 |
|
|
MINU RAAMATUKOGU INDIA JOONISTUSED INTERVJUU SHIRISH BERIGA MILLINE KUNST MULLE KORDA LÄHEB KUNSTNIKUKS OLEMINE TEATRIELAMUS JUMALIKU SEEMNE TEMPEL RAIMOND KUKUMAA ARMASTUSED RESOTSIALISEERUMINE 8 KOGUTUD KÄITUMIST |
Raimond Kukumaa armastused
Vanemate mure Raimondi pärast oli suur ning suguvõsa arvas, et lisaks tohutule ülekaalule kannatab ta tõenäoliselt ka nõrgamõistuslikkuse all. Kuid vastu hirmsaid ootusi ja kõigi suureks üllatuseks said Raimond Kukumaa elu esimeseks armastuseks just raamatutarkused. 2. Tõepoolest. Juba kolmandaks eluaastaks said Raimond Kukumaale selgeks nii lugemine kui kirjutamine, neljandal eluaastal luges ta läbi Kreutzwaldi "Kalevipoja" ja "Eesti rahva ennemuistsed jutud", nõnda et viieaastaseks saades võis ta juba rahulikult pühenduda kriitilisele realismile. Alustades Eduard Vilde "Külmale maale" ja lõpetades Albert Uustulndi "Tuulte tallermaaga", elas väike Raimond järgneva aasta jooksul läbi paljude eesti põlvkondade valu ja vaeva. Poiss aina luges ja sõi, pühkis läbisegi pisaraid ja higi, sõi ja luges, nuuskas nina ja luges taas. Aga huvitav oli sealjuures see, et mida rohkem Raimond luges, seda kergemaks ta vähehaaval muutus. Kirjandusmaailm nõutas Raimondist enesele vähemasti neli ja pool kilo rammusat armastust... Aga just siis, kui Raimond oli valmis tutvust tegema filosoofiaga, täpsemalt Schopenhaueri "Maailma kui tahte ja kujutlusega", sundisid vanemad teda, aabits kaenlas, astuma esimesse klassi... Säärasest alandusest tingitud trauma tagajärel kadus Raimondis peagi igasugune armastus lugemise vastu ja temast sai nüüd tavaline keskmiste hinnetega koolipoiss, kes lohistas end justkui läbi une ühest klassist teise. Toetudes oma tohutule intelligentsile, sai ta küll vaevata jagu kõigist ainetest, kuid samal ajal ei huvitunud Raimond enam tegelikult millestki. Seda kuni päevani, mil ta viiendas klassis sai tuttavaks Tõnu Kuklasega. 3. Tõnu Kuklane, vastupidiselt Raimondile, oli kiitsakas tuupurist poiss, kes kandis pakse prille ja püüdis kõigis ainetes olla klassi parim, kuid see ei kukkunud tal kuigi hästi välja. Ometi oli tal üks hea omadus ka. Ta ei tundnud eelarvamust ülipaksude inimeste vastu ja võis nendega isegi sõbrustada. Tänutäheks selle eest aitas Raimond Kukumaa tal kodus õppimisega toime tulla, meisterdas Tõnule puust laevukesi, kinkis uusi margiseeriaid, soovitas häid raamatuid lugemiseks ja luges neid talle ise hiljem ette… Ühesõnaga, Tõnu Kuklane oli Raimond Kukumaa näol leidnud enesele kõige omakasupüüdmatu ja ustavama sõbra, keda üldse maamunal leida võib. Raimond Kukumaa reetis Tõnule isegi ühe suure saladuse, mida keegi teine ei teadnud. Ta lasi Tõnul kahvliga enese käsivarde augu torgata ning pigistas siis ta pihku sortsu rasvast ja lõhnavat armastust. See maitses nagu maasikamarmelaad. Tõnu limpsis seda mõnuga, kiitis selle magusat maitset ja nõudis iga päev aina lisa, hakates seetõttu ka ise paksuks minema. Liigne ahnus ehk saigi Tõnu Kuklasele saatuslikuks, kuna ühel päeval Raimond taipas, et on enese omakasupüüdmatut armastust raisanud täiesti tühise inimese peale. Nende sõprus kestis kaks ja pool aastat ning lõppes sama äkki kui oli alanudki. Raimond Kukumaa kasvas selle aja sees kuusteist sentimeetrit pikemaks ja võttis kaalus juurde nelitest kilo ja nelisada grammi. Suur sõprus nõutas Raimondist enesele täpselt kaheksa kilo ja seitsesada viiskümmend grammi armastust. Aga ta oli ikka veel väga paks inimene. 4. Möödus paar aastat ilma suuremate vahejuhtumiteta, kuni Raimond Kukumaa hakkas salamisi tundma suurt ühtekuuluvustunnet loodusega. Kaugusse kutsuvad maanteed ja teeäärsed kuused kesk aprillivalgust, vastpungunud õunapuud, vaiksed metsajärved, kartulipealsete kirbe hõng ning hilissuvised pihlakad; vanad hiidkarjalaudad kui mingid veidrad lagunenud lossid laiutamas kesk võssakasvanud põlde… Kõik see mõjus Raimondile korraga kui ilmutus! Vaevaliselt oma keharaskuse all edasi liikudes komberdas ta linnatagustele aasadele, võttis end seal päikese käes alasti ja heitis pikali... Teod roomasid mööda ta valget ihu, kiilid ja liblikad peesitasid ta rasvasel kõhul, liigutades oma helklevaid tiibu üles-alla, metsvindid ja laulurästad hüplesid ta pealael – oli looduse kord noolida ahnelt Raimondi armastust ja poiss lasi sel meeleldi sündida. Ja oli nii, et kui Raimond kolm aastat hiljem tundis, et põletav ühtekuuluvustunne loodusega otsa hakkab saama, oli ta muutunud juba üsna tavaliseks paksuks poisiks. 5. Peale gümnaasiumi lõpetamist otsustas Raimond Kukumaa Nõo Lennukooli aviaatoriks õppima minna. Kesk rohelisi aasasid lesides oli ta sageli näinud lennukeid üle oma pea lendamas ning soov ka ise ühel päeval pilvede vahel hõljuda sai tema neljandaks armastuseks. Ainsamaks takistuseks sisseastumiseksamitel oli Raimondile ta liigne kehakaal. Ent kuna eksamite ajaks oli Raimond Kukumaa oma tehnilised teadmised tõstnud teistest taevajagu kõrgemaks, otsustas vastuvõtukomisjon ta kooli siiski vastu võtta. Raimond Kukumaa tõestas peagi, et säärane otsus end ka praktikas õigustas. Teisel semestril lubati noormees esimesele lennule Tartumaa kohal ning Raimondi süda otse hüppas vaimustusest, kui ta nägi Eestimaad kui üht peopesasuurust maalapikest enese all. Raimond mõtles, et küllap see on millegi suure ja imelise algus, mis teda eluks ajaks lõputu õhuruumiga ühte seob. Et kindlasti ootavad teda peagi ees kosmosereisid ümber Maa ja lennud üle ookeanide. Ent ükskord (nagu see trikilenduritel ikka kord enamasti juhtub), lennates ühe eriti madala Daugava silla alt läbi, murdus lennuki vasak tiib ning Raimond Kukumaa viidi kolmeteistkümne luumurruga haiglasse. Ühes sellega tema kuulsusrikas lendurikarjäär ka lõppes, kuna peale õnnetust tekkis mehes paaniline lennuhirm ning ükski meelitus ega rahasumma ei suutnud teda enam uuesti lendama sundida.
6. Kaua põdes Raimond Kukumaa seda suurt kaotust, isegi eluisu läks tal mõneks ajaks ära. Samas olid tema välimusega trikilendude ajastul sündinud suured muutused: nimelt oli kirglik armastus lendamise vastu ja sellele järgnenud kurnav haiglasviibimine tema kehakaalu vähendanud sinnamaani, et paksu rasvakihi alt koorus nüüd välja kaunis, kõrgete põsesarnadega nägu, rasvauppunud seasilmade asemel vaatasid inimestele vastu suured rohelise säraga silmad, kulmud ja huuled aga vormusid täiuslikeks nagu mõnel noorel kreeka jumalal. Tema keha oli muutunud sportlikuks, saledaks ja sihvakaks. Tänu säärastele muutustele leidis Raimond Kukumaa peagi ühes moesalongis tööd mannekeenina ja tema läheduses hakkas tiirlema kõikvõimalikus vanuses naisi. Nagu kärbsed sumisesid nad ta ümber, kutsusid teda pidudele ja kohtamistele, kuni viimaks üks kalakaupluse juhatajanna, suurt kasvu ja meelas naine, vallutas oma ürgemaliku kirega Raimond Kukumaa õrna südame. Kalakaupluse juhatajanna ja Raimond Kukumaa armastuse algusest oli möödas ehk poolteist aastat, kui siit ja sealt hakkas hääli kostma, et Raimond liig kõhn ja kahvatu mees säärase vahva naise jaoks on. Ja kui siis kalakaupluse juhatajanna temalt ühel päeval nõudlikult küsis, et "noh kallis Raimond, kuhu küll on kadunud sinu kirg ja elujõud?!" – siis kehitas mees vaid jõuetult õlgu - kirg oli temas kustunud. Ei säärasega ole enam midagi peale hakata... Pärast seda, kui naine ta juurest ära läks, lasti Raimond Kukumaa ka modelli koha pealt lahti. Riiete reklaamija, kelle näos peegeldub jõuetus ja väsimus, ei meelita just palju ostjaid ligi. 7. Nõnda saabus aeg, mil Raimond Kukumaa hinges puhkes hapra sügislillena õide ta viimane armastus – armastus tühjuse vastu. See kõle ja üksildane tundmus oli sootuks midagi uut ja teistsugust kui kõik ta varasemad armastused. Hulkudes õhukeses mantlis mööda õhtust linna ringi, võisid vastutulijad ta kõhnas näos ning eikuhugi suunatud pilgus näha tormilise ja rikka möödaniku jälgi, võisid näha, kuis elu on sellest inimesest välja pumbanud kõik suured ja vägevad kired, pigistanud ta tilgatumaks nagu sidruni tee sisse ning siis ise edasi läinud. Raimond oli jäetud tänavaile tühjade tuulte pureda. Aga kummalisel kombel see isegi meeldis talle. Mõne kuu jooksul muutus Raimond Kukumaa veelgi kõhnemaks – võiks öelda suisa õhukeseks. Kui ta läks poodi, et osta viiluke vorsti ja tükk leiba, pidi ta sageli seisma neli või viis korda järjekorras, et teda kuuldaks või nähtaks. Tänavapildis teda enam ei märgatud. Aga kui märgati, siis vaadati imestusega ja kaua, mõeldes et kas see on nüüd mingi viirastus või mis asi... Ta meenutas nagu mingit kurba anekdooti, mis enesele äkki nähtava kuju on võtnud: näost sinakas-valge, poolläbipaistev, suured silmad hirmunult pärani, teadmata kuhupoole minna. Aeg-ajalt tõmbus ta nägu virilaks nagu lapsel, kes võõras linnas on ema kaotanud, kel pole enam kaitsjat, kes ta käest kinni võtaks ja koju viiks. Veel mõne nädala möödudes ei märganud Raimond Kukumaad enam tõesti keegi. Kui ta kusagil seisis, peeti teda lihtsalt murenenud krohviga seinaks või vanaks aknaraamiks, mis seina najale püsti unustatud. Kui ta möödujailt paari krooni palus, siis aeti see segamini kilekoti krabina või räästast tilkuva vee häälega. Nõnda hulkus Raimond Kukumaa nähtamatu lummutisena veel mõned päevad äärelinna tänavail ja parkides, kuni ühel õhtul suurem tuul tõusis, Raimond Kukumaa kui kortsus paberitüki enesega ühes haaras, teda paar korda ümber puude ja põõsaste keerutas ning siis teadmata suunas minema kandis.
Mehis Heinsaar |
