Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
DJ Drummie

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
ÖÖ MAA PEAL
Harry Pye

TULEVIKUPAVILJON
Marco Casagrande

KOHTUMISED JÕUGA
Vilen Künnapu

ROBERT COLESCOTT
Udo Kultermann

MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI?
Andri Luup

ILMA KRIITIKA
Nato Lumi

ASTRAHAN
Toivo Tammik

HULL SAKSLANE
Toivo Tammik

INTERVJUU ANDRES EHINIGA

MEESKOND

Ilma kriitika

kevad AD 2006

„Miks rääkida lihtsalt,
kui saab ka keeruliselt?“

Minna Monimutkainen-Lindström

Homo sapiens in action

Sõbrad! Aatekaaslased! Vennad ja õed kliimas!

Täna, mil täitub 33 aastat minu ilmakriitikukarjääri algushetkest, lubage mul pöörduda Teie poole lühikese kõnega, teha väike kokkuvõte oma karjääri avastuslikematest hetkedest ning kritiseerida avalikult meie kevadist ilma. Vabandage mu kähedat häält – see on kliimast.

Kõigepealt – julgen öelda, et olen hiljuti jõudnud üsna rabavate avastusteni ning tahaksin neid Teiega jagada. Nimelt – olen nüüd, peale 33 aastat kestnud vaatlusi, avastanud meid ümbritsevates ilmaoludes teatavad seaduspärasused.

Nimelt: tajusin hiljuti, et mina kui inimene olen vahel mõne aja püsti ja siis jälle pikali. Püsti-pikali-püsti-pikali jne. Avastasin sama seaduspära ka oma tuttavate juures ning jälgides mängu mõne aja vältel, taipasin, et see kõik kordub ja moodustab teatud rütmi meie elus ning mõjutab ka maad ja ilma. Püstioleku ajal on väljas valge, pikalioleku ajal reeglina pime. Avastus on värske ja vajab veel lahtimõtestamist, aga olen kindel, et midagi selles on. See rütm tundub olevat kogu meie kliima aluseks ning mõjutab ka riietumist – seda, et vahepeal tuleb meil paksemad riided selga panna ja vahepeal saab praktiliselt palja vändaga mööda planeeti ringi uhada.

Need värsked avastused tunduvad algajale ilmavaatlejale ehk liigagi uuenduslikud, kuid kuna tean ka selliseid sõnu nagu PARADIGMA, NARRATIIV ja VISUALISEERIMINE, DEUS EX MACHINA, À PROPOS, MENTE ET MANU, ja oskan neid ka oma artiklitesse sisse põimida – siis võiksite mind siiski tõsiselt võtta. Mul on ka stiilsed prillid ja vidukil silmad, mõistan kõnes ja kirjas tähendusrikkaid pause pidada ning samas ka olla lõbus ja rahvapärane, kasutades sõnu nagu FUN, RELAX, JOU-JOU ning TŠILL. Kunagi kasutasin ka sõnu VOLUUM ja FIFTY-FIFTY, aga enam ma neid ei mäleta. Niipalju siis mu karjäärist ja uuematest avastustest. Aga rääkigem nüüd sellekevadisest kliimast.

Selle kevade Hommikud esinesid tuntud headuses, kuid erilise särata. Parimad etteasted tegi Hommik teisipäeviti kl 10-12, mil võisime nautida Pilvede dialoogi Selge Taevaga. Kahjuks jäid need hetked aga kuidagi liiga juhuslikuks, põgusaks. Loo staatiliselt sünge, kontrastideta atmosfäär muutus pikapeale tüütavaks, story hakkas venima ja tõmbas neile säravatele hetkedele sõna otseses mõttes vee peale. Täiesti arusaamatu oli aga Äikese tegutsemine kliimalaval. Minule jäi igatahes täiesti arusaamatuks, miks see tegelane end kordagi ei ilmutanud. Kas see oligi nii mõeldud?!

Kiita tuleb aga Päikest, mis hoolimata oma noorusest ja haprusest tungis korduvalt suure sisemise jõuga läbi Halli Taeva. Narratiiv tema mängus oli tajutav, vihjed mõistetavad, samas suutis ta hoiduda otsesest „kiireganäitamisest“. Isegi Tuulte mainstream-tüüpi vuhistamine ei suutnud neil Päikese monoloogi hetkedel asja rikkuda. Tuulest rääkides – mõistan vanameistri soovi publikule meeldida, kuid sedavõrd ühesuunalist tegevust pean siiski, vabandage mind, lamedaks. Ka jämekoomika võiks siiski maitsekuse piiridesse jääda.

Kokkuvõttes oli kevadine ilm lootustandev, kuid... Miski jäi kripeldama... On see kliimategelaste suutmatus end kokku võtta? Tahtmatus pakkuda meile keskpärasest, „kindla peale minevast“ hallusest enamat? Motivatsioonipuudus? Gripp? Suutmatus end paradigmast ja narratiividest ja neist teistest asjadest, – millest iga kriitik peab alati kirjutama, – lahti rebida? Kevadkliimalt loodaks siiski midagi tummisemat.Muidu võib maksumaksjal tekkida peagi rida küsimusi, millele ilmategijatel ehk ebamugav vastata oleks. Rohkem sära ja sädet taevanurgas tahaks näha, auväärt Loodusjõud!Nõelteravat sotsiaalsust, südameverd! Kontraste, radikaalset, üdini paljastavat, lõpuni minevat ausust! Ilmahinge pahupidi pööramist, mis mõjuks maavärinana! Ja vähem lihtsalt „ära tegemist“. Jõudu selleks!

Muide – tahtsin veel öelda, et juba märtsi alguses sokutati minu teele toonekure topis, lootuses, et ma pean seda päris linnuks ja „ehk saab pulli, lollitame kriitiku ära!“ See topis sai kõigepealt jalaga ja nüüd on ta prügimäel. Viisin ta oma käega sinna, et näidata oma suhtumist neisse, kes peavad ilmakriitikuid endiselt mingiteks veidrikeks, inimesteks, juhmardlikeks tolkamiteks. Jah – võib tunduda, et ma töllerdan lihtsalt ringi ja vahin täiesti mõttetu pilguga Taevasse. Inimesele, kes on metatasandil ümmargune null, võib paljugi tunduda.

Loo lõppu lisan alati kolm punkti... Kes tahab, saab aru küll, mis ma nendega öelda tahan – millised tagamõtted ja tagamaad, tähendusväljad, tajumustrid, kontekstid, võiks öelda isegi munnipiiksud on nendel pealtnäha täiesti tavalistel punktidel... Kohtumiseni...

Nato Lumi

ilmakriitik
leierkast@hot.ee