 |
|
|
MINU PLAADIKOGU MINU FILMOTEEK MINU RAAMATUKOGU ARHITEKT STEINER JA JUMAL VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST IDEAALNE KOHVIK. MUUSIKA JA VAIMSUS TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS ELUST JA KUNSTIST UNENÄO JÄTK UNISTUSTE REISI KIRJELDUS |
MUUSIKA JA VAIMSUS Muusika on vaimses vormituses elluviidud ideaalne liikumine. Isegi kui ideed vahendav keha või meedium on mannetu ning väljendusvahendid piiratud, avaldub helides ja kõlades kosmoloogiline jõud, liikumine, mis tuleb kaugemalt ja läheb kaugemale, kui kehad suudavad või seletus süntaksisse mahub. Muusika ületab dualismi – ta on nii sees kui väljaspool. Oma hüpnotiseeriva mõjuga on ta põgenemisvahend, oma füüsilistest vibratsioonidest algupäraga ei ole ta kunagi reaalsusest ära lõigatud. Muusika kehastab sügavuse ja lõpmatuse illusiooni, vihjates transtsendentaalsele struktuurile.
Nii sünteetilised kui naturaalsed helid kõlavad tõelise intervallide lõpmatuse sees ja vahel, nad on sõltumatud märgisüsteemi diktaadist. Heli- ja kõlakunst, võimalus pugeda toonide vahele, süntesaatori glide-funktsioon, sujuv üleminek ühelt kõrguselt teisele on mentaliseerumise protsess, müstikute üheksolemine vaimuga. Süntesaator ise ei ole ka midagi muud kui labürint, instrument mis juhatab vaimu lõpmatusse. Defineerimatu päritoluga helid viitavad vaimule, sellal kui inimhääl vihjab kehale ja salvestatud hääl kohale või objektile. Inimlikust aspektist seostub liikumine igas suunas ebakindlusega, mis eksitab keha tegelikku liikumist ruumis. Helid oleks otsekui lahti lõigatud oma asjaks-olemisest. Noteeritav muusika, näiteks Arvo Pärt kehastab või õigemini asendab paljudele religioosset kogemust, hinge iha üleva harmoonia järgi, mille kontekst on kaheteistkümne tooni dogma. Muusika on ainelisuses kahtlev, transtsendentaalsete soovmõtetega, sound-ja sonic-art oma reproduktsiooni, sünteesi ja protsessimistehnikaga aga vastab otseselt ettekujutusele kõikeläbivast skeemist. Kahtlemata on nende kahe vahel lõputult kombineerumisvõimalusi. Helikunstis on vähem traditsioone ja reegleid. Enamik helikunstnikke tegeleb muusika võimaluste avardamisega. Heli tajumine toimub vahetult, afekti või tajukogemuse tekkimiseks vajab heli palju vähem vahendavaid süsteeme kui muud kunstid. Helide füüsiline karakteristika kasutab ära kuulmistaju iseärasusi, et kutsuda esile taju “vastuseid”. Meie kogemus asub kaugemal kui kujutlused ja kirjeldused. Emotsioonid pole loogiliselt seletatavad või kujutatavad. Kogemuste fragmendid, kohatud hetked jätavad ajusse info. Taoline kohtumine alateadvusega on üks võimalikke helikunsti toimimise põhimõtteid.
Keskendumine helile võimaldab kinni keerata kõik muud tajukraanid, jääb minimaalsus, selgus ja totaalsus. Üheageselt areng ja koht, kus ei saa arengust rääkida, kus on ainult “olemine”, praegu-heli, hetke nulltekst. Mõistete püramiidid jõuavad kõik tippu, ühe tsitaadini, siis järgneb peegelbumerangide labürint, peegeldumine ühes sõnas, tähes, helis, maneeris, ühesõnaga “suund”. Suunast päästab ainult väljaspoolne nihe. Kuidas leida see nihe väljastpoolt ennast? See on null, põhikvalteediga “tingimatus”. Heli kasutamine artistliku materjalina ületab füüsiliste, jämemateriaalsete nähtumiste ja ilmumiste diktatuuri kui kunsti-institutsioonide jäiga, aga “püha” kõneviisi. Üheltpoolt utoopia tühjast ruumist ja sellise metafüüsilise situatsiooni loomine, teisalt tühjale ruumile helilainetega tähendusete peegeldamine, ajutise eraldioleva tähenduskogumi või dimensiooni loomine. Kõlakunst arvestab helimaastikes ilmnevat potensiaali, mis ülipeene olemusena kattub tõsiasjaga, et teatavatel objektidel ja koosluste vibratsioon manifesteerub jämemateriaalsel tasandil saundina. Uuem muusika, suurejoonelised katsed helidega ja nende maailmas uute võimaluste avastamine kõlab alati nagu tervitus tulevikust, mis on üks suurepärane koht. Stiilipiirid on kadunud, vähe sellest, muusika on hakanud rääkima ka piltide keeles ja vastupidi. Selline nähtus näiliselt erinevate kunstivahendite vabast ühtesulamisest on meile kõigile tuntud arvuti kõrval teine tehniliselt reaalsuseks saanud 60ndate hipipõlvkonna tuleviku-unistustest. Rääkida muusikast, st kõigest mis puutub helidesse, nende ümberpaigutamisse ja võimalikku mõjusse, on sama hea kui käsk tunda end nahkhiirena, kelle ainuke sidevahend maailmaga ongi helilokaator. Muusika on looduse võrdkuju – samamoodi stiihiline, etteaimamatu, kordumatu – tühjuse ning aine kooskõla, metafoorne tähendus, mida teistel, jäädvustavatel kunstidel pole. Jäädvustus on alati moonutus, järeleaimamine. Heli on vähem millegi järeleaimamine kui ükskõik milline visuaal. Piir on seal, kus tähistatav iseenda tähistajaks muteerub. Helimaastik on ruumi ja ajamõõtme moonutaja, kui kaob ruumiline orientatsioon, kaob ka maailmakirjeldus, mis on link müstika ja vaimse ekstaasiga. Samas on helimaastike hargenemises ootuspärane ka inimkesksest või antropomorfsest tunnetusest vabanemise staadium.
Märkus: ka antud tekst on strukutureeritud juhuslike helimaastike algoritmide toimel.
Kiwa on laiade huvidega kultuuritöötaja. |
Elektroonilised vahendid: generaatorid, protsessorid ja salvestid rebisid muusika lahti kromaatilise helirea sõltuvusest. 
