Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
DJ Drummie

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
ÖÖ MAA PEAL
Harry Pye

TULEVIKUPAVILJON
Marco Casagrande

KOHTUMISED JÕUGA
Vilen Künnapu

ROBERT COLESCOTT
Udo Kultermann

MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI?
Andri Luup

ILMA KRIITIKA
Nato Lumi

ASTRAHAN
Toivo Tammik

HULL SAKSLANE
Toivo Tammik

INTERVJUU ANDRES EHINIGA

MEESKOND

Intervjuu Andres EHINIGA

Küsis: August Künnapu

Mis on luule olemus ja mille poolest ta teistest ˛anritest erineb?

Meelsamini vastan küsimusele, mis on kunsti olemus (alles pärast kunsti olemuse defineerimist on mõtet defineerida ka luulet). Mul on kaks lemmikmääratlust kunsti olemuse kohta – üks neist väga vana ja teine vanapoolne.

Väga vana teooria pärineb Aquino Thomaselt, kes on öelnud: “Kunst on mäng ja maagia”. Aquino Thomase 500 aastat hilisem jünger, neotomist Jacques Maritain on seda postulaati pisut ümber sõnastanud. Tema formulatsioon: “Kunst on mäng, mis pingestub maagiaks.” Aga ka Maritain on praeguses mobiilses maailmas sugugi mitte uus teoreetik – tema oli Prantsusmaal kuum nimi 50-60 aastat tagasi. Mina ei leia, et uuemad määratlused oleksid paremad.

Mis puutub ilukirjandusse, siis see on sõnamäng, mis pingestub sõnamaagiaks. Proosakirjandus on jutustav ehk eepiline sõnamäng. Sõnad omandavad proosas maagilisuse juttu läbiva intriigi pingestumise läbi. Uuemal ajal meeldib teoreetikutele öelda, et proosakirjandus on valdavalt narratiivne.

Andres Ehin

Luule on lüüriline sõnamäng, mis väljendab meelelisi elamusi pingsalt ja dünaamiliselt ning püüab sel viisil maagiliselt haarata kogu psüühikat – nii alateadvust kui ka teadvust.

Luule (lüroeepiline luule ja eepiline luule) ei välista ka jutustavat elementi, kuid see pole luules siiski esmatähtis.

Kunst, sealhulgas ka luule, saab maagiliseks vaid sel juhul, kui ta eraldub või kerkib mingil viisil esile argipäeva hallusest, kui ta osutub sündmuseks. See on kunsti esimene sfäär. Aga vajalikud on veel kaks sfääri (sfääride teooria pärineb Jean Giraudoux’lt).

Teine sfäär: kunstiteos hõlmaku ka Erose (elutungi, armastuse, loomise, ehitamise) ja Thanatose (surmatungi, hävingu, lammutamise) suurt vastasseisu ja kooslust antud ajale ning ruumile sümptomaatilises olukorras. Lühemalt sõnastatuna: kujutagu armastust ja surma Aegruumi selles või teises punktmomendis.

Kolmas sfäär: kunstiteosest ärgu puudugu ka igavikuline või kõiksuslik teema, suhe lõpmatusega.
Lihtsakoelisem lugeja, vaataja või kuulaja naudib kunstiteosest vaid esimest sfääri – sündmust, ta rõõmustab, et on ajutiselt pääsenud argielu hallusest ja tuimusest.

Teadlikum kunstisõber erutub ka elutungi ja surmatungi dramaatikast.

Veel peenema tajuga adept oskab märgata lisaks veel igaviku, kõiksuse ja lõpmatuse ilminguid kunstiteoses.
Kui kunstiteoses on kõik eelnimetatud kolm sfääri esindatud, siis on tegemist hea kunstiga (luulega, proosaga, skulptuuriga, näidendiga, filmiga, arhitektuurilise lahendusega), millel on eeldusi mõjuda maagiliselt. (Maagia ja müstika on vastandlikud. Müstika tühjendab maailma. Maagia täidab seda uute asjade ja vahekordadega.)

Kui kunstiteoses on kõik kolm sfääri esindatud, aga neid pole võimalik ka kõige osavamatel analüütikutel üksteisest eraldada, sest nad on omavahel väga mitmel viisil läbi põimunud ja segunenud, siis on tegemist geniaalse teosega.

Millist temaatikat on luules kõige paremini võimalik edasi anda?

Aastaaegade vaheldumine, armastus ja surm on läbi aastatuhandete olnud luule peateemad. On tõenäone, et on palju teisi teemasid, mida luule suudab niisama hästi edasi anda. Aga neid teisi teemasid on vähem praktiseeritud – seepärast ei saa nende kohta midagi väga kindlalt väita.

Sina ja tango.

Tangos on palju armastust, aga ka hirmu armastuse hävingu või otsasaamise ees. Romantika, dramaatika ja nostalgia liituvad tangos.

Kus maailma punktis on praegu kõige rohkem huvitavaid luuletajaid?

Raske öelda. Mitmed minu lemmikud – nagu näiteks mehhiklane Octavio Paz või argentiinlane Jorge Luis Borges - on hiljuti surnud. Oletan, et see luulekultuur, mida nad esindavad, jätkub Ladina-Ameerikas. Kardan, et kõige paremaid lõuna-ameeriklasi pole veel jõudnud lugeda. Rohkesti mulle meelepäraseid luuletajaid olen kohanud Jaapanis.

Oled oma luulet esitanud mulluses Euroopa kultuuripealinnas Corkis, Tallinnas, Bucaramangas, Tashkendis, Paekakarikis, Hannoveris, Vilenicas, Poriruas, Moskvas, Strugas, Galways, Medellinis, Edinburghis, Biskop Arnös, Kuusankoskis, Riias, Tenris, Käsmul, Maastrichtis, Thbilisis, Madonas ja mujal. Palun kirjelda ühte perfektset luulelugemise üritust.

Ma ei usu, et ükski esitamine oleks olnud täiesti perfektne. Mõnikord on saalis võimatu akustika – hääl otsekui neeldub mööblisse, toolidesse ja seintesse. Mõnikord ei sobi minu esinemine vähemal või suuremal määral kokku eellugejaga. Mõnikord on viga minus – olen nohune või liigsest kohvijoomisest liiga neurootiline või vähe suuteline üldist atmosfääri tajuma ja sellele vastavalt luuletusi või esinemistooni valima. Seda loetelu võiks veel pikendada.

Aga ometi on olnud maagilisi õhtuid, kus kõik oleks peaaegu perfektne. Paaril korral on see olnud seotud haikude lugemisega. Ükskord läksin Porirua kultuurikeskuse saali Uus-Meremaal, et lugeda seal oma pikki luuletusi – “Hämarust lumeväljadel”, “Põrandale loobitud kalade maksu” jms. Aga äkki tajusin, et ilmastik, inimeste meeleolu ja saali akustika nõuavad hoopis haikude lugemist. Orienteerusin ümber ja tagajärg oli suurepärane. Rootsi kolleeg Karin Bellmann ütles, et kõik kuulajad olid otsekui lummatud. Publikut ei olnud palju, aga nad olid väga hea luuletajuga.

Midagi seesugust kui Porirual tabasin ka Tartu muusikakoolis haikusid lugedes. Publik oli suurepärane ja muusikalised vahepalad sobisid oivaliselt luulekavaga kokku.

Ladina-Ameerika linnas Medellinis, kunagises Colombia narkopealinnas, ja Makedoonias Struga festivalil olen esinenud hiigelpubliku ees. Struga festivali lõppesinemine leidis aset mitukümmend meetrit kõrgel jõesillal. Kuulajad olid silla all paatides või mõlemal jõekaldal. Kokku oli neid 15000. See oli otsekui laulupidu. Sillalt võimsatesse valjuhäälditesse lugeda oli huvitav ja meeldejääv elamus, aga vaevalt olid paatides õlut või coca-colat joovad seltskonnad võimelised luule peensusi tajuma. Kardan, et inimmassid ja võimsad efektid ei suuda üht luuleüritust perfektseks teha.

Millised on su kodulinna Rapla võlud?

Lähedal on Raikküla Pakamägi, kus muinas-Eesti maavanemad olid 12.-13. sajandil suurkärajatel käinud ja Eesti asju otsustanud. Soodes ja rabades on nüüd kenad matkarajad, kuhu olen ametivendigi matkama viinud, rääkimata perekonnast.

Linnakeses endas ei ole just palju vaatamisväärset, aga päris mõnus on siin sellegipoolest.

Elasid noorpõlves mõnda aega Loode-Siberis sölkupi rahva keskel. Mida oled sellelt põlisrahvalt õppinud?

Teadvustasin, et kunstimeel võib olla üleüldine. Iga jahimees peab ühtlasi olema ka helilooja. Tal peab olema Oma Laul – onäk kojmõ. Seda laulu ta laulab põdranartaga jahile minnes ja jahilt tulles. Iga kord improviseerib ta oma lauluviisile uued sõnad, mis kirjeldavad seda, mida ta äsja saavutas, nägi või tundis. Iga naine oskab karusnahast rüüdesse rahvuslikke ornamente tikkida.

Sain sölkuppide juures viibides senisest selgemini aru, et loominguline eneseteostus on igale inimesele, igasugusele ühiskonnale tähtis.

Aga samas on sölkupid sõna otseses mõttes väljasurev rahvas. Tuberkuloos, alkoholism ja Vene kolonialism on oma töö teinud.

Palun kirjuta lõpetuseks üks luuletus praegusest hetkest.

Nii pime on päev.
Piisk vihma vaid helendab
tumedal aknal.


sügaval maa all elavad
linnud
mullased linnud
kui nad puhtaks pesta
lööb särama
rukkilille karva sulestik
need linnud on
põdrapõrnikpääsukesed
ja sügavsinised muttkotkad
nende lindudega mängib
eestlane indiaanlast
ja indiaanlane eestlast
need linnud lubavad vaid
põlisrahvastel
oma siniseid sulgi näppida
meie eestlased ja indiaanlased tuleme
ja maa-aluste lindude maalt
kolmevärviliste koerte

aga kuhu me läheme

SÜDA

Jäätanud akendega trammi külmale metallpingile
jättis mees oma sooja südame
ja läks Juurdeveos maha
Vere asemel pumpas see nüüd
gripipisikutega rikastatud linnatrammiõhku
Tramm mida juhtis sügavkülm viinamarjakobar
hakkas jõudma Tondile
Talle tuli vastu teine tramm
mida juhtis veinikärbes

Südametu mees jõudis diplomaadikohvrikest vibutades tööle
ja sõi ära oma sekretäri

   
   

KUUESILMNE

olen kuuesilmne mees
näen korraga kolme unenägu

üks südamlikum teisest

võmmorski poe taga
jõid venelased õlut

nad rääkisid
et EESTIS on isegi
koerad sinimustvalged

EESTI
see on kolmevärviliste
koerte maa
ütles üks

kõik teised noogutasid

   
   

olla koerkorter

olla koerkorter kolme haukuva toaga
koonvannitoaga
kus on külma ila ja
kuuma koola tilkuvad kraanid

koerkorter põrandatega
kes uluvad kuukollaste laelampide poole

koerkorter
kes ei kannata kassilõhna
kelle diivanikarvakesed
tõusevad turri
ka kaugete kaslaste
haisu peale

 

Olen Andres Ehin. Poisipõlves tahtsin saada georaafiks või paleontoloogiks, aga tegelikult sai minust luuletaja, kes N Liidu päevil ujus kogu aeg vastuvoolu. Praegu enam mitte, kuid ma pole ka peavoolu sängis.