 |
|
|
MINU RAAMATUKOGU INDIA JOONISTUSED INTERVJUU SHIRISH BERIGA MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB KUNSTNIKUKS OLEMINE TEATRIELAMUS JUMALIKU SEEMNE TEMPEL RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED RESOTSIALISEERUMINE 8 KOGUTUD KÄITUMIST |
Teatrielamus
Stsenograafiaga sina peal 1990-ndast aastast asusin andma maalitunde tulevastele teatrikunstnikele – tollane kateedrijuhataja Aime Unt kaasas oma emalikul, kuid rangel moel ka kõrvalainete (õieti polnud maalikunst tollal mingi kõrvalaine – neli päeva nädalas, kolm-neli tundi jutti) õppejõude hindamiskomisjoni töösse, olin järsku nagu teatrimaailma köögipoolel, kuulasin verisulis stsenograafihakatiste selgitusi ja õppisin ise – mida nukumaja või tool ja prožektor maketil tähendab. Olen märganud, et kipun (taas)looma meeldivaid olukordi. Teatrielamused kuuluvad ilmselt nende hulka, sestap olen teadlikult otsinud ka korduselamusi, enamasti kergema muusikateatri ja ooperi poolelt. Tunnistan – ooperi poole olen kaldu alles viimasel viiel aastal ja suhteliselt tee alguses. Kui Sao Paulos olen teatrisse läinud nii ooperimaja arhitektuuri pärast (kreooli neo-barokk vääris vaatamist, nagu ka esmaklassiline lavastus), siis New Yorgis 1998-nda kevadel rariteetsele "Hairi" 30-nda aastapäeva tribuutetendusele minnes (internet polnud tollal veel tavakasutuses ja off-Broadway reklaamid korjasin üles mingist Soho lehekesest) ei uskunud oma silmi, kui kohale jõudes osutus teartrisaal kusagil 10+ korrusel otse Empire State Buildingus olevaks! Kel Eestis nähtu põhjal on jäänud vildakas mulje, et kaasaegne koreograafia on vaid kooli kehalise kasvatuse riistvõimlemise ja täistallal pääsukese traageldatud sümbioos, ühesõnaga – uue koreograafia suhtes umbusklikel tasuks sina peale saamiseks uurida Sadlers Wellsi mängukava, kus aeg-ajalt tuleb tsüklitena tagasi 15 aastat tagasi lavastatud Matthew Bourney postmodernne camp-oopus – Tshaikovski krestomaatilne "Luikede järv". Lavastust reklaamitakse kui Ühendkuningriikide parimat tantsualast ekspordiartiklit läbi aegade. Vaimukas pole too alati väljamüüdud etendus mitte seetõttu, et luiki kehastavad meesbaleriinid ning gay-sensibility on visuaalselt kargel ja kehaliselt intelligentsel moel täiesti olemas – kõik elemendid nagu koreograafia, lavastuse kunstnikutöö, tantsijate meisterlikkus lihtsalt on maailmaklassist. Ja teil on raske pärast seda vähemaga leppida! Õigeid asju peab tegema õigel ajal, või õigete inimestega koos, ja mõnikord peab ka õnne olema: Mark Ravenhilli vaatasin Royal Courtis aastaid enne seda, kui ta Eestis lavastati. Radikaalseim ja tinglikuim Shakespeare, mida olen näinud, on off-Broadway garaažisarnasel industriaalpinnal nähtud "Romeo ja Julia", laval vaid 4 mustas trikoos meest – ei ühtegi dekoratsiooni ega kostüümi, vaid punane bordoovärvi sametitükk, mis naisosade puhul käest-kätte käis. Valgustuse ja üheainsa atribuudiga sai eepiline armastuslugu väheste tekstikärbetega maha mängitud. Võrreldes näiteks kujutava- ja rakenduskunsti praktikatega meil – kus kunstnikud näituste korraldamisel paralleelselt pea kõigis rollides ise tegevad, on Eesti teater ületoidetud ja üleinstitutsionaliseerunud. Vaid Von Krahlis on 42. tänava põiktänavas asuva black-boxi sarnane meeleolu, kus Romeo ja Julia cast ka pileteid kontrollis ja vaheajal õlut müüs. Ja nüüd sellest, võib-olla esimesest tõsisest kiindumusest rock-muusika kontekstis, mis mu teadliku, väljakujunenud inimesena üha uuesti teatrisse viib. Jeesus Kristus Superstaar Kui 70-ndate alguses rock-ooper "Jesus Christ Superstar" ennast minu teadvusse surus, siis ületähtsustus küllastamata infonäljasel foonil kõik, mis süsteeme eraldavast eesriidest nõukogude ajal siiapoole pääses – ooper sai siin erakordselt populaarseks. Unistasin ajast, millal lähen Londonisse 1972. aastal "Palace'is" lavastatud "Jesus Christ Superstari" vaatama, kuid ei jõudnudki ära oodata. Jaak Olepil see õnnestus, kiitles veel, kui hea see lavastus oli. Teadagi mõjus see mulle kui haavale soola raputamine. 1997. aastal, kui lõpuks Lyceumi teatri kassas päevasele etendusele pileteid võtsime, pakuti võimalust etendust vaadata lavalt, st istusime dekoratsioonina lavale ehitatud amfiteatri tribüünidel, näitlejatele kohati lähemal kui meeter. Tavakohtadel publik nägi meid saalist kui massistseenide statiste. Lavastus oli võimas. Alati, nagu selle ooperi puhul ikka, jooksevad mul teatud kromaatiliste käikude ajal judinad mööda selgroogu, katarsis oli täielik. Ja näitlejad... Kui istud nii lähedal, et näed põsele kleebitud mikrofoni ja higipiisa teed laubal – ei teagi, kas tahaks seda teist korda kogeda. Lavaauku kinniehitatud orkestrijuhti nägid lauljad vaid dekoratsioonidesse peidetud monitoridelt, mustkunstile ja teatri-keemiale ei tohi liiga lähedale minna. Ühekordse kogemusena muidugi tore. Ooperi kontsertversioonist Tallinna Linnahalli laval, kohe üheksakümnendate algul, on meelde jäänud vaid Urmas Alender Juudase rollis ja publikusse suunatud võimsad valguskahurid. Võib-olla oli ümbritsev elu noil aastail teatri jaoks liialt tormiline... Või istusime liiga kaugel ja äärel? Detailselt on meeles 2007. aastal Madriidis lavastatud JCS. Stephen Raynei hispaaniakeelset lavastust nägime Lope de Vega teatris, mis asub majesteetlikult dünaamilisel valge stream-line'i ja neo-stiilse eklektikaga hoonestatud peatänaval Gran Via. Jeesus tõuseb lõpustseenis helesinise haloga ümbritsetud valgel ristil otse hiigelsaali lae alla – millised närvid peavad näitlejal olema! Avastasin teatrite loetelus Stas Namini teatri (teadsin 70-ndatest samanimelist vene proge-rocki bändi) ja õhtusest mängukavast "Jesus Christ Superstari" etenduse. Eksitav aadress sundis teatrile lähenema läbi lumevallidesse mattunud Gorki pargi. Kui see Kolgata teekond ükskord läbitud, jõudsin osaliselt ingliskeelse publikuga väiketeatrisse, mis kohandatud endisest suveteatri tüüpi paviljon-teatrist läbi aasta kasutatavaks. Ei tulnud pettuda – juba alanud etenduses oli noorte näitlejate hääle kohatine mittekandvus laulupartiides mõistetav, oli ju tavapäraste orkestrirühmade asemel toetamas vaid 4-liikmeline rock-band, ning kohati tuli a capella laulu ja paari kitarristrihhiga markeerida ooperi keerulisest lihtsaks tõlgitud helipilti. Lavastuse tinglikul, kuid siiski mitte kontsert-versioonil oli mängureeglite selginedes vahenditu mõju – kuigi ristilöömine ja keerulisemat lavatehnikat nõudnud misantseenid olid taandatud või õieti viidud kuuldemänguna vaataja pilgu alt välja. Lähen, kui selleks võimalus avaneb, järgmist JCS lavastust vaatama. Tim Rice'i & Loyd Webberi rock-ooper on nüüd klassika. Epiloogi asemel Maalimine võib iseeneset ekspressiivne kehaline tegevus olla, kunstnik võib ekstaatiliselt žestikuleerida, vaimus kellegagi või millegagi ateljeeüksinduses sedavõrd intensiivselt dialoogis olla, et tulemus ei pruugi kaasaegse tantsu kehakeelest või lavalaudadel toimuvast simulaakrumist oluliselt erineda. Niikuinii on kaasaegne tants ja kujutava kunsti kehakeskne suund nagu ühe tüve kaks haru. Hea teater on vaatajale katkestus igapäevasest, vabastav trip. Hindan soorituse intensiivsust, see ei pea ilmtingimata füüsilist teatritegemist, nö põhjakeeratud väljendusvahendeid tähendama. Mõnikord panen ennast teadlikult mõneks ajaks muusikavabale dieedile ja see on siis nagu karistus, pole tarvis seletada, miks ja mille eest. Eriti, kui oled 10 aastat klaverit õppinud (ja sedasama Jeesus-Superstaari kuulmise järgi klimberdanud). Kui seitsmekümnendatel maalima hakkasin, käivitus vähikäik klaverimängus – oskuste hääbumises on samasugust dekadentlikku ilu. Leidsin uued kanalid.
Jaan Elken |
