Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU RAAMATURIIUL
Ahto Külvet

MINU PLAADIKOGU
Kärt Ojavee

KOLM EESTIVENE KIRJANIKKU
Ilona Martson

ANDREI IVANOV
Painaja

P. I. FILIMONOV
Valik luulet

NIKOLAI KARAJEV
Valik luulet

MONOLOOGID. ETENDUSE AJAL LAVA TAGA ESITAMISEKS.
Nato Lumi

NIKOLAI POLISSKI MAAMÄRGID
Vilen Künnapu

VENE VAIMU ERIPÄRA
Vilen Künnapu

ZEN AIAD ALGAJATELE!
Tomomi Hayashi

AABEL VIKERPUU, ÕNNELIK SURIJA
Mehis Heinsaar

PINGE MEREVAIGUS
Yuri Avvakumov

MEESKOND

Kolm eestivene kirjanikku

Kas olete tähele pannud – eesti keeles öeldakse Eestis elava, kuid vene keeles kirjutava kirjaniku kohta "eestivene" autor, aga vene keeles on tagurpidi, "russkoestonski avtor"? Ilmselt näitab seesinane vangerdus lävepakku, millelt neid kirjanikke näeb eri keeleruumides liikuv lugeja. Eesti lugeja jaoks on oluline, et tegu on oma, "kodustatud" venelasega. Tema otsib tekstist pigem seda kõrvalpilku, erinevat originaalset viisi näha Eesti omamaailma. Vene lugeja jaoks on aga ilmselt vastupidi, lisandil "eesti" on pigem teisejärguline tähendus. Umbes nii, et see ju kohalik kuli, ne iz Moskvõ, järelikult teisejärguline.

Kuid jätkem targutused. Tegelikult on Andrei Ivanov, P. I. Filimonov ja Nikolai Karajev kõik andekad noored kirjamehed. Pole tähtis, kas nad on "meie" või "nende" omad, vaid et ka laiem lugejaskond nende loomingu avastaks. Liiatigi ei ole nende looming sugugi nii umbselt venekeelne, viimasel ajal on ilmunud ka maakeelde ümberpandud tõlkeid.

Mingeid üldistusjooni raske tõmmata – kõik kolm on piisavalt omanäolise käekirjaga autorid. See, mis neid ühendab, on ehk äärmuslik individualism kui autoripositsioon – radikaalne kippumatus kõneleda eikellegi teise kui iseenda nimel. Soov kuuluda ainult iseendale. Ja veel – iroonia kõigi ja kõige, ka enda üle.

Filimonovi ja Karajevi luules lisandub veel ka mitmeplaaniline mäng eri keelte, sõnade ja tähendustega, järelmodernismile omane tsiteerimine, kosmopolitism. Huvitav seegi, et enamasti eelistavad siinsed vene autorid kirjutada riimluulet.

Ja muidugi on neil kõigil ka ühine sünnikümnend – möödunud sajandi seitsmekümnendad.

Mulle kui tõlkijale on kõige selgepiirilisem ja põnevam olnud Ivanov. Ilmselt seetõttu, et tegemist on prosaistiga, kes kirjutab keskkonnast, millega me kõik ühel või teisel viisil seotud oleme. Tema osaliselt autobiograafiliste sugemetega lood liiguvad nõuka-aja lõpu Tallinna maastikel, Koplis, Kalamajas, Lasnamäel. Seejärel tuleb Taani, veidrikust onu, põgenikelaagrid, hipikommuun; painavalt igav, aga ühtlasi ka groteskne skandinaavia tegelikkus. Seejärel taas Eesti, kes sellesama nõmeda skandinaavialikkuse poole püüdleb, aga pronksiöö pogrommidesse kinni jääb. See on tänast päeva peegeldav, dokumenteeriv, aga samas ka üldistusjõuline kirjandus, mis üksiti ei räägi ainult venelastest, eestlastest, vaid ka mingitest üleeuroopalistest nähtustest. Olgu selleks siis kultuuride kokkupõrge, immigratsioon, kodumaatus kui tervete põlvkondade eksistentsiaalne seisund.

Näiteks Ivanovi viimati Kultuurkapitali suure venekeelse autori preemia võitnud (ja seni kahjuks eesti keelde tõlkimata) "Hanumani teekond Lollandi"on sisult kelmiromaan kahe oma mineviku eest põgeneva noore mehe seiklustest "kusagil Euroopas". Raamat kubiseb värvikatest tüüpidest, eriti pöörane kuju on muidugi ahvijumala nimega peategelane Hanuman, see tänapäeva immigrandi koondportree. Alati rahutu, kusagile teel olev, kuid mitte kunagi pärale jõudev Igavene Juut (vabandust, indialane) rändab mööda Taani kuningriiki, kus teadupärast alati on miskit mäda.

Mis puutub Eestisse, siis Ivanovi suhe meie ühisesse kodumaasse on soojem, kuid ühes sellega ka valulisem. Sarkastiline huumor ei kao kusagile, kuid asendub minoorsema helistikuga, paiguti lööb välja nukrus ja minnalaskmise vaim. Umbes nii, et süda valutab, aga midagi teha ju ka ei saa.

Hoopis teistsugune kirjanik on P. I. Filimonov. Ütlen ausalt ära, et mu meelest on tema nüüdseks ka eesti keeles ilmunud romaani pealkiri "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon" ebaõnnestunud. Nagu oleks tegemist mingi alternatiivmatemaatika õpikuga. Samas on romaan ise, eriti kui lugeda lõpuni, päris lustakas. Muidugi tuleb esmalt ära unustada, et tegevus toimub Tallinnas mingis paneelmajadest elamurajoonis, näiteks Lasnamäel. Minu meelest on võti selle romaani lugemiseks hoopis Jim Jarmuschi filmis "Coffee and Cigarettes" – mitu ühesuguste elementidega korduvat lugu, absurdihuumor, tüüpmööbliga interjöörid, korduvad motiivid. Antud puhul: alati istub koos mingi seltskond noori venelasi; võetakse napsu; alati käivad ajuvabad dialoogid tont teab millest; alati otsitakse, milline plaat mängima panna; alati irdub protagonist ühel või teisel moel seltskonnast; alati leiab ta ennast lõpuks absurdsest ja naljakast olukorrast – näiteks isehakanud balalaikaansambli proovist Lasnamäe tüüpkorteris. Usun, et mõni nutikas stsenaariumikirjutaja saaks siit vägeva materjali mõnele uuele indie-filmile.

Mis luulesse puutub, siis ega P. I. Filimonovi armastus keeruliste võõrsõnaliste kombinatsioonide vastu neid tekste eriti lugejasõbralikuks nüüd küll ei tee. Kuigi kahtlane on, kas mõni luuletaja üldse mõtlebki kirjutades, et vohh, nüüd olen ma lugejasõbralik ja nüüd mitte. Ütelgem siis nii: esimene luulekogu "Kolmanda järgu mantrad" üllatas meeldivalt oma sürripanemise oskuse, intellektuaalse huumori ja puhaste, kuigi mõnikord ka huligaanlike riimidega. Hiljem, teises kogus, on see huligaansus arenenud edasi suisa roppusteni, kuid lisandunud on ka uusi väga võluvaid tekste.

Nikolai Karajevi luulekogu "Hullumeelne Malabari teejoomine" lugemist seevastu soovitan soojalt alustada lõpust. Sest sealt leiab nimelt isikunimede bibliograafia, kus autor jagab seletusi, kes on kes. See võte pole uus (vt. nt. pseudobiograafia Ivan Orava mälestuste lõpus), kuid annab võimaluse teha väike ringkäik autori loodud semiootilises süsteemis, kus esinevad läbisegi inglid, papagoid, jaapani mungad, Tolkieni haldjad, ida filosoofia, Twin Peaks, James Bond, hiina, briti, ameerika ja prantsuse luuletajad ning veidike ootamatult ka Gustav Suits. Viimane au saab meie klassikule osaks seetõttu, et luulekogu sisaldab lisaks originaalluulele ka mitmeid tõlkeid. No olgu peale, Suitsu tõlge vene keelde pole eriti õnnestunud, seevastu Thomas Peacock'i, A. C. Swinburne'i ja Charles Bukowski tõlked on ikka päris head.

Mida arvata autorist, kes kinnitab, et Limpopo on jõgi Lõuna-Aafrikas, mille kallastel elavad barmaleid, gorillad ja muud krokodillid? Või et Woodstock on Vana-Hiina rockifestival, Tarzan aga Mowgli vend, ahvide poolt üles kasvatatud briti aristokraat?

Ütleme nii, et naljasoon on tüübil õige koha peal. Ja mis siin enam ikka rääkida.

Teoseid eesti keeles

  • Andrei Ivanov. Minu Taani onuke. Tuhk. Loomingu Raamatukogu, 2010
  • P. I. Filimonov. Mitteeukleidilise geomeetria tsoon.
    Kite, 2010

Teoseid vene keeles

  • Andrei Ivanov. Putešesvije Hanumana na Lolland. Averianus, 2009. Valitud vene kirjanduspreemia Booker 2010 finaali
  • Nikolai Karajev. Bezumnoje Malabarskoje tšajepitije. Kite, 2009
  • P. I. Filimonov. Mantrõ tretjego porjadka. Tuulelohe, 2007
  • P. I. Filimonov. Bogi bezrõbja. Miredita, 2009

Ilona Martson
on ajakirjanik ja lasteajakirja Täheke peatoimetaja, hobi korras ka kriitik ja vene kirjanduse tõlkija eesti keelde.


Andrei Ivanov, "Painaja"

P. I. Filimonov, Valik luulet

Nikolai Karajev, Valik luulet