Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak

MINU FILMOTEEK
Tim Kolk

MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu

ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu

ANDRUS ELBING

INDIGOLAPS TAMBET

VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner

PRIGHUDIE, REVISITED

IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.
Mart Aas

MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa

TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura

ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme

UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG

MEESKOND

Foto: Kerly Ilves

Kuressaare poiss Andrus Elbing (s 1981) kandis karistust Tartu Vanglas, kust ta vabanes 2007. aastal. Vanglas kujunes temast andekas luuletaja, kes kirjutab tabavalt ja lihtsalt elu olemusest. Tema loomingut on ilmunud ajakirjas “Vikerkaar” 10/11 2004, ajalehes “Ihminen” veebruar 2005, ajatus ajalehes “Epifanio” 1/2005 ja 4/2006, mandariinikeelses näituse kataloogis “Pe Po” 1/2005 ning ajakirjas “Looming” 4/2006. Andrus Elbing on luuleraamatu “Siin Beebilõust, tere! Häired pimelinna tänavalt” (Epifanio, 2006) autor.

Pärast seda
kui hakkab hämarduma,
sealtpoolt aeda
esile kerkib linnakuma.

Ja pärast seda
kui helid tsoonis on hakanud hääbuma,
sealpool aeda
jääb kestma linnasuma.

Ikka trollid
või mõni auto vurab
ja mõned kollid
sääl linnapeal on ulal.

Mõnel seal pole tuba,
mul on,
aga mul pole linnaluba.

Siin mo oma põues on käimas mäss,
ülestõus,
friigist revolutsionääre siin on mitu.
Alkohoolikust askeet, pime kunstnik,
skisofreenikust poeet ja hullunud võitleja,
kellel on käsk kõik mendid saata vittu.
Vormi, kujundit otsides,
väljub kogu see palagan mo südame avaraist soppidest
end kitsikuse küla väravaist sisse toppides,
et nagu viirastus inimsügavuste tagalast
visioonina silme ette end manada,
mulle, kes ma pimedana seda maailma kompides
võiksin end kui igivana veinipudelit avada
ja oma lõputu sisu valada maailma frontidele.
Kuid mõistuse prügimäel see visioon lõksu jääb
Nagu tarakan kinnisõlmitud koti sees.
Ma siia standardkujundisse põimitud,
ümbritsetud taraga, elan nõiutud blokkides,
kus hing on defineeritud ulmena
ja mõistus kui tsensor, keelab hingel võtta vabana,
kujund sõnade armaadana,
ning väljuda mo aju sadama dokkidest.
Tung luua, nagu loode end avaldab –
seestpoolt toksides
ja ma kui piinatud paganast, tontidest,
kõrben selle põrgu palavas tulipunktis
vastuolusi trotsides.
Ma seisan mõtete piiripunktis
keset lörtsi ja vihma
oma auklikes sokkides.

Kuulake! Hing laulab.
Ei-ei,
meil pole mõtet kõrvu teritada,
sest hing laulab vaikuses,
vaikuse helinana.

Ja isegi kui me kuuleksime tema laulu,
siis me kuuleksime seda,
mida tunneme südames.
Hing laulab meie oma laulu,
et siin maailma üsa sees
meie laul kõlaks kõiksuses –
vaikuse helinana.