Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
DJ Drummie

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
ÖÖ MAA PEAL
Harry Pye

TULEVIKUPAVILJON
Marco Casagrande

KOHTUMISED JÕUGA
Vilen Künnapu

ROBERT COLESCOTT
Udo Kultermann

MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI?
Andri Luup

ILMA KRIITIKA
Nato Lumi

ASTRAHAN
Toivo Tammik

HULL SAKSLANE
Toivo Tammik

INTERVJUU ANDRES EHINIGA

MEESKOND

Robert Colescott

Moodsatest liikumistest ning galeriitrendidest sõltumatuna kujutab Robert Colescotti looming endast Ameerika kaasaegse kunsti originaalset ilmingut, mis oma ainulaadses ja sageli ekstravagantses väljendusrikkuses on loominguline ning ulatub ameerikaliku identiteedi paljastamises senitundmatute tasanditeni. Tema peamine panus esitab väljakutse nii ameerika kaasaegse kunsti erinevatele vooludele kui ka Ameerika negro art ehk mustanahaliste kunsti traditsioonile, mis on õitsenud alates 1930. aastatest. Teatud määral edukana ületasid selle kunstivormi tunnustatud ilmingud siiski rassidevahelisi piire ning aktsepteerisid Ameerika ühiskonna jaotusi sellistena, nagu need olid. Mustanahaliste kunstnike isolatsioon ja getostumine kandis nende tööde kaudu kunstis edasi traditsioonilist alamat staatust, mis eksisteeris ka ühiskonnas.

Selline areng jätkus kuni 1990. aastateni ning selle võttis omaks enamik afroameeriklaste töid hindavaid kriitikuid ning kirjutajaid hoolimata eufemistlikest avaldustest, nagu näiteks Alain Locke’i 1933. aasta raamatu pealkiri “The Negro Takes His Place in American Art” ehk “Neeger haarab oma koha ameerika kunstis”.

Selles olukorras leidus vaid mõningaid erandeid näitustel nagu ”Järgmine põlvkond: Lõuna-Ameerika mustanahalised kunstnikud” / “Next Generation: Southern Black Artists” (1990), ”Ajaloole näkku vaadates: mustanahalisete kuvand ameerika kunstis” / “Facing History: The Black Image in American Art” (1990), “Eitamise komejant: mustanahaliste kunst ja peavoolu kriitika” / “The Theater of Refusal: Black Art And Mainstream Criticism” (1993). Tähelepanuväärne on see, et enamikul neist näitustest ning isegi mitte viimaste aastate revolutsioonilistes katsetustes pole kaasatud Robert Colescotti töid. Sellele vaatamata oli just tema see, kes valiti USAd esindama 1997. aasta Veneetsia Biennaalil.

Robert Colescott sündis 1925. aastal Oaklandis, Californias. Oma õpinguid alustas ta California Berkeley ülikoolis ning 1949. aastal suundus Colescott Pariisi, kus ta peale õpingute jätkamist Fernand Leger juures töötas neli aastat ning seejärel veel kaks aastat Kairos, Egiptuses. Egiptuses puutus ta kokku teistsuguse kunstitraditsiooniga kui valgete kunst ning see andis talle kinnitust oma identiteedi osas. Egiptuse-kogemuse üheks tulemuseks oli maaliseeria pealkirjaga “Kuningannade org” / “Valley of the Queens”.

Sellest tulenevalt tegelevad Colescotti varased tööd, nagu näiteks “Neegritar aknal” / “Negress by the Window” (1963) ja “Le nue blanc” (1968), “aafrika ja euroopa ilu kultuuriliste standardite kokkupõrkega”, nagu ta ise oma tööde tollast situatsiooni kirjeldas. Colescotti tööd jõudsid küpsuseni aga alles peale Ameerikasse tagasi pöördumist ning see kulmineerus sellistes maalides nagu “Kartulisööjad” / “Eat Dem Taters” (1975), “Pühapäeva pärastlõuna koos Joaquin Muriettaga” / “Sunday Afternoon with Joaquin Murietta” / (1980) ja “Alabama daamikesed” / “The Demoiselles d’Alabama” (1985).

Nendes ja teistes 1970. ja varaste 1980. aastate töödes saavutas Colescott uue väljenduskeerukuse, milles kunstiajaloo elemendid ning Ameerika elu aktuaalsed teemad liitusid ja moodustasid uue loomingulise ühtsuse. Vincent van Goghi, Pablo Picasso ja Edouard Manet ajalooliste meistriteostega tegeledes teisendas ta nende sisu nii, et see omandas uue ja kaasaegse mõõtme. Põhimõtteliselt hakkas ta kunstiajalugu ümber kirjutama omaenda väga spetsiifilistel tingimustel.

Võrdlus Colescotti kaasaegsete kunstnike töödega, kes samuti kasutasid mineviku kunsti teemasid, on väga õpetlik kunstnike toimimisviisi suhtes. Erinevalt näiteks Erro “Kartulisööjatest” / “The Potato Eaters” (1969) pole Vincent van Goghi varase maali “Kartulisööjad” kasutamine Colescotti puhul keerukas formalistlik mugandus, vaid teema ülekandmine kaasaegsesse miljöösse, mistõttu vaeste Hollandi farmerite grupp on asendatud vaeste mustanahaliste ameeriklastega. 19. sajandi Hollandi vaeste ning Ühendriikide lõunaosa vaeste mustanahaliste pooleterameeste sarnasus muutub visuaalselt silmnähtavaks.

“Demoiselles d’Alabama” puhul on New Yorki Moodsa Kunsti Muuseumis asuv Picasso meistriteos lähtepunktiks Colescotti olulisele uuele lähenemisele. Colescott eristas enda ja Picasso vaatenurki, kui ta kirjutas: “”Les Demoiselles d’Alabama” räägib allikatest ja lõpptulemustest. Picasso alustas euroopa kunstiga ning abstraheeris aafrika kunsti kaudu, luues “aafrikalikku” kunsti, ent hoides samal ajal ühe käe ka euroopa kunstis. Mina alustasin Picasso “aafrikaliku” kunstiga ning liikusin edasi euroopa kunsti suunas, ühte otsa pidi “aafrikalikku” kunsti jäädes. Niimoodi arenesid sellest näod ja kehad. Iroonia seisneb osaliselt selles, et see, mida enamus inimesi (mina sealhulgas) aafrikalikest konventsioonidest teab, pärineb tegelikult kubismist. Kas niimoodi võiks arendada ka teadmist euroopa kunstist?”

Mineviku kunstitraditsioonist pärinevatele piltidele viidates ja neid dekonstrueerides kommenteerib Colescott loominguliselt ka kaasaegset klassilist, soolist, rassilist ning poliitilist silmakirjalikkust, mis jätkuvalt ameerika kultuuri suures osas valitseb. Tema töö on avatud uks kunsti ja ühiskonna harmoonilisse sümbioosi, mida ikka veel ei ole olemas. Just seda silmas pidades kirjutas Ken Johnson: “Colescotti eesmärgiks on anti-diskrimineerimine kõige laiemas mõttes, mitte ainult rassiliselt, vaid ka esteetiliselt ja psühholoogiliselt. Iga tema liigutus on tehtud hierarhia kummutamiseks.”

Colescotti looming on kaasaegse ameerika kunsti tugev ja tähelepanuväärne ilming, mis ületab veel eksisteerivaid piire rasside ja sugude vahel ning pakub uue traditsiooni loomiseks suutelise eelarvamustevaba visiooni.

Udo KultermannUdo Kultermann

Udo Kultermann Saksamaal sündinud Udo Kultermann on arhitektuuri emeriitprofessor Missouris, St. Louisis asuvas Washingtoni ülikoolis. Ta on 35 kunsti ja arhitektuuri käsitleva raamatu autor, nende hulgas ka “Uued suunad Aafrika arhitektuuris” / “New Directions in African Architecture” ning “Kunst ja elu – vahendaja funktsioon” / “Art and Life – The Function of Intermedia”. Vaata ka tema esseid “Nähtavad linnad – nähtamatud linnad” ning “Noerdlingen” eelmistes numbrites (Epifanio 1/2005, 2/2005).