Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATURIIUL
Ahto Külvet

MINU PLAADIKOGU
Kärt Ojavee

KOLM EESTIVENE KIRJANIKKU
Ilona Martson

ANDREI IVANOV
Painaja

P. I. FILIMONOV
Valik luulet

NIKOLAI KARAJEV
Valik luulet

MONOLOOGID. ETENDUSE AJAL LAVA TAGA ESITAMISEKS.
Nato Lumi

NIKOLAI POLISSKI MAAMÄRGID
Vilen Künnapu

VENE VAIMU ERIPÄRA
Vilen Künnapu

ZEN AIAD ALGAJATELE!
Tomomi Hayashi

AABEL VIKERPUU, ÕNNELIK SURIJA
Mehis Heinsaar

PINGE MEREVAIGUS
Yuri Avvakumov

MEESKOND

Vene vaimu eripÄra

Iga rahvast võib vaadelda pallikesena, mille nimi on egregor, psühhofüüsiline väli või hoopis vaim. Iga rahvuse pallikesel on oma vibreerimissagedus. See sagedus on tugev, jõuline ja kordumatu.

Vene vaimu eripäraks on müstika, lai haare, romantilisus ja tundlikkus.

Mäletan kokkupuuteid vene pallikesega juba lapsepõlvest. Sotši merevaksali klassikalised võlvid, ahvileivapuu ja sellel roniv vene tüdruk, venna venelastest sõbrad – poksijad ja liharaiujad, stjuardessid ja teadlased. Ema viis mind vaatama Lenini mausoleumi ja tutvustas Moskva metrood.

Isa andis minu kätte ühe Jack Londoni venekeelse raamatu ja käskis iga päev lugeda ühe lehekülje. Varsti lugesin juba vabalt ja neelasin veel kümmekond Londoni raamatut. Üliõpilaspäevil käisime vaatluspraktikal Moskvas, kus tutvusin vene konstruktivistide töödega ja ka muude ehitistega. Minu lemmikuteks said kaubamaja GUM Punasel väljakul, Konstantin Melnikovi eramu, tema Russakovi klubi ja Lenini mausoleum.

Mikhail Belov, Sild üle Rubico jõe. Projekt, 1987.

"Moskva pisaraid ei usu" ja "Kolm paplit Pljuštšihhal" olid mu lemmikfilmid. Hiljem tutvusin vene paberi­arhitektidega* ja me saime sõpradeks. Mind võeti kampa ja mulle näidati Moskva loomingulise labürindi salapäraseid allhoovusi. Me kohtume vahel ka nüüd. Mihhail Beloviga käisime Itaalias Palladio villade energeetikat mõõtmas. Tom Nugent (endine Ovsjannikov) tegi meile selgeks Londoni jõeäärse paiknevuse, Juri Avvakumov aga viis ühele arhitektuurimuuseumi näituse avamisele, kus šampanjat serveerisid poolalasti neegritarid. Meenub ka äsja meie seast lahkunud arhitektuurimuuseumi direktor David Sarkisjan, kelle hullumeelne kabinet meenutas pandimaja. Sarkisjanist räägiti, et ta ööbis oma kabinetis ja külalisi võttis vahel vastu pidžaamas. Sarkisjani unistuseks oli teha arhitektuurimuuseumist unelmate muuseum. Saksamaal kohtusin kunagi kuulsa vene kunstniku Ilja Kabakoviga, kelle sensitiivsus jättis hea mulje. Hämmastas ka tema respekt ja armastus Eesti vastu.

 

Joonistus: Ernst Muldashev

Venemaa ja venelased on mind alati erutanud. Ka vene muusika Rahmaninovist popansambliteni Ivanuški International ja Fabrika. Vahel tunnen ennastki venelasena (või vähemalt poolvenelasena).

Erilise peatüki moodustavad vene vaimsed õpetajad, esoteerikakirjanikud ja tead­lased, kes usuvad Ju­ma­lat. Oma vaimse ärkamise algaastail lugesin Vladimir Megre "Anastasjat". Mind võlus selle kõrgema olendi puhtus, jõulisus ja soojus. Kaunis noor tütarlaps, kes elas keset taigat koos karude, huntide, oravate ja jänestega. Ta oli alasti, sõi metsaande ja elas ühes rütmis loodusega. Anastasja oli ühenduses ühisväljaga ja oli võimeline läbi selle vahendama ükskõik millist informatsiooni. Tema õpetuse põhituumaks oli see, et iga inimene peab hooldama väikest koduaeda, mis ühendab teda kõiksusega. Erilisteks raamatuteks said mulle Ernst Muldaševi "Kellest me põlvneme" ja selle järjed. Lugesin neid algselt vene keeles (hiljem ilmusid neist esimesed neli ka eesti keeles). Ernst Muldašev on kahtlemata eriline inimene. Olles tunnustatud silmakirurg ja oftalmoloog leidis ta meetodi kuidas anda tuhandetele pimedatele ja poolpimedeatele tagasi nägemine. Ta avastas surnud inimkudedest aine nimega alloplant, mis hakkas ise elama ja elu tekitama. Muldaševit hakkas huvitama, kuidas elu tekib. Ta sõitis Tiibetisse ja Nepaali ning näitas oma leiutisi sealsetele laamadele. Targad võpatasid nähes tema lemuurlase näo joonistust ja küsisid talt:

"Kuidas sa tead neid asju, kas oled käinud koopas?". Peagi said nad aru, et Muldašev on väga eriliste võimetega ning nad hakkasid talle tutvustama saladusi, mis käsitlevad inimese päritolu, energiakeskuste arhitektuuri ja palju muud. Muldaševil oli ka eriline võime aru saada Jelena Blavatskaja raamatust "Saladoktriin", mis on kirjutatud kõrgema inimese keeles. Kõiki neid saladusi ning oma ekspeditsioonide avastusi kirjeldab Muldašev lihtsalt ja värvikalt, koos paljude illustratsioonide ja fotodega. Nagu mitmed teisedki vaimsed õpetajad on ta ka suurepärane kunstnik. Paljud maailma nähtused ei ole seletatavad sõnadega. Joonistused, skeemid ja geomeetria seletavad asju tihtipeale palju paremini.

   
Maalikunstiga tegeleb muuseas ka radikaalne vene pühamees isa Vissarion. Teame, et tal on kaugel Uuralites oma vaim­ne kogukond. Seal puuduvad raha ja institutsioonid. Tuhanded inimesed üle maailma on alustanud seal uut elu, mis meenutab varakristlust või mingeid eelajaloolisi vene kogukondasid. Vissarion on näituste ja loengutega esinenud ka Tallinnas. Kord tegime Augustiga tema ja ta kaaskonnaga intervjuu ühes Õismäe korteris. Vissarioni riietus ja soeng meenutas pühapiltidelt tuntud Kristuse oma, kõik tema poolt öeldu pandi kirja ka tema kroonikute poolt. Malbe pilgu tagant oli tunda karmi usuradikaali. Igal juhul oli ta intrigeeriv ja erutav tüüp.

Vissarion

Küsimuse peale, mida tuleks teha negatiivsusest läbiimbunud kirjanduse või kunstiga vastas isa lühidalt – "Ära põletada!". Põnev tüüp on kahtlemata ka vaimne kirjanik Anatoli Nekrassov. Paljud tema teosed nagu "Egregorid", "Suguvõsa. Perekond. Inimene", "Mees ja naine" on tõlgitud ka eesti keelde ning autor peab siin tihti loenguid. Mäletan, et ühes raamatus propageeris ta neljast perekonnast koosnevat ühiskonna algkujundit. Skitseerisin talle ringikujulise eramu, mille jagasin neljaks sektoriks paigutades keskele suure elutoa. Nendest ringidest tegin korrapärasel võrgustikul paikneva linnakese templi, kooli ja ühiskondliku keskusega. Ühes vestlusringis oli mul võimalus need skitsid Nekrassovile üle anda. Mehe loengutest jäi meelde ka tema skeem õnnelikust inimesest. Lisaks mõistuse, südame ja erose tasakaalustamisele peab inimene oskama 64 kunsti (vanadest india veedadest).

Kord tuli meile Viimsisse külla minu vend koos akadeemikutest abielupaariga Moskvast. Sarnaselt Nekrassoviga olid need füüsikateadlased sügavalt usklikud, lihtsad ja säravad inimesed. Nad kavatsesid elada 200-aastaseks, olid targad ja humoorikad. Külalised andsid kiitva hinnangu meie sisehoovis paiknevale indiaani labürindi energeetikale ning joonistasid üles ka oma mandala.

Kõigepealt joonistati punkt ja öeldi, et see on Jumal. Selle punkti ümber tõmmati ring ja öeldi, et see on informatsioon. Selle ringi ümber joonistati suurem ring ja öeldi, et see on energia. Seejärel tehti veel kolmaski ring – Meie. Näidati ära, et Meie suhtleb tavaliselt eelmises energiaringis paiknevate egregoridega, neid kas armastades või vihates. Siis tõmmati Meie juurest nool otse keskpunktini ja öeldi, et ühendus selle punktiga tagab mõistmise ja meelerahu. Tunnetades keskpunkti, tunnetame ka tervikut.

S. Barchin, Mikhail Belov.
Ühepereelamu saareelanikele. Projekt 1987.

 

Joonistus: Vilen Künnapu

Suheldes vene kunstnike, arhitektide, vaimsete õpetajate ja ka lihtsate inimestega on mind alati hämmastanud nende sügav religioossus ning upsakuse ja uhkuse puudumine. Mäletan, et Belovi autojuht lõi mööda Moskvat kihutades alati kirikut nähes risti ette ja see sündis automaatselt. Sama sõidu ajal oli mul võimalus näha rabavat energiaehitist Moskva lähistel – ärimees Aleksandr Golodi poolt fiiber­klaasist üles ehitatud 44 meet­ri kõrgust püramiidi. Golod on neid ehitanud kümneid tõstmaks Moskva ja selle ümbruse energeetikat.

Lõpetuseks tahaks mainida vapustavat vene filmi – Pavel Lungini "Saart" ("Ostrov") kunagise rokistaari Pjotr Mamonoviga peaosas. Midagi nii puhast ja võimsat pole minu silmad kinolinal varem näinud. Võib-olla võtabki "Saar" kokku vene vaimu eripära, milleks on tervendamine, müstika ja religioossus kõige eredamal ja ehedamal kujul.

 

   

Aleksandr Brodsky, Ilja Utkin.
Sild kuristiku kohal. Projekt 1987.


* Paberi­arhitektid – 1980. aastail maailmakuulsaks saanud noorte arhitektide rühmitus, kes võitis oma muinasjutuliste ja kontseptuaalsete projektidega hulga auhindu rahvusvahelistel konkurssidel (Jaapanis, jm). Tuntuimad nende hulgast on Mihhail Belov, Juri Avvakumov, Aleksandr Brodsky ja Ilja Utkin. Tuleb mainida ka nende õpetajaid, suurepäraseid fantaasiaarhitekte Ilja Ležavat ja Aleksei Gutnovi.

 

Vilen Künnapu
arhitekt ja kunstnik
www.vilenkunnapu.pri.ee