Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
DJ Drummie

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
ÖÖ MAA PEAL
Harry Pye

TULEVIKUPAVILJON
Marco Casagrande

KOHTUMISED JÕUGA
Vilen Künnapu

ROBERT COLESCOTT
Udo Kultermann

MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI?
Andri Luup

ILMA KRIITIKA
Nato Lumi

ASTRAHAN
Toivo Tammik

HULL SAKSLANE
Toivo Tammik

INTERVJUU ANDRES EHINIGA

MEESKOND

Mis teeb filmist vÄga hea filmi?

Ma ei ole sellele kunagi mõelnud ja ma loodan, et mu arutelu ei lähe liiga teoreetiliseks ega mõju “targana”. Seda ma ei tahaks, sest ühest vastust mul küsimusele ei ole. Vastused on tavaliselt neil, kes annavad välja raamatuid pealkirjadega “Heast suurepäraseks”.

Hiljuti juhtusin olema tunnistajaks – ühel harrastuskunstnikul paluti maalida suurem versioon vanast vene pühapildist, kaugelt vaadates tuli hästi välja, aga lähemal vaatlusel selgus, et midagi on puudu. Ei ela. Pühadust või hinge ei olnud. Ja suurele pildile maalitud Maarja oli täiesti teine isik kui väikese pühapildi peal. Hoolimata välisest sarnasusest.

Kaader filmist “Tagasitulek”
(Andrei Zvjagintsev, 2003)

Mulle tundub, et filmidega on sama lugu. Midagi on kuskil kellegi poolt ära tabatud. Seda siis püütakse ühiste jõupingutustega avada ja vaatajale täies ilus üle anda, et vaataja saaks algidee oma hinges vastu võtta. Ma ei tea, kuidas see täpselt käib ega oska seda õigete sõnadega kirjeldada, aga ma tunnen ja tajun, et teose hing on olemas, et “Ta” sünnib ideest ja elab. Vaataja hinges. Kunst on keel. Või salakeel. Rääkimiseks hingega.

Visuaalse kunsti puhul peetakse oluliseks ilu. Mina pean ka, minu jaoks on ilu praktiliselt sama, mis tõde. Tõde ongi ilus, isegi kui ta on väga valus. Või teistmoodi harjumuspärasest. Tõde on juba algallikas olemas. Ja kui teda seal pole, on asjad väga halvasti. Kui ikka džinni pudelis ei olnud, siis võib hiljem ainult halva mängu juurde head nägu teha. Ja tõde kas tabatakse või mitte. Igas vaatajas on tõevastuvõtja olemas ja see ütleb ilmeksimatult, kas valetatakse või mitte – see puudutab nii näitlejamängu kui loo kulgu, ülesehitust, muusikavalikut, operaatoritööd jne. Tõsi, mingil määral see küll varieerub, aga laias laastus on õnneks asjalood nii, et tõesti väga hea filmi tunnevad paljud ühtviisi ära.

Filmi kinos vaadates ta kas puudutab mind või mitte. Loodetavasti puudutab kedagi teist, kui mind ei puuduta. Aga kui puudutab mind, siis ta reeglina kõnetab minu hinge – ehk pead ja südant korraga. Kõnetab minu mina tervikut. Pakub nii peale kui tunnetele tegemist, leiab minu hinges vastukaja ja tekitab isegi tahte. Kasvõi veel korra filmi vaadata või sõpradega üle arutada või isegi tiba paremaks inimeseks muutuda.
Mind ei liiguta ega saagi liigutada lood, mis sihivad ainult pead, sest nad on liiga mõistuslikud, et haarata kaasa ka tundeid. Isegi kui nende taga olev mõttemaailm on äärmiselt huvitav – näiteks von Trieri “Manderlay”. Iseenesest ju tõesti väga hea film, aga ei liiguta väga. Ei kõnele mu tunnete, vaid mõistusega. Aga võiks ideaalis mõlemaga. Nii nagu “Dogville”.

Nii et ilma tunnete osaluseta on algidee ikkagi olnud liiga kuiv, mõistuslik. Kiretu, läbimõeldud. Kaalutud. Ja alati – mis on olemas algallikaks, leiab väljenduse ka lõpptulemuses, see on näha. Tunda. Mulle ei meeldi lood, mis sihivad ainult allapoole vööd. Kus ma näen režissööri mõnuga lavastamas näitleja alastust, nagu mingit kohustuslikku programmi. Kahjuks on sellised stseenid ja lood muutunud nagu mingiks dogmaks. Kui palud näitlejatel kaamera ees riided ära võtta, oled “julge”, novaatorlik, “tabuvaba” ja publik on justkui garanteeritud, meesvaataja eriti. Vaesed näitlejad. Pool maailma peab porgandpaljast näitlejat miskipärast eriti professionaalseks. Eesti Televisioonis viimase aasta jooksul nähtud filmides, mis oli liigitatud väärtfilmi kategooriasse, käis pea kõigis filmides juba üsna loo alguses keegi palja tiluliluga ringi. Aga ma ei tahaks nii suurt tähelepanu oma elust anatoomiale pühendada.



Kaadrid filmist “Edi”
(Piotr Trzaskalski, 2002)

Mind paraku “liigutavad”, aga ei rõõmusta lood, mis on suunatud minu kättemaksuhimu rahuldamisele. Pakun, et 80-90% maailma filmidest on selle kire teenistuses. Kuidas keegi kannatab ja siis maksab vaenajale kätte ja publik tajub – väga õige. Kuri sai teenitud palga ja meie ka siis tunneme, et võime oma õpetaja maha lasta ja meid mõnitanud klassikaaslased ka. See on muidugi liialdus, kuid parem ikkagi, kui rohkem filme oleks suunatud paremale minale. Südame paremale poolele, mitte pahemale. Ma arvan, et võin oma lootusest avalikult rääkida, sest ei ole ette näha, et see lähema tuhande aasta jooksul täituks. Kättemaksufilmidest meeldib mulle näiteks Bergmani “Neitsiallikas”, mis kättemaksu ennast analüüsib.

Ja väga hea film ei ole tavaliselt ka liiga titekas. Juba lapsena ei sallinud ma “lastelugusid”. Parem, kui lood on küpsed, täiskasvanulikud. Ka lastefilm võib olla nii titekas kui mõnusalt täiskasvanulik. Hea “lastefilm” oli näiteks vene film “Tagasitulek”, kus kaks poissi kohtuvad esimest korda oma isaga, kes on kaua ära olnud. Ei mingit ninnu-nännut. Karm lugu. Seega mulle ei meeldi titekad, naistekad, meestekad, vaid filmid, mis on suunatud inimesele kogu tema terviklikkuses. Mis hõlmab nii naisi, mehi, kui ka lapsi. Kogu paletti.
Üks kinoajaloo kummalisemaid filme on „Stalker”. See film meeldis mulle juba lapseeas, kus ma temast palju aru ei saanud. Jäi pikaks ajaks meelde ainult üks pisike mõte, et elus ei saa otse asjadeni minna, vaid ringiga. Nii nagu Tsooniski. Aga kui uuesti suurest peast seda filmi kinos nägin, sain korraliku kogupaugu. Ja ma ei saa aru, kuidas on see võimalik. Et minu sees juhtub sügava arusaamise ime.

Ma arvan, et sellega on nii – mida suurema tõe tegijad on ära aimanud, seda sügavam on ka arusaamine filmi vaadates. Hakkasin mõtlema, et kõik filmid, mis mulle aegade jooksul väga-väga on meeldinud, räägivad midagi inimese loomuse kohta. Tehakse küll palju lahedaid filme ja räägitakse häid lugusid, aga kõige võimsamad on ikka olnud filmid, mis hinge kujutamisega tegelevad ja näitavad mulle minu tegelikku sügavat mina, nii heast kui halvast küljest. Või seda, milline ma võiksin olla ja kuhu jõuda. Üks selliseid oli paar aastat tagasi nähtud Poola film “Edi”. Pärast seda filmi tundsin, et minu kõrval olev võhivõõras on mulle sama lähedane kui oma õde. Polegi tükk aega kogenud sellist tunnet, et istud võõrastega tükk aega peale seanssi ja tunned end hästi ning ei kiirusta kuhugi. Rahu ja täielik vennastumine.

Viimasel Pimedate Ööde Filmifestivalil nägin näiteks Taani filmi “Hiinamees” ja see oli ka üks neid filme. Jättis hea tunde. Meeldis, millise kergusega olid sündmused edasi antud. Ja kui südamlik lugu. Keskealine mees, kelle naine minema läheb, jääb väga üksi. Ta hakkab vastasmaja odavas hiina sööklas söömas käima ja tellib iga päev ühe 22 toidust, mis nummerdatuna seinal. Siis aga saab ring täis ja ta alustab otsast, nii saab temast restorani parim klient ja restorani omanik teeb talle ettepaneku abielluda fiktiivselt oma õega, et see elamisloa saaks. Ta ei ole algul nõus, aga kuna tal on raha vaja, siis ta soostub ettepanekuga, sest restoranipidaja on valmis talle maksma. Korraldatakse suured pulmad, et migratsiooniamet midagi ei kahtlustaks, ning nad peavad hakkama koos elama. Õde saabki elamisloa, aga juhtub ootamatu force majeure. Nad armuvad ja hakkavad teineteist tõeliselt armastama. Tekkinud olukord on nii koomiline kui traagiline korraga. Kelle jaoks õnn, kelle jaoks katastroof. Lõpp ei ole just happy end, aga ka mitte masendav. Igatahes on see väga ilus ja liigutav lugu ja õigustab suurepäraselt nime „koostööfilm”, sest film on valminud Hiina ja Taani koostöös. See on üks väheseid näiteid viimasel ajal, kus kahe riigi filmitegijad ei ole käitunud loo suhtes destruktiivselt ja egoistlikult.

Filmi “Hiinamees” plakat
(Henrik Ruben Genz, 2005)

Kaader filmist “Hiinamees” (Henrik Ruben Genz, 2005), täname: PÖFF

Destruktiivsusest rääkides – mõned aastad tagasi nägin ka filmi, mis mõjus vastupidiselt. Film kujutas rinnavähki põdeva naise kiretut teekonda enesetapuni. See oli kaitsekõne kõigele mõttetule, enesetapule ja ütles vaatajale, et sellises situatsioonis on justkui kõik lubatud. Film oli lavastatud äärmise meisterlikkusega, kaadrites oli iga millimeeter läbi mõeldud, aga film mõjus sama mõttetuna kui see, mida ta öelda püüdis. Ta ei rääkinud midagi, mida ma juba niigi ei teaks. Tema tõde oli algusest peale selge – kui sul on raske, tundub kõik lootusetu. Aga miks mina pean vaatama justkui pseudodokumentaali, kuidas keegi tuimalt tablette võtab või veene lõigub. Kas see aitab mind või teeb minu olukorra paremaks? Miks ei teinud režissöör sel juhul dokfilmi? Dokk oleks ehk kaasa tundma pannud, aga tulla teisi oma mängufilmiga lõhkuma ja eluenergiat ära võtma? Mitte kunagi pole ükski väga-väga hea film võtnud mult jõudu ära, vaid pigem aidanud, pannud mõtlema, süüvima, tundma, mida enne pole tuntud. Rikastanud kogemuse võrra. Film oleks võinud ju mind lahinal nutmagi panna, aga kõige õudsem on see, et ta jättis mind külmaks. Sest enesetapu kroonika ja loogika on mulle endalegi teada, milleks seda üle korrata ja tegu veel õigustada. Vaatamise ajal mõtlesin vaid, et vahel rakendatakse oma suurepärane käsitööoskus väga vale vankri ette.

Kuigi panen kõik sootuks ühte patta – holly, bolly ja eurokino – peab üht asja siiski veel ütlema ja kogu südamest – turundus ega marketing ei ole mulle mitte kunagi meeldinud. Pean seda kurjaks ja ohtlikuks libateaduseks. Ma ei räägi ainult kinost, vaid kogu globaliseeruvast maailmast. Ainuke positiivne asi, mida turundus endaga kaasa tõi, on turundusevastasus. Marketing on viirus, mis nakatab üha enam inimesi ja need ei ole enam võimelised mõtlema muudmoodi, kui kuidas peaks filmi turustama ja kes on sihtgrupp, mis on selle filmi reklaamlause ja mis meetodil seda lugu analüüsida või arendada. See on igasuguse originaalsuse surm ja manuaali-inimeste taimelava. Võib küsida, mis on viinud kino olukorra selleni, et Hollywood laiutab kogu maailmas, nii et sellega peab sisimas võitlema nagu nakkushaigusega. Vanad ameerika filmid ei olnud ju sellised. Vastusi saab olla ainult üks. Turundus. Hinge tapja. Keegi ei tea, mis see täpselt on, aga kõik praktiseerivad seda. Hea väljend on selles mõttes showbusiness – “näita-äri”. Toodetakse massiliselt filme väljamõeldud inimestele, keda reaalsuses ei eksisteeri ja keda kokkuvõtvalt sihtgrupiks nimetatakse.

Üks Inglismaal elav stsenarist rääkis hiljuti, et seal käib filmiarendamine hetkel väga ameerikalikult, süsteem toimib “õlitatult”. Kõik on väga püüdlikud USA jäljendamises ja meetodite üle võtmises. Aga puud tunned viljast – viimase aja inglise filmid on minu meelest (võrreldes näiteks skandinaavia kinoga) väga halvad. Ühesugused, sünged ja igavad, aga ülimalt pretensioonikad. See, mis võib-olla on loomulik Ameerikas, ei sobi alati mujale. Õnneks on siiski euroopa kino üldiselt seismas hea selle eest, et kino on veel kunstiliik. Õudusega mõtlen selle peale, et sama küsimus puudutab ju kõiki kultuurivaldkondi, muusikast skulptuurini – kas tegu on üldse enam kunstiliikidega või ”näidatakse äri”? Ja küsimuse on tõstatanud jällegi turundus. Aga hästi levitatud käsitööd ainult sellepärast kunstiks nimetada, et ta on pretensioonikas, ei saa.

Ma ei taha kõlada ka liiga pessimistlikult, pigem vastupidi – nii arvangi, et kõige paremaks lohutuseks ülalöeldule on väga head filmid. Hingega filmid. Ja see tasakaalustab ebavõrdse olukorra.

Mina tahan kinos igatahes naerda ja nutta. Rahulikult. Tõe ja ilu käes istuda. Tunda kergust, raskust, valu. Selles mõttes on kino minu jaoks nagu mingi püha paik, kus saab teistega koos mõne aja olla. Ja pikas perspektiivis paremaks saada. Mitte halvemaks. Sest keegi ei lähe ju kinno selleks, et valetada, varastada, sigatseda ja tappa veelgi rohkem, kui seda seni igapäevaselt on harjutud tegema. Sõna ”seanss” viitab ikkagi ”ravile”.

Ei taha, et see kino teenäitaja roll kuhugi ära kaoks või hägustuks. Minu alandlik soovitus filmi ja ka muule maailmale – tehke vähem. Maailm ei vaja nii palju. Vaja on miljoneid kordi vähem. Väga vähe on vaja.

Andri Luup


Andri Luup on vabakutseline stsenarist, näitleja ja režissöör.
Vaata ka www.theatrum.ee, www.allfilm.ee ja www.hot.ee/aroonia3