Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATURIIUL
Ahto Külvet

MINU PLAADIKOGU
Kärt Ojavee

KOLM EESTIVENE KIRJANIKKU
Ilona Martson

ANDREI IVANOV
Painaja

P. I. FILIMONOV
Valik luulet

NIKOLAI KARAJEV
Valik luulet

MONOLOOGID. ETENDUSE AJAL LAVA TAGA ESITAMISEKS.
Nato Lumi

NIKOLAI POLISSKI MAAMÄRGID
Vilen Künnapu

VENE VAIMU ERIPÄRA
Vilen Künnapu

ZEN AIAD ALGAJATELE!
Tomomi Hayashi

AABEL VIKERPUU, ÕNNELIK SURIJA
Mehis Heinsaar

PINGE MEREVAIGUS
Yuri Avvakumov

MEESKOND

Monoloogid.
Etenduse ajal lava taga esitamiseks

On öeldud, et ei ole olemas suuri ega väikeseid rolle, on olemas ainult suured ja väikesed näitlejad. Aga kui mängid näiteks Aiateivast?

Mingil põhjusel oled selle rolli vastu võtnud – tähendab, ei saanud mingil põhjusel keelduda – ja mängidki õhtust õhtusse Aiateivast viievaatuselises näidendis. Mida siis teha? Etendus on menukas, mängitud on juba 142 korda ja lõppu ei ole näha… Ei ole ju huvitav, tee mis tahad! Tuled paar korda õhtu jooksul lavale, teed krigisevat Aiateiba häält ja kogu lugu. Ja sinu ilmumiste vahel on palju-palju aega, tundide kaupa… Mida siis teha? Mida teha, tõsiselt?

Siis tuleb lava taga panna käima oma isiklik show. Väikeses, helikindlas ruumis, lava taga. Kutsuda sinna tuttavaid… mõõduka hinnaga piletid – ja läheb! Sest milleks lasta ajal raisku minna.

Toon siin ära mõningad näited oma lavatagusest repertuaarist. Loodetavasti julgustab see teisigi sama tegema. Aga võite võtta ka needsamad tekstid – keegi ei saa niikuinii teada, et neid esitate ja copiright'i küsimus langeb ära. Niisiis – mõned monoloogid etenduse ajal lava taga esitamiseks.

*

Joonistus: Aive Mets

Kevad. Linnaliini buss. Kõige tavalisem buss, kuskil pool kümme hommikul. Inimesi hõredalt, aga istekohad täis. Seisan mugavalt, selg vastu ust. Ühe käega hoian torust.
Päiksekiired langevad aknast inimeste nägudele. Mitte minu näole, ma olen seljaga päikese poole, vaatan sõidusuunas suvaliselt bussi sisemusse.

Naine. Bussijuhikabiini ja minu vahel. Seisab, vaatab aknast välja. Buss õõtsub. Päike langeb tema näole. Paneb tema pikad valged juuksed helenduma, paistab neist nagu läbi. Ta on lähedal. Paar meetrit minust. Näojooned päikeses. Silmad. Huuled. Kogu olek. Hoiak. Nüüd ta vist teab, et vaatan teda. Ta vaatab mind korraks. Naeratab. Ma ei pööra pilku ära. Vaatan. Vaatan.

Ta ei ole pinges. Mina ka ei ole. Buss õõtsub. Vaatan rahulikult. Tema vaatab ka. Pikemalt. Rahulikult. Kesklinnas ta väljub. Vaatab veel korraks minu poole. Rahulikult. Mina ka. Mina ka. Ta väljub. Jõuab jalutades valgusfoori juurde ja jääb rohelist ootama. Buss sõidab temast mööda. Vaatan läbi suure ukseakna. Ta vaatab veel korraks minu poole, kergelt naeratades. Või tundus mulle nii.

Erakordselt elegantne. Rahulik. Mind üleni täitev nägemus, mis jäi.

Nüüd, 20 aastat hiljem, on mul 2 last. Aga tema... Ta oli. Ja on. Ma olen endiselt kadunud. Neisse hetkedesse – üleni täitvatesse. Upun neisse. Ja millelgi muul ei ole tähtsust. Mis see on, millesse ma upun, kaon?

Mind viiakse ära. Kõik. Kõik.

*

Ei saanud minust inimest. Selles elus. Sai inimese kavand, mida valmis teha ei jõudnud. Kavatsused, suunad, tendentsid hakkasid juba tasapisi avalduma… Ja siis sai aeg otsa. "Siit oleks võinud hea töö tulla", öeldi minu kohta. "Potentsiaali oli". Olin elav, liikuv, rääkiv, mõtlev ja mõtlematu kavand.

*

On hästivarjatud saladus, et sureme kunagi. Ja mitte nii hästi varjatud saladus, et matused on koomilised. Keegi ei tea, kuidas seal käituda. Mitte keegi. Aga kõik teevad näo nagu teaksid. Keegi ei saa mitte millestki aru – täielik arusaamatus! Aga kõik teevad näo nagu saaksid. Ja lõpuks – peied, me sööme. Miks? Kas kõhud on tühjad? Alles me sõime ju, enne kodust väljumist – kana ja riis.
Keegi ei mata häid ideid, kavatsusi. Kuigi võib-olla peaks.

Neid ei mata keegi. Pidulikult.
(leinamuusika)

"Matame idee muuta see või teine asi paremaks. Pole mõtet. Me ei viitsi. Olgu muld me mõtteile kerge."

Me matame oma häid kavatsusi iga päev. Aga mitte piisava pidulikkusega. See oleks liiga valus. Ja sellepärast matame inimesi. Nende kestasid. Seda, mis neist järele on jäänud.

Juhul, kui me seda näeme, peale surma, kõrvalt… - no kuulge. Siis me ei saa sellest üritusest ju aru. Ja süüa ka ilmselt ei saa. Teised saavad, sina ei saa. Lihtsalt hõljud seal ringi, vaatad, kuidas teised söövad. Kuulad, mida nad räägivad. Aga osaleda ei saa. Tahaks öelda, et lõpetage ära, pole mõtet. Aga ei saa.

Mõni asi võib-olla meeldib ka muidugi. Mingid kõned, kus sind kiidetakse. Mingid hetked võivad ju tegelikult päris egokergitavad olla. Et oli selline ja selline edukas mees, kuigi tegelikult võib-olla tead, et olid möku. Ei tea – see võib piinlik ka olla. Enda pärast piinlik. Selles mõttes on hea, et teised ei näe.

Muidugi, saan aru – kuidagi peab ju seda asja korraldama. Selles… totaalse infopuuduse olukorras, kus me viibime. Kogu elu.

Inffi nagu on, jube palju. Aga ikkagi on totaalne infopõud.

*

Kui ma peaksin uuesti sündima. Siia planeedile. Kunagi.

Hoidku selle eest, aga ikkagi. Kui ma peaksin. Mehena. Siia. Uuesti. Ei mingit kahtlust – fotograafina. Vanakooli fotograafina. Naise ilu pildistajana. Vanakooli, mõistate. Kes pildistab naisi. Austavalt. Nende ilu. Ja neid endid. Austavalt.

Ma tean, siis on võib-olla juba 21. sajandi lõpp või 22. algus ja siis on vanakooli mehena oht jääda dinosauruseks või mingiks reliktiks, kes pildistab daame välklambiga, suudleb kätt ja aitab trepist üles. Aga ikkagi. Selline soov oleks. Kui võimalik.

Sest mida muud on mõtet pildistada või millel muul üldse mingit mõtet on, peale naise ilu?

Kehra paberivabrik või öökull on ka toredad, aga neid pildistada pole minu arust mõtet. Või mingi vana katedraal – pildistan end selle taustal, et näidata et mina käisin ka seal? Ole seal katedraalis rahulikult, ole, vaata ringi, palveta, tee mis tahad, aga pildistada pole mõtet. Aga naisi, ma pean silmas daame, on mõtet pildistada. Täiesti kindlalt. Ma ei tea, miks see on nii, aga see on nii. Ja ma ei tea, kust ma seda tean, aga ma tean seda.

Ma ei tea, miks ma seekord siia ilma sündisin või miks minu asemel ei sündinud mingi teine mees, ütleme – Jaanus Null või ükskõik kes, aga seda ma tean, et kui ma järgmine kord tulen, siis olen fotograaf ja sel elul saab olema mõte sees. Minu jaoks vähemalt. Ma ei tea kuidas teistega on. Võite aja kinni panna, kaks põlve ette. Tõsiselt. Kõik.
(hakkab minema, pöördub äkki ümber)

Just! Kõik!...

Kõik on erootiline!

Ajakirja lehitsemine. Kõndimine porisel põllul, kummikutes. Maasse jäävad jäljed. Kehra paberivabrik… korstnatest kerkib suits, taevasse. Öökulli tiibade sahin. Istumine toolil. Kaevust vee toomine, ämbrites vesi. Kõik. Autokummide sahin vastu maanteed. Söömine. Joomine. Millegi või kellegi nägemine. Riided. Kõik. Kõik on erootiline. Ja ei ole vahet, mida pildistan, kui seda tean. Ei ole ju vahet. Kõik on loomine, kõik. Või sellest loobumine, jäikus, vägivald, masinlikkus, mitteloomine. Kõik.

Ei ole vahet mida ma pildistan.

*

Kaks erinevat teed, kaks do-d, kaks õpetust. Laias laastus kaks:

Üks: piltlikult öeldes – Vabaduse Platsil kohvikuaken tooliga puruks reporterite juuresolekul, perse paljaks, välklambisähvatused, kiired kommentaarid meediale, miks nii tegid ja kes oled. Perse-Peeter saab sinust, homme lehe esikaas ja siis mõnda aega seriaalis. Ja see toob edu, sa oled edukas, vähemalt mõnda. Küll Perse-Peetrina, aga ikkagi. Sa oled edukas. Ja ära muiga. Sa tahad seda tegelikult.

Ja teine tee: vaev ja viletsus. Töö. Töö enda kallal.

Teiste kallal ka…

… Ükskõik mis alal on see nii. Oskuste täiustamine. Lõputu. See kestab terve elu. Ja, vähemalt mõttes, sellest edasi. Nagu ütlesin, ja ma mõtlen seda tõsiselt, see ongi lõputu. Ei soovita kellelegi. Ei palu lõpetada, kui keegi selle valinud on. Aga – see ei too edu. Vähemalt kohe. Ja võimalik, et ka hiljem mitte. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Aga see tee on olemas ja ta on reaalne. Reaalselt käidav, mitte näiliselt. Ja… see on selle ainus… selge eelis… et ta on rohkem olemas, see tee on rohkem olemas, kui esimene… Ongi kõik.

Ja see kõik on…

…Kumbagi ei maksa alahinnata. Nad on põimunud, meis kõigis, need kaks teed…
Kaks paralleelset sirget lõikuvad lõpmatuses… Mida see tähendab? Ma ei mäleta.

*

Ja kusagil on loodus. Linnud laulavad. Siil jookseb üle tee, kui sõidad öösel autoga. "Kõik on veel ees," mõtled sa. Ja see ongi nii. Vähemalt pärast teist õlut, saunas, tundub nii.

Ja see on nii ilus:

Eestimaa.

Saun.

Ümberringi hauguvad pimeduses koerad.

On öö. On kevad. Sa oled veel terve. Peaaegu.

Jah – "kõik on veel ees" – see on alati tõsi. Pidage meeles – alati.

 

Nato Lumi
ülisalanime ja maski kasutav Mart Aas.