 |
|
|
MINU RAAMATUKOGU INDIA JOONISTUSED INTERVJUU SHIRISH BERIGA MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB KUNSTNIKUKS OLEMINE TEATRIELAMUS JUMALIKU SEEMNE TEMPEL RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED RESOTSIALISEERUMINE 8 KOGUTUD KÄITUMIST |
minu raamatukogu Kui August palus mul kirjutada Epifanio jaoks mõne sõnaga oma raamatukogust, olin pikemalt mõtlemata nõus. Edasi tabasin end aga pigem piinlikkustunde lainel. Nimelt olen juba viimased viis-kuus aastat lugenud vaid n-ö erialast ehk tööalast kirjandust, peamiselt kunsti või filmiga seotud väljaandeid. Sedagi selleks, et saaksin ise kirjutamislubadusi andnuna millelegi viidata või kellegi teise kirjutatud teksti taustatundlikumalt toimetada. Teisisõnu kannatan ma haiguse käes, mis on peaaegu iga palgalise toimetaja kutsehaigus. Ma nimelt ei loe enam eriti. Niisuguse kutsehaiguse üks sümptomeid on muu seas see, et sinu raamatukokku hakkab järjest enam sattuma trükiseid, mida sa ise oled toimetanud. Mingis mõttes on toimetaja amet ideaalne – loed mitmed sind huvitavad tekstid läbi juba enne kui need publitseeritakse. Teisalt seisad sa päeva lõpus raamaturiiuli ees, kus sinu jaoks ei leidu enam nõnda palju uut lugemist. Nii sulgub ring, nii hiilib kohale vanadus. Näed enda ees lahti rullumas tulevikku, mil väärtushinnangud lupjuvad ja eelarvamused kinnistuvad. Juba varsti ei ole sul vaja pikemalt mõelda, kui keegi küsib, milline on näiteks hea kunst, milline halb. Ent vaadakem olukorda ikkagi positiivsest küljest. Erialane ehk tööalane kirjandus tagab teatavasti väga hea ööune. Mul on näiteks võimatu püsida ärkel, hoides käes mõnda ajakirja Kunstiteaduslikud Uurimused autorieksemplari. Ka kunstiteaduslikud artiklikogumikud nagu kolmeosaline "Eesti kunstnikud/Artists of Estonia" või mitmeköiteline "Koht ja paik" (eriti selle hiljutine filmiteemaline edition "Via Transversa: Lost Cinema of the Former Eastern Bloc") mõjuvad mu silmalaugudele pressivamalt kui üksi unerohutablett. Oluline on siinkohal just oskuslik doseering. Veidi järk-järgulisema ja vähem järsema uinumise kindlustan endale kunsti- ja visuaalkultuuriajakirja KUNST.EE numbritega – lugusid on ses ajakirjas alati olnud seinast seina, tähtis on vaid õigel hetkel järgmine lehekülg ette keerata ja vähem põnevamalt enam põnevamale teemale ümber lülituda. Täiesti eraldi sektsiooni moodustavad minu raamatukogus need trükised, mida alles kavatsen millalgi lugema hakata. Tavaliselt on need küll kusagil mujal horisontaalselt üksteise otsas hunnikus, kas siis füüsiliselt või vähemasti minu peas, ses tahes tahtmata täienevas imaginaarses reading list'is. Aga tegelikult kuulaksin praegu parema meelega lugemise asemel hoopis muusikat, näiteks seda Stoogesi first pressing vinüüli siin riiuli kõrval, mille ostsin mullu New Yorgist. All work and no play makes Jack a dull boy.
Foto / Photo: Krista Mölder |
Andreas Trossek