Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak

MINU FILMOTEEK
Tim Kolk

MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu

ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu

ANDRUS ELBING

INDIGOLAPS TAMBET

VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner

PRIGHUDIE, REVISITED

IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.

Mart Aas

MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa

TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura

ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme

UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG

MEESKOND

Vestlus Ökoarhitektuurist

Leena Torim: Ökoloogiline arhitektuur on tekkinud rohelise maailmavaate baasil. See maailmavaade omakorda on tekkinud vastuvooluna liberaalkapitalismile. Kas kaasaegse arhitektuuri peavoolu ja nö ökoarhitektuuri vahel on vastandumine silmnähtav?

Rene Valner: Sõltub, kas mõista arhitektuuri all mingit vormivat visuaalset ja mahulist distsipliini – mis ökoloogilisest vaatenurgast on ju suhteliselt asjasse mittepuutuv – või mõista selle all kogu ehitustegevust, mis on kahtlemata väga keskkonnavaenulik tegevus. Samas, kui arhitektuuri peavoolu all mõista maju, mis ületavad uudiskünnise, siis paljud neist on meedia poolt „öko“ ja keskkonda loovatena sildistatud. „Öko“ ja keskkonnateadlikkus on ju iseenesest väga kuum teema ja massikultuuri poolt ohtralt ekspluateeritud. Samas on keskkonnateadliku eluviisi ja arhitektuuri ühisjooneks kompromisside otsimine.

L. T.: Prantsuse staar-arhitekt Jean Nouvel on öelnud, et arhitekt peab olema illusionist. Ökoloogilise arhitektuuri eesmärk on vist pigem illusioonidest vabanemine – lihtne ja mugav maja. Mis sellist hoonet iseloomustavad?

R. V.: Võtkem näiteks kõige levinum liberaalkapitalistlik illusioon: „niikaua, kui ma suudan millegi eest maksta, on kõik korras“. Kuid väärtuste rahaline ekvivalent kehtib enamasti seni, kuni me ei arvesta keskkonnamõjudega. Kui me näiteks transpordi puhul välistame ajalise puhvrina toimiva atmosfääri ja ühendaks auto väljalasketoru otse salongi, õnnestuks meil nii auto kui ühistranspordiga heal juhul sõita paar foorivahet. Ometi me sõidame – illusioonis, et niikaua, kui selle eest maksame, on kõik korras.

Sama kehtib arhitektuuri kohta, mis tegeleb keskkonna „loomisega“ vastavalt materiaalsetele võimalustele, vaagimata enamasti, kui palju elukeskkonda selleks kuskil mujal hävitatakse – milline on keskkonna loomise tegelik ökoloogiline jalajälg.

Klooster, paviljon ja koolimaja Tai džunglis. Fotod: Vilen Künnapu

Küsimus ongi bilansis, tõelise ökoarhitektuuri puhul on keskkonnamõjud ehitusel ja ekspluatatsioonis olematud või koguni positiivsed.

See tähendab, et kogu hoone materjalide, energia, vee, jne. elutsüklid on suletud ning sama lihtsalt jälgitavad ja üksühesed nagu väljalasketoru ühendus autosalongi. Ainult et sõit on pikem kui paar foorivahet, mugavam ja maksma peab ka vähem : ).

L. T.: „Meie ühiskonna ellujäämine sõltub teadusest, innovatsioonist ja loomingust,“ on kirjutanud Felix Guattari ühes oma essees. Kas ökoarhitektuur võiks selle mõtte enese lipukirjaks võtta? Või takerdutakse ka siin juba keskpärasusse ja kinnismõtetesse? Põhumajad on tegelikult ju suurepärane näide innovatsioonist.

R. V.: Teadmata konteksti, arvan, et jutt käib ilmselt õhtumaisest ühiskonnakorraldusest ja mõnes mõttes on tegu õhtumaise dogmaatilise usuga. Lahendame neile kolmele mõistele tuginedes probleeme, mis omakorda tulenevad neile kolmele mõistele tuginevast mõtteviisist. Ja see pole jätkusuutlik, sest ressursid on piiratud. Kogu õhtumaine elustiil baseerub 4,5 miljardi aasta jooksul tekkinud ainesel, millest me oleme suutnud napi paarisaja aastaga enamiku ära tarbida. Ma arvan et ökoarhitektuuri lipukirjaks võiks olla pigem leppimine ja kohanemine olukorraga, kus võtta saab ainult niipalju, kui meil anda on ning nimetatud kolm mõistet on siin küll väga vajalikud, kuid siiski ainult tööriistad.

Põhumajade innovatiivsus seisneb põllumajanduslike jäätmete (põhk) väärtustamises ehitusmaterjalina, mis kombineerituna teiste tööstuslikult väärtusetute materjalidega (nt savikas pinnas krohviks) võimaldab kasutada ehituseks väga väikese keskkonnamõjuga, väga tervislikku ja väga low-tech ehitustehnoloogiat.

L. T.: Kui oluline on kaasaegse tipp-tehnoloogia integreerimine ökoarhitektuuris?

R. V.: Tipptehnoloogia kasutamine on oluline – eriti tuule- ja päikeseenergia saamise ja salvestamise aspektist. Mõnes mõttes tegeleb tuule- ja päikesenergia kasutamise tehnoloogia sama probleemistikuga kui põhuehituse tehnoloogia – väärtustab ja muudab kasutatavaks ressursi, millega „rikkal“ naftaajastul polnud mõtet tegelda.

L. T.: Kohalikud sajandite jooksul välja kujunenud ehitus- ja elamistraditsioonid on samuti ökoarhitektuuri suur inspiratsiooniallikas. Sarnaselt vernakulaarse arhitektuuriga on ka ökoarhitektuuris olulisel kohal seos lokaalse keskkonnaga ja loodusressurssidega ning sage on iseehitamine. Minu arvates püüab ökoarhitektuur leida teatavat tasakaalupunkti traditsioonilise ja kaasaegse elumudeli vahel. Kas tooksid mõned näited, kus see tasakaal on saavutatud?

R. V.: Peaks vist üritama defineerida mõisteid traditsiooniline ja kaasaegne. Üks lihtsustatud võimalus on öelda, et traditsioonilise elustiili puhul on aega ja materiaalseid väärtusi tekib suhteliselt tagasihoidlikult ning kaasaegse elustiili puhul tekib materiaalseid väärtusi, aga aega napib. Ja tasakaal ongi seal, kus sa tunned, et elad endale, mitte tööandjale või pangale. Kuna kulud eluasemele moodustavad olulise osa kuludest, on mõistlik sellele aega ja materiaalseid väärtusi kulutada optimaalselt.

L. T.: Tundub, et ökoarhitektuuri eesmärgiks pole mitte ainult keskkonna, vaid ka inimeste säästmine. Kas saaksid anda mõned näpunäited, kuidas oleks mõistlik iseenda säästmisega alustada ja millesse tasuks esmajärjekorras investeerida?

R. V.: Hea näide on passiivmaja kontseptsioon - kus eesmärgiks on saavutada sedavõrd madal energiatarve, et hoone ei vaja aasta lõikes kütmist ja hoone sisekliima on samas mugavam ja tervislikum kui suurema energiatarbega majade puhul. Ma arvan et sellesse tasuks küll investeerida, sest säästetakse ennast nii rahalises kui tervise mõttes ja ka keskkonnale on mõjud väiksemad.

L. T.: Arhitektuuri üllam eesmärk on inimese elukvaliteedi tõstmine. Esimesed modernistlikud paneelrajoonid püstitati ju tegelikult sama eesmärgiga. Tolleaegseks kõrgtehnoloogiliseks lahenduseks võib jällegi lugeda tsentraalseid tehnovõrke. Ökoarhitektuuris nähakse asju laiemas plaanis – me elame suletud süsteemis nimega planeet Maa ning siinne ainus energiaallikas on Päike. Ka nafta on lihtsalt aegade jooksul salvestunud päikeseenergia. Kas ökoarhitektuur on uus suur vool, mis muudab uuel sajandil me elukeskkonda?

R. V.: Keegi on välja arvutanud et Päike kiirgab maale 15000 korda rohkem energiat kui Maa elanikkond hetkel kasutab. Ja juba praeguse tehnilise taseme juures on võimalik ehitada maju, mis saavad kogu kogu vajaliku kütte ja elektrienergia Päikeselt. Äratundmine, et mugavamalt saab elada väiksemate keskkonnakulutustega,  ongi võibolla see, mis elukeskkonda järgmistel aastakümnetel kõige rohkem muutma hakkab.

L. T.: Ökoarhitektuur on küllaltki ratsionaalne, siin on oluline energia salvestamine, soojakadude vähendamine jne. Arhitektuuri üheks oluliseks osaks on esteetika. Kas ilu on võimalik ratsionaliseerida? Või on ilu ratsionaliseerimine ainuõige tee? Looduse ilu on ju väga ratsionaalne ja eesmärgipärane.

R. V.: Ilu on vaataja silmades: kas kolme labaga tuulegeneraatorid on ilusamad kui kahe labaga tuulikud? : )
Arhitektuurgi on ju tegelikult korraga nii ratsionaalne kui esteetiline. Ajakirjandust jälgides võib tõesti jääda mulje, et enam eksponeeritud on ökoarhitektuuri esteetiline pool - kuna sellest on lihtsam kirjutada ja lugeda, seda pildistada, kuid asja olemus on tõepoolest pigem ratsionaalne: väiksemad kulud, lihtsamad majad, tervislikum keskkond.

Leena Torim ja Rene Valner on arhitektid. Nad elavad Mähel, Soomaal ja Sauel.