Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATURIIUL
Ahto Külvet

MINU PLAADIKOGU
Kärt Ojavee

KOLM EESTIVENE KIRJANIKKU
Ilona Martson

ANDREI IVANOV
Painaja

P. I. FILIMONOV
Valik luulet

NIKOLAI KARAJEV
Valik luulet

MONOLOOGID. ETENDUSE AJAL LAVA TAGA ESITAMISEKS.
Nato Lumi

NIKOLAI POLISSKI MAAMÄRGID
Vilen Künnapu

VENE VAIMU ERIPÄRA
Vilen Künnapu

ZEN AIAD ALGAJATELE!
Tomomi Hayashi

AABEL VIKERPUU, ÕNNELIK SURIJA
Mehis Heinsaar

PINGE MEREVAIGUS
Yuri Avvakumov

MEESKOND

Aabel Vikerpuu, Õnnelik surija

Ja kui vanemad tõstsid seepeale oma nutetud näod Aabelile ja nägid ingli naeratust tema näol, siis leebusid nad üllatavalt kiiresti.

Sellest päevast peale sai Aabel Vikerpuu elu enesele uue jume.

Hommikul, kui kõik teised temavanused noorukid rõõmsalt üles ärkasid ning gümnaasiumisse või kolledžisse läksid, ärkas ka Aabelis õnnestav palavik ja muutis noormehe tuju kohe heaks. Olenevalt palaviku iseloomust hakkas ta kas kuduma vaaladega kampsuneid, sepitsema teravmeelseid värsse külaelanikest või pilduma nugadega uksepiida pihta täpsust ja kõigis neis tegemistes saatis teda tähelepanuväärne edu. Kui aeg hakkas lähenema keskhommikule, ilmnesid Aabel Vikerpuu surmatõves veelgi suurejoonelisemad muutused. Tema kaenlaalustest hakkas erituma higi, mis lõhnas nagu pärnaõiemesi ja meelitas oma teravmagusa lehaga ligi kumalasi, linavästrikke ning metsvinte. Linnud ja putukad lendasid sisse ustest ja aknedest, sumisesid ta ümber, kõndisid poisi pea peal ning hüplesid ringi lennukimustrilisel tekil.

Mida edasi päeva poole, seda õitsvamaks Aabel Vikerpuu surmatõbi muutus, kuni agoonia ta silmis ja naerukrambihood ei jätnud enam kahtlust viimse tunni lähedalolust ning täpselt kell kaksteist, mil kell lõi südapäevatundi, sulges noormees tõesti oma silmad ja tõi kuuldavale surmaohke. Aabeli süda seiskus ja poisi hing tõusis helendava kerana tema suukoopasse. Veel kolm korda ohkas Aabel viimast korda selles elus, ta rinnust kostus surmakorin ja õhus oli juba tunda inglitiibade kirbet haisu... kui täiesti ootamatult pöördus eluvaim tema kehasse jälle tagasi. Aabeli pulss kiirenes taas ning mõne tunni jooksul alanes palavik sinnamaani, et ta surivoodist üles tõusta jaksas ning külmkapist süüa otsima läks. Õhtul istus ta ühes töölt tulnud isa ja emaga juba televiisori ette, asudes töömehe õiglast väsimust tundes uudiseid ja filme vaatama.

Sel viisil, kummalise haiguse tähe all, sai alguse Aabel Puu uus elu.

Mitmed erinevad arstid käisid Aabeli surmatõve uurimas ning panid noormehe haruldast haigust väga imeks. Kõik sümptomid viitasid sellele, nagu oleks tal viimase astme kopsutuberkoloos, ja ometi näitas röntgenpilt selgelt, et noormehe kopsud täiesti terved on. Aga kui üks väärikas doktor tegi Aabelile ettepaneku minna haiglasse täiendavatele uuringutele, keeldus normees sellest kategooriliselt.

"Kas sa tõesti ei taha siis terveks saada, rumal poiss?!" imestas doktor seepeale.

"Ma olen endal jalus, kui ma terve olen," vastas aga Aabel ja keeras arstile selja.

Kuuldused Aabel Vikerpuust, õnnelikust surijast, levisid väikeses Antsla linnakeses kiiresti. Paljud vanurid, keda painas surmahirm ja nooremadki, kes vaevlesid krooniliste tõvede küüsis, tulid Aabelit vaatama ning nähes surivoodil õitsvate tiisikeripõskedega heatujulist noormeest, kelle keha ümber tiirlesid mesilased ja metsvindid, süttis neis vaimustus. Kadeduse ja aukartusega vaatasid nad, kuis üks inimene siitilmast lahkumise nii suureks pidupäevaks on osanud teha, kuis ta enne keskpäeva saabumist iga õunapuu, iga linavästriku ja rohuliblega enese ümber jumalaga jättis, enne kui ta keskpäevatunnil tõesti suri, et siis mõni hetk hiljem niisama tõesti jälle ellu ärgata. Selle väikese ime nägemisest said paljud uut elujõudu ja nii mõnigi linnakodanik tervenes lõplikult.
Pärastlõunati, pärast õnneliku surija taassündi, võttis Aabeli voodi ümber maad mõnus ajaviitemeeleolu. Keedeteti kohvi, hoolitseti ellu tagasipöördunu eest, visati üksteise haiguste ja hirmude üle nalja, vesteldi ilmast ja poliitikast, valla probleemidest ja sellestki, kuhu lähedastega suve jooksul puhkusele võiks sõita. Nii mitmedki pakilised probleemid, mida pereringis vaetud aastaid, said Aabeli surivoodi kõrval ootamatult lihtsa lahenduse.

"Siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!", laulsid metsvindid samal ajal õnneliku surija päevatekil ja vaevatud inimeste nägusid kaunistas lootus ja elurõõm.

Aga kui saabus kevad ning kõikjal tärkasid lilled, lasi Aabel Vikerpuu juba hommikul vara oma surivoodi aeda kirsipuude alla viia ning palav päike küttis tema surmaõites meeled siis sedavõrd üles, et ta lausa püsti tõusis ning kogu suurt vanurite väge enese voodi ümber kamandama hakkas. Ta käskis neil kaevata üles muru ning istutada maha tilli, herneid ja ube, nii et tema ümber moodustus labürindikujuline köögiviljaaed, ja nõnda jätkus see seni, kuni keskpäevtunni saabudes üle Aabeli huulte kolm surmaohet rändas, tema süda seiskus ning vanurid ta voodi ümber minutiliseks leinaseisakuks püsti tõusid...

Taas ellu ärgates asus ta nõrgalt naeratades patjade najal õnnitlusi vastu võtma, et paar tundi hiljem juba jälle voodis püsti tõusta ja teravmeelseid, tuljaku rütmis ballaade asuda laulma, nõnda et haiged ja vanurid Aabeli kui paganliku jumala ümber rõõmsalt tantsu lüüa said.
Kuid tuli ette ka päevi, mil Aabel Vikerpuul kõik tervisenäitajad korras olid, nõnda et tal surivoodis koguni enam lebada ei sobinud. Vanuritest õpilased ja pereemadest austajannad vaatasid siis Aabelit üsna etteheitvate nägudega ja lahkusid ta juurest, pettumus silmis. Ka Aabel ise oli siis kohmetu ja nõutu, oskamata endaga midagi peale hakata. Mudis aina oma kasutuid käsi, vaatas tühjal pilgul aknast välja, tammus toast tuppa ja haigutas ühtelugu, muutudes nii iseenesele ja kogu perele koormaks.

"Võta ennast ometi kokku, poeg," manitsesid teda ema ja isa, kes poja haigusest olid harjunud juba suurt tulu lõikama, "sa ju suudad seda, oled alati suutnud!"
Kärsitult ootas ka alevirahvas siis paremaid uudiseid ning nädala või paari möödudes need ikka tulid. Aabel Vikerpuu poleks olnud Aabel Vikerpuu, kui elu oleks temast nõnda kergesti võitu saanud. Ja suureks said Antslas siis jälle rõõmud ja lootused!

Nii möödusid aastad, kasvas õnneliku surija kuulsus ning Aabel Puud hakkas külastama muudki sorti rahvast, kui ainult vanad ja vigased. Teda tulid nüüd vaatama ka noored ja terved inimesed, iseäranis kenad, õitsvate meelte ja ihudega naised, kes õnnelikule surijale oma kehavõlusid demonstreerisid ega häbenenud vanurite armukadedate pilkude all temaga koguni flirtida. Ja tuldi mitte ainult Uus-Antslast, vaid ka Antslast ja Vana-Antslast ning Kobelast, Valgast ja Otepäält. Nii mõnigi keskealine pereema, keda oli tabanud frigiidsus, sirutas enese käe siis vargsi läbi mesilaste ja lindude, puudutas läbi teki õnneliku surija ihuliiget ja tundis, kuis suguiha ärkab temas taas. Ja nii juhtus viimaks ka see, mida salamisi karta võis, et ühele Kai-nimelisele elurõõmsale naisterahvale õnneliku surija noaloopimisosavus, tuljakurütmis laulud ja meelõhnaline higi sedavõrd mõju avaldasid, et ta temasse armus, mingil eneseunustuse hetkel Aabelile andus ning temast rasedaks jäi.

Aga see oli juba enam kui ohtlik väljakutse elule.

Tõsiasi, et Aabelist on saamas isa, ajas pruudi suguvõsa liikvele nagu herilasepesa ning noore naise vanemad tulid Aabelit hurjutama kui päevavarast ja ebahaiget, tehes seda järele jätmata ja nõnda sihikindlalt, et noormees tõesti viimaks oma suremise andes kahtlema hakkas. Üha sagedamini ärkas Aabel seetõttu nüüd ilma palavikuta üles ja üha sagedamini passis ta täiesti terve inimesena mornilt lage, peletades sel moel enesest viimsedki austajad eemale. Ja mida kauem ta tervena püsis, seda enam lasi ta end mõjutada teiste arvamustest ning lakkamatute põetamiste, tervisekuuride ja arstide soovitatud tablettide mõjul tappis ja tuimestas õnnelikku surijat eneses seni, kuni tervenes viimaks pääsmatult.

Vanast harjumusest vedeles ta seejärel veel kuu või paar oma armsaks saanud surivoodil, kuni naine, kes juba armuuimast vabanemas oli, tal lolli mängimise lõpetada käskis ning mehe tööd otsima saatis.

Kuna Aabel Vikerpuud kui suurimat annet õnneliku suremise alal teati ja mäletati, siis sai ta peagi töökoha Tartu matusebüroos surnukosmeetikuna ja pärjalintide õmblejana, kuid oma tööülesandeid täitis saamatult ja alatasa oli tal surnutega mingeid jamasid, vahel läksid need ta käes enneaegu mädanema, vahel hirmutasid tal kõhu lahti, ja üks surnu läks sootuks kaduma.

Aabeli hilisemast elust pole suurt midagi rääkida, see möödus nagu igal teisel, ainult et veelgi igavamalt. Ta hoolitses igati oma naise Kai ja laste eest, oli kohusetundlik pereisa, tegi hästi süüa, sai kuidagi ka oma tööga hakkama, kuid tema kutsumus see ometi polnud. Vahel, salamisi, vaikses meeleheites, heitis ta oma sahvrisse vana koli sekka visatud armsale surivoodile pikali, lõi endal kraadiklaasi üles ja hoidis enesel hinge kinni nii kaua, kui jaksas. Aga sellel haledal ja väikesel mängusurijal, kes ta siis oli, polnud enam midagi pistmist kunagise hiilgusega.

Viiekümne kuue aastaselt suri Aabel Vikerpuu pärast lühikest ja kõrget palavikku kahepoolsesse kopsupõletikku ja räägitakse, et too viimane nädal, kui ta oli surivoodil lamanud, kostus tema toast taas flöödimängu ja õnnelikku naeru, kuid selle info ehtsuses on põhjust kahelda, kuna ainukesteks tunnistajateks surivoodi juures olid tema naine ja lapsed, kelle teave ei pruugi olla erapoolik.
Aga ilus on meistri lahkumist muidugi sedaviisi mäletada.

Mehis Heinsaar
on Lõuna-Eesti kirjanik, viie raamatu autor. Vt ka tema tekste eelmistest Epifaniotest.