Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATURIIUL
Ahto Külvet

MINU PLAADIKOGU
Kärt Ojavee

KOLM EESTIVENE KIRJANIKKU
Ilona Martson

ANDREI IVANOV
Painaja

P. I. FILIMONOV
Valik luulet

NIKOLAI KARAJEV
Valik luulet

MONOLOOGID. ETENDUSE AJAL LAVA TAGA ESITAMISEKS.
Nato Lumi

NIKOLAI POLISSKI MAAMÄRGID
Vilen Künnapu

VENE VAIMU ERIPÄRA
Vilen Künnapu

ZEN AIAD ALGAJATELE!
Tomomi Hayashi

AABEL VIKERPUU, ÕNNELIK SURIJA
Mehis Heinsaar

PINGE MEREVAIGUS
Yuri Avvakumov

MEESKOND

Andrei Ivanov

Painaja

Aastal 1995, kui mitte varem, ilmus Šnelli parki ühele muruplatsile, mille ümber koolitüdrukud tavaliselt ringi jooksevad, neile järele vahtivad noorukid aga põõsaste vahel suitsu kisuvad ja maha sülitavad, osaliselt maasse kaevatud päratu kuju: oopiumist roidunud Doriani poosis kipsist hiiglane.

Ta lebas seal kuidagi täitsa muretuna oma viltuse kaela ja koketselt längus õlaga. Balti jaama turuelu taustal, koos toona vältimatult kaasnevate taksojuhtide arveteklaarimistega, kiilaspäise memoriaalhüdraga streikivatele töölistele, kus oli alati kusest rõske, kus sirelipõõsas haises alati okse järele, pingil aga magasid prükkarid, jalad vastakuti, purskkaevust õngitsetud mündid rusikas, polnud kipsist hedonisti raidkuju mitte ainult füüsiliselt sobimatu, vaid mõjus suisa ebaloomulikult. Kips sandistatud tõelisuse kohal kätkes endas ilmselt ebamaise olendi jooni, kuna ainult mütoloogiline elukas võis niimoodi pilkavas hurmas kesk päratut kloaaki aeleda, ja muidugi ei suutnud ta varjata inetu argielu kitsaskohti.

Tema poos kinnistus alatiseks minu teadvusse, võib öelda, et ma tegin tahtmatult jäljendi: kivihiiglase üks jalg maast välja sirutunud, puus aga maasse vajunud, pöial sihitud taeva poole (kord istus sellele hakk ja vaatas kaua kujule näkku, too aga haki nokaotsa, ja nii nad mediteerisid, kuni maailm loodi kolmandat korda); teine jalg, millest paistis ainult põlv, kergelt küljele kaldus, et jätta ruumi fallosele, mida varjas toosama pinnas; suurilmlikult külitades, justkui vannis hulpides, nagu antiikne jumal-teab-kes, ennast tahapoole heitnud, üks käsi küünarnukini maa sees, nagu ikka vahel narkouima vajudes, meenutas ta ühtviisi nii sohu uppujat kui tavalist hallutsinatsiooni... Kipsist hallutsinatsiooni!

Kuju oli sööbinud minu mällu niivõrd tugevasti, et mõned selle kehaosad jälitasid mind. Kord nägin ma selgelt Kopenhaageni kanalist enda poole sirutuvat kivist kämmalt. Odense jõekese voolust esile tunginud Ükssarvikuga lahingut pidav Neptunuse õlg lõikus taas valusalt minu mälu närvi, ja mulle meenus: mudane tiik, karpkalad, tikksirged postid, tümad jalgrajad, kõverad kastanid, ning – see valge muigav pilv, mis roiskunud muruplatsi kohevate lumehunnikute vahelt esile tungis. Mingil Amsterdami karnevalil sammus ta kitsast tänavakesest otse minu poole, bengali tõrvik käes, parukas peas, mähis puusal, mingi asjaga kurjakuulutavalt valevaks hõõrutud, ta naeris neegrihuultega, suitsetas joint'i, ja tema järel jõlkusid temasarnased soerdid, suitsu sisse mähkunud, helk silmis ja rõivastel valge värvi laigud, – see oli tema, selles ei saanud kahelda. Ta ilmutas ennast mulle maailma eri paigus nähtud unenägudes: Egiptuses nägin unes tema pead, mis kasvas hiiglasliku kiviseenena Vendôme'i väljakul; Prahas nägin unes kaela, mida mööda giljotiini naeratav teras habemenoa aeglusega libises; Barcelonas magasin aken lahti, ja ilmselt seetõttu nägin, kuidas kuju sammub mööda Tallinna tänavaid mureliku mehe moega, kellel on kusehäda.

Naasnud seitse aastat hiljem, kõndisin ringi ja küsisin kõigilt: "Kas mäletate, Šnelli pargis oli üks kivihiiglane, muru sisse kaevatud?"

Mind vaadati, silmis harjumuspärane väsimus, et näe, jälle ta luiskab, see napakas... Mitte keegi ei mäletanud kipsist hiiglast, mitte keegi! Enamgi: kõigil oli kama. Hakkasin isegi kahtlema: ehk olin ma ennast pargipingil lihtsalt liialt pilve tõmmanud?... Ja viirastust näinud?... Kuid ei saanud ju iga kord näha ühte ja sedasama?... Ja mul polnudki nõnda palju raha, et ennast nii sageli pilve tõmmata!

Ei, kuju oli olemas, kindla peale, ainult et see oli jõutud ära unustada ja kivile omistati minu haiglase kujutlusvõime vilja staatus.

Vene keelest tõlkinud Lauri Leis,
tõlke toimetanud Ilona Martson