Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATURIIUL
Ahto Külvet

MINU PLAADIKOGU
Kärt Ojavee

KOLM EESTIVENE KIRJANIKKU
Ilona Martson

ANDREI IVANOV
Painaja

P. I. FILIMONOV
Valik luulet

NIKOLAI KARAJEV
Valik luulet

MONOLOOGID. ETENDUSE AJAL LAVA TAGA ESITAMISEKS.
Nato Lumi

NIKOLAI POLISSKI MAAMÄRGID
Vilen Künnapu

VENE VAIMU ERIPÄRA
Vilen Künnapu

ZEN AIAD ALGAJATELE!
Tomomi Hayashi

AABEL VIKERPUU, ÕNNELIK SURIJA
Mehis Heinsaar

PINGE MEREVAIGUS
Yuri Avvakumov

MEESKOND

PINGE MEREVAIGUS

Mis sunnib ööliblikat lendama valguse poole? Teadusel pole sellele ühest seletust, kuid olemasolevad teooriad kinnitavad ööliblikate (lad.k. Lepidoptera) võimet orienteeruda ruumis valguse abil. Kunagi olid kindlad suunanäitajad tähed ja Kuu, kuid inimeste tekkimisega rikkusid liblikate elukeskkonna lõkkevalgus, laternad, helendavad aknad, autotuled ning kaupluste tulikirjas reklaamid, millest tulvava valguse peale kiletiivulised kohale lendavad. Ühe hüpoteesi kohaselt tunnetavad putukad valgustatud ruumi sattudes seda avatud keskkonnana, erinevalt suletud ahistavast pimedusest, ja pürgivad sõna otseses mõttes valguse kui vabaduse poole. Fotograafias muutub selline jaotumine valguseks ja varjuks omaette pildistamise metafooriks, samas kui valguse poole tunglevate liblikate pigmenteerunud tiivajoonis peaks seostuma justnagu värvifotoga.

Valguse ja pimeduse suhet nimetatakse itaalia keeles chiaroscuro (hele-tumedus) – renessansiaegses kujutavas kunstis tähistas see võte tugevdatud kontrastsust, forsseeritud valguse ja varju suhteid. Graafikas on chiaroscuro joonistamine toonitud paberile, maalikunstis – maalilise stseeni kompositsiooniline valgustus, filmis – nõrga valgusega tehtud filmivõtted, fotograafias – mahu kolmetasandiline modelleerimine a la Rembrant. Kõigil puhkudel on chiaroscuro võrreldav rambivalgusega, mis toob vaataja ette lavastuse peategelased, tuues nad pimedusest, kus nad oma etteastet ootavad, välja valguse kätte.

Yuri Avvakumov
arhitekt, kunstnik, kuraator
http://avvakumov.com/AgitArch/AgitArch.html

 

Ootusega seotud pinget, mis vaatajale on tuntud mitte ainult avalikus kohas järjekorras seismisest, vaid ka vanakreeka tragöödiast, kirjeldab Aristoteles kui "äratundmise kartust". Äratundmine, või "üleminek teadmatusest teadmisse", või siis ilmumine pimedusest valguse kätte, on sündmus, mis on eelneva elukogemuse poolt ette antud, kuid ka tundmatu, ootamatu nagu Deus ex machina. Kaasaja vaataja, kes eeldatavasti ei kannata nüktofoobia ehk pimedusekartuse all, kahtlustab pimeduses ometi kedagi või midagi võõrast, olgu see kas siis tulnukas, maniakk või naaber.

Pärast õhtust etendust teatrist lahkudes ei saa vaataja jätta tähele panemata erinevust lavatellingute ja urbanistlike dekoratsioonide vahel: seesama apteek, latern, tänav tühi, mis märgivad mänguruumi, orientatsiooni ja vabadust. Tänavalaternate all kohtuvad armunud – tumedad isiksused väldivad valgust. Vaid juhuslikult süttivad möödujate harvad näod öökiire valguse hetkelises peegelduses. Kõik muu on pimedus, määramatus, ärevus.

Black out, täielik pimedus, nullipunktini langev pinge viib meid kangestava õuduse seisundisse. Ja siinkohal ilmub välja urbanistliku ruumi peategelane – elekter, elektriline "jumal dünamo-masinast", koos temaga aga ka potentsiaalide erinevus. Elekter tuleneb kreekakeelsest sõnast elektron, "merevaik". Teatavasti tõmbab laetud merevaigutükk tolmukübemeid enda poole, nagu valgus tõmbab ööliblikaid. Merevaigu kollane kuma pole ainult valguse, vaid ka ohu värv. See hoiatas ju ka sääske, kes tuhat aasta hiljem randa uhutud merevaigutükis lebab.

Öise merelinna pildistamise pinge on eriline. Sellel pole peaaegu midagi ühist üldteada kinematograafilise pingega, kus põhirolli mängib narratiivne montaaž. Hitchcock, kui jätta välja meie kui teadmatusega kokku puutuva vaataja kogemus, ei puutu asjasse. Fotograafia paradoks on jutustuse puudumises, ja seda foto- ja kinolindi sarnasusele vaatamata. Sellises fotos on informatsioon küll esitatud, kuid lõpuni ilmutamata. Vaataja on siin tahtmatult "iseenda režissöör", kes vastavalt oma ettekujutusele stsenaariumi lõpuni kirjutab.

Mulle näiteks kangastub Timofei Partšiškovi fotodes nii kinoekraanide värelust – mille poole vaatajad ööliblikana kohale lendavad, kui ka 1970-ndate aastate alguse müstilisi thrillereid, nagu "Who Saw Her Die", mille tegevus areneb öise Veneetsia imetillukestel piazzadel, kui ka suure valgustaja Caravaggio maali "Apostel Matteuse kutse", kus aknast langev valgus sümboliseerib usu valgust; sellele lisandub hirm võõras linnas ära eksida ja lapseliku pimedusekartuse vältimine. Näituse montaažilehtedele on salvestunud vilkuva luminessentslambi soundtrack, tibutava vihma sabin, kaugel sõitva rongi müra ja mis kõige ohtlikum – inimkõne, see võõras ja hoomamatu.

Vene keelest tõlkinud Vambola Mets, tõlke toimetanud Ilona Martson