALIGE ENDALE JUMAL!
Reiu Tüür

GUY ALLOTTI MAALID

MEESKOND

Noerdlingen

Ehkki üsna kitsas, sarnaneb kosmosekoloonia sisemine paigutus nii mõnegi vana Euroopa linnaga. Baieri Noerdlingeni võiks pidada Euroopa kosmosekolooniaks; selle kuju, mõõtmed ja rahvastik sarnaneb Stanford Torusega.

Hiljutises raamatus kosmosekolooniatest võis lugeja üllatusega leida keskaegse Saksa linna võrdluse ühe koloonia plaanidega kosmoses. Raamat on T. A. Heppenheimeri „Kaugete päikeste poole”, kus ta märgib: „Ehkki üsna kitsas, sarnaneb kosmosekoloonia sisemine paigutus nii mõnegi vana Euroopa linnaga. Baieri Noerdlingeni võiks pidada Euroopa kosmosekolooniaks; selle kuju, mõõtmed ja rahvastik sarnaneb Stanford Torusega”. Noerdlingeni ja kosmosekoloonia futuristliku võrdluse jätkuks ütleb Heppenheimer: „Inimesed on keskaegsete müüride taga elanud sajandeid. Ometi on Noerdlingenis suur kirik, pargid, tänavad ja enamasti ühepereelamud.” Stanford Toruse täpsem kirjeldus toob esile veelgi rohkem sarnasusi, ent samas osutab erinevustele universumis elava kogukonna tänapäevase ettekujutuse ja tõelise keskaegse Baieri linnakese vahel. „Koloonia ise, Stanford Torus, oli algselt kuue kodaraga pöörlev ratas ja sarnanes ehmataval kombel von Brauni kosmosejaamaga. Ta on aga oluliselt suurem, umbes miilise läbimõõduga, olles koduks 10 000 inimesele. Pool koloonia territooriumist kasutatakse põllumajanduseks, teine pool elamiseks. Viimane jaguneb kolmeks kogukonnaks, igal oma kodar. Elutingimused pole kitsamad kui mõnes keskaegses Euroopa väikelinnas.”

Noerdlingen pole mitte üksnes esimene täheldatud ja uuritud meteoriidikraatri asupaik maailmas, vaid seda kasutas ka Ameerika kosmoseprogramm oma välitreeninguks.

Noerdlingeni plaan

Noerdlingeni aerofoto

1970. aastal käisid Apollo 14 ja Apollo 17 astronaudid Noerdlingenis kuu geoloogiat uurimas, sest seal oli küllaga taevast kukkunud materjali. Ümbruskonda, tuntud nimetuse all Ries, ja selle pealinna Noerdlingeni puudutavad teaduslikud faktid väidavad, et 14,8 aasta tagune hiiglaslik meteoriit tekitas vägeva kraatri diameetriga 25 km, mida ümbritsev maastik on umbes 200 m kõrgemal kui kraater ise. Pole mingeid tõendeid, mille kohaselt Noerdlingeni linna ümmargune kuju ja samasugune kraater oleksid kuidagi seotud.

Noerdlingeni, nagu paljud teised Euroopa linnad, rajasid ilmselt vanad roomlased, ehkki selle kuju on teistsugune. Enamasti olid linnad tolleaegsete sõjalaagrite eeskujul neljakandilised. Roomlaste võimu lõppemisega põhjas muutus tõenäoliselt ka linnade iseloom. Sellest ajast on väga vähe teateid, nagu ka aastast 233 A.D., kui germaani hõimud asendasid roomlased ja kehtestasid oma võimu.

Mitmete dokumentide järgi Regensburgi piiskoppide pika valitsemisaja jooksul Noerdlingenis, külastas piiskop Wolfgang linna aastal 973 ning nagu hilisemad allikad väidavad, pidi ta linna (tollal polnud seal muud kui talu) uuesti ostma Eichstaetti piiskopilt, kes oli mingil ajal maa omandanud. Alles 1215. aastal lõdvenesid Regensburgi piiskopi ja Noerdlingeni vahelised omandussuhted, ja keiser Friedrich II sai linna endale. Tema kaitse all toimus kiire areng, mille tulemusel sai linnast üks suuri kaubanduskeskusi. Pisut hiljem muutus Noerdlingen üheks impeeriumi vabalinnaks, mis hiliskeskajal oli selle arenguks hädavajalik.

Noerdlingeni asukoht oli juba algusest peale ja hiljem keskajal oli tähtsaks elemendiks tema kasvus ja jõukuses. Linn paiknes kahe peamise kaubatee ristumiskohas, lisaks kaitsesid teda vägevad müürid ja mitmed privileegid aitasid kaasa linna arengule, kuni temast sai Frankfurdi järel suurim kaubalinn Saksamaal.

Tugev kindlustatus ja iga-aastane laat tegid Noerdlingenist tuntud sihtkoha, mis viis vabanemisele kohalike valitsejate võimu alt ning lõpuks saadi lahti koguni keisri enda valitsemisest. Ühes 1215. aasta dokumendis ei nimetatud Noerdlingeni enam „Kuninglikuks Taluks”, vaid linnaelanike kogukonnaks, mis tähistas järgmist sammu linna arengus.

Uue iseseisva kogukonna kõige olulisemaks väljenduseks oli tema kindlustuste süsteem. Enne seda oli olnud vaid ümmargune linnamüür, mis ümbritses väiksemat ala kui tänapäeval näha. Praeguse Noerdlingeni vaade linnulennult näitab selgelt kunagise väiksema ringmüüri kulgemist mööda Herrengasse, Vordere Gerbergasse, Bauhofgasse, Bei den Kornschrannen, Drehergasse, Nebaugasse ja teisi tänavaid. Varasema müürisüsteemi olemasolu ja selle kuju pakub väärtuslikku teavet keskaegse linna edenemise kohta.

Saavutanud iseseisvuse ja nautides kasvavat heaolu, haaras Noerdlingeni elanikke kodanikutunne, mille väljenduseks rajasid nad mitmeid asutusi ja institutsioone. 1233. aastal asutati “Spital”, mis hõlmas haigla, kiriku, vanadekodu, veski, õllekoja, restorani ning muid isemajandavaid ettevõtmisi. Kompleks ehitati linna põhjaossa, vana Baldingeri põhjavärava taha. Uuele väravale anti sama nimi. Ligi 800 aasta jooksul arenes linn linnas, hoolitsedes vanade ja orbude eest ning abistades vaeseid. Nime all “Vereinigte Wohltaetigkeitsstiftungen Noerdlingen” oli sel veel 1979. aastal eelarveks üle 12 miljoni saksa marga.

Tänast Noerdlingeni ümbritsev müürisüsteem kasvas välja Baieri kuninga Ludwigi dekreedist, välja antud 13. mail 1327, mis lubas kogukonnal maksustada teatud jooke, ja selle rahaga ehitatigi müürisüsteem. Dekreet sätestas ka, et mitu eeslinna paigutuvad uue müüri sisse, mistõttu linn suurenes oluliselt. Maksunõue kehtis kaheksa aastat, mille jooksul linna kodanikud said püsti nii mõnegi hoone. Linna kasvu ja uue müüri ehitust planeeriti hoolikalt. Müüristruktuur peegeldas täpselt vana, mida kasutati muul otstarbel. Uus ei pakkunud lihtsalt kaitset, vaid ühendas ka kogukonna ja reguleeris linnaelu kulgemist.

1632. aastal külastas Noerdlingeni Rootsi kuningas Gustav Adolf, kes väljendas heakskiitu tugevate uute kindlustuste üle, mis olid valminud mõnikümmend aastat tagasi. 1634. aastal piirasid linna keisriväed, rootsimeelsed hakkasid vastu ning puhkes kuulus Noerdlingeni lahing. Noerdlingen jäi alla, kaotades mitte üksnes oma tähtsuse linnana, vaid ka igasuguse lootuse edasiseks arenguks. Enamus ehitisi hävis ja hulk elanikke kaotas elu. 1802. aastal sai Noerdlingenist Baieri Kuningriigi osa ning ta minetas oma iseseisvuse.

19. sajandist peale on Noerdlingen arenenud suurema valitsusorgani konteksti raames ning mõistagi on moodne riik ja haldus loonud uued seadused ja reeglid.

Ümmargusel linnakujul on oma traditsioon. Ta omandas tähtsuse juba 762. aastal kaliif Al Mansouri Bagdadi Ümmarguses Linnas ja Dante „Jumalikus komöödias” umbes 1307, kus ta kirjeldab Paradiisi kui ümmargust valguselinna. Itaalia renessansi ajastul pakkusid ümmarguse linna ideed välja mitmed planeeringud. Erinevalt Noerdlingeni kindlustustest, anti neile linnadele kuju ja tähendus pigem vormisümboolikast kui funktsioonist lähtuvalt.

Linnaplaneerimisel kasutati geomeetrilist korraldust näiteks 18. sajandi algul Karlsruhes ja hiljem Ida-Prantsusmaal Chaux’s. Nende linnade ümar vorm oli seotud üleüldiste ja kosmiliste tähenduste ja reaalsustega, mida nähti ühenduses taevakehade reeglipärasusega. Mitmete näidete ümar kuju ei toetu aga vormile ega sümbolismile, vaid pöörlemise vajadusele ruumis, et luua gravitatsiooni. Niisuguseid nõudeid kajastas juba Wenzel Habliki Kosmosejaam 1920. aastal.

Noerdlingeni linn kui kosmosejaama mudel ei näi seega nii absurdne kui esmapilgul võiks arvata, kuna tähtis pole mitte kindlustuse eriline seisukord ega ka kunstlik gravitatsioon, vaid elulaadi ühiste joonte korraldus. Selles osas võiks Noerdlingeni vaadata kui eeskuju minevikust tulevikku.

Udo KultermannUdo Kultermann

Udo Kultermann, sündinud Saksamaal, on arhitektuuriprofessor emeritus Washingtoni ülikoolis St. Louises, Missouris. Ta on avaldanud 35 raamatut kunstist ja arhitektuurist, sh “New Directions in African Architecture” ja “Art and Life – The Function of Intermedia”.

Vt ka tema esseed “Visible Cities – Invisible Cities” Epifanios nr 1/2005.