Universumi kunst –
see on minu kunsti seletus.
Kaljo Simson
Heihei! Panin teile kokku Epifanio 16. numbri, Tundmatute loojate eri. See juhtus ühel kuumal suvepäeval Võsu suvemajas, kus sain ilmutuse,
et aeg on küps Epifanio uueks numbriks. Eelmine number ilmus seitse aastat tagasi. Vahepeal on sirgunud uusi põnevaid loojaid
ja ka Epifanio püsiautorid on edasi liikunud.
Rääkisime aastaid tagasi tulevase Tartu Kunstimuuseumi direktrissi Rael Arteliga kunstist.
Siis pidas ta omanimelist galeriid ja töötas noorte kunstnikega, kelle vanus oli +- 5 aastat tema vanusest. Küsisin, et mis juhtub siis kui metsa seest ilmub välja üliandekas 90-aastane kunstnik? Ta ütles, et see on (väikeses Eestis) võimatu. Käesolev lehenumber näitab, et see on võimalik. Saaremaa kadakate vahelt pärit Kaljo Simson meenutab Vilen Künnapule “omaloodud stiiliga hoopis mitte veel eksisteerinud Itaalia transavangardi ja Saksa uusekspressionismi. Ta oli kui saabuva kunsti ettekuulutaja. Nagu Neo Rauch, Sandro Chia või Peter Doig, aga seda 20 aastat varem.” See 1960ndatel väljakujunenud isikupäraselt nihkes maalikunstnik naerdi oma muinasjutulise pintslikirja, erklillade, roosade ja oran˛ide värvidega ning inimese ja looduse vahelise sideme kujutajana välja ja võeti vaid mõnele üksikule näitusele. Kaljo lahkus meie seast eelmisel aastal. Epifanio teeb esimese sammu selle geniaalse looja elu ja maaliparemiku tutvustamisel laiemale publikule.
Ootan põnevusega järgmisi samme.
Tegin lühiintervjuu noore paljulubava dokumentaalfilmire˛issööri ja laulja-lugudekirjutaja Jürgen-Kristoffer Korstnikuga, kes käsitleb elu ja loomisprotsessi rännakuna: “Õpime, aga samas ka naudime seda teed, mida mööda
kõnnime. Kui elu on ise üks suur teekond ja looming, siis me ei kavatse ju kiiresti surra, et “see elamise asi nüüd tehtud saaks”?”
Kirjanik Mait Vaik portreteerib juba pikemat aega põranda all tegutsenud poeetilist kontseptualisti Sven-Erik Stambergi, kelle graafika ja kollaa˛id on esindatud tema raamatutes.
Epifanio lugejatele teadatuntud Nato Lumi debüteerib plaadiarvustajana ning kuulab Mart Aasa ja Mait Vaigu ehk Kohviku värsket heliteost.
Epifanio teine püsiautor Mehis Heinsaar avab oma vana sõbra Juka Käärmanni loomingut, kelle “maalid meenutavad fokuseerimata värvilisi fotosid või piltsõnumeid, mis pärit 19ndast või 23ndast sajandist.”
Kunsti poole pealt on veel esindatud Sindy Ilves, kelle arvutigraafika võlub oma lihtsuse ja puhtusega.
Elo Viiding küsitleb head kolleegi Rita Dahli Soomest ja koostab omatõlgitud Rita luulevalimiku.
Andri Luup aga portreteerib teist soomlast, oma lemmikut Joose Keskitalot, keda kutsub hellitavalt “ugri Dylaniks”.
Epifanio pikaaegne Londoni korrespondent Harry Pye intervjueerib seekord muusik James Johnstonit (Nick Cave & the Bad Seeds, Faust, Gallon Drunk), kes viimasel ajal sukeldub üha sügavamalt maalimaailma.
Plaadikollektsionäär Martin Jõela annab ülevaate 70ndate ja 80ndate Eesti unustustehõlma vajunud levimuusikast ja elustab selle mixtape’i näol. DJ Rhythm Doctor arutleb oma plaadikogu toel, mis teeb vinüülplaadist rariteedi.
Kirjanik Peeter Sauter pühib tolmu oma kurioossetelt raamatutelt, mis on tema jaoks kui uksed mingisse teise ruumi või (mõtte) maailma.
Ahti Sepsivart uurib nii tekstis kui oma graafikas, mis on arhitektuuri sügavam eesmärk.
Hindan kõrgelt omamaailmas hõljujaid, kes ei näe vaeva teiste loomingu kopeerimisega.
August Künnapu / toimetaja
www.augustkunnapu.epifanio.eu
https://www.facebook.com/augustkunnapu/
Foto: Alberto Künnapu
|