 |
|
|
MINU PLAADIKOGU MINU RAAMATURIIUL TALLINN KUI LIND KAKS KIRJA VENNALE LAULAN, KUNI ELAN – KUUGU, KOONI KOOLÕ KATKENDID Hr IMELIKU VALMISKIRJUTAMATA LUGUDEST MINU VIDEOTEEK HARRY PYE POSTKAART SAO PAULOST TALLINNA PAIGAD MÄLESTUS MÄRK VAIMSUSEST IGAPÄEVAELUS |
MINU PLAADIKOGU
Loodusesõbrana sai hangitud ka Fred Jüssi plaate, millest ma alguses ei arvanud eriti midagi. Aga ülikooli esimestel aastatel sai talviti kodus käies neid plaate kuulatud, kõlarid maas ja mina kõlarite vahel pikali. Panin silmad kinni ja kujutlesin kevadet. Helid voogasid läbi minu ja iga väiksem siutsatus ja vidin sai minu omaks. Nagu ka veevulin ja tuule kohin puulatvades. See oli midagi, mida ma varem ei olnud tabanud looduses nautida. Kui internet jõudis Eestimaale, otsisin usinalt kõike, mis võiks kuidagi seostuda looduse ja loodushäältega. Plaatide internetist ostmiseks alguses ei läinud, aga leidsin küllaltki kummalisi ja põnevaid helikatkeid mp3-de näol. Eriti mälestusväärne oli kaheminutiline salvestus Aafrika metsasalust, kus ritsikate siristamiste ja kärbeste suminate vahepeal oli kuulda šimpanside häälitsemist. Tudengipõlve ajal avastasin enda jaoks ka klassika, kui ühtäkki Poe tänava muusikapoodi tekkis hulganisti Saksa päritoluga vinüülplaate. Eeskuju näitas üks kursakaaslane, kellega me võidu käisime plaate ostmas. Vaieldamatuks lemmikuks kujunes Johann Sebastian Bach, kelle hüpnootilisi muusikapalu ma praegugi aeg-ajalt kuulan. Nüüdseks koosneb mu fonoteek 90 protsendi ulatuses mu enda lindistatud loodushäälte plaatidest. Need on enamuses kodustes oludes kokku pandud ainueksemplarid, mida kuulates meenuvad retked ühte või teise Eestimaa paika. Kõige veidramal kombel hangitud plaat on Hannu Jänese “Bird Sounds of Goa and South India”, mis sigines ühel aprillikuu varahommikul koos veel kahe CD-ga mu auto kapotile keset Räpina poldri avaraid maastikke, samal ajal kui ma varjetelgist üritasin hanede häälitsusi lindistada. Paar tundi varem olin just Hannut esmakordselt kohanud sellesama poldri mudasel teekesel. Veljo Runnel Olen lapsest saadik loodusest nii vaimustunud, et hariduse valikul ei tekkinud kahtlusi. Lisaks bioloogiale olen vahelduseks õppinud veidike psühholoogiat, sest inimene looduse osana tundub olevat veel mõistatuslikum kui ülejäänud elusloodus. Jõudumööda proovin kõike uut nii leivateenimise kui maailmanägemise vallas. Kõige raskem on siis, kui mingil põhjusel ei suuda näha ilu ja mitmekesisust enda ümber ning sellest vaimustuda. Taolised perioodid kulgevad väga depressiivselt, kuid õnneks tuleb alati pilve tagant päikesekiir välja. |
Minu fonoteek sai alguse millalgi kaheksakümnendatel, kui ma veel koolis käisin. Mulle meeldis “futu” ja selle muusika hankimiseks pidi teadma suuri poisse, kel kodus lintmakid ja teadmata kohast hangitud plaadisalvestised. Mussi sai ka nende poiste käest, kel kodus kassetikas. Siis oli veidi probleeme kvaliteediga. Erilise helikõlaga jäi mind kummitama Depeche Mode’i album “Construction Time Again”. Sealt vist saigi alguse minu helinautlemiskalduvus. Naudingujudinaid tekitasid igasugused stereoefektid ja kõlavärvingu muutused. Üht-teist sai lindistatud ka raadiost. Oli mingi saade, kus Tõnis Erilaid lauluvahesid täis rääkis ning kus ta päris toredat välismaist muusikat laskis. Lõpuks sain juba tunnetuse kätte, millal Erilaid oma lauseid lõpetama hakkab ja “zapis”-nupp alla võis minna.