Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte

MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets

INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu

INTERVJUU
CHI TI-NANIGA

Vilen Künnapu

KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier

AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa

MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup

NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar

ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu

KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu

UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi

MEESKOND

Intervjuu Christopher Orriga

Briti filmiinstituudi restoranis Londonis küsitles kunstnikku August Künnapu.
Sündmus leidis aset 12. novembril 2007.

Chris, sa oled pärit Šotimaalt, kuid oled 6 aastat Londonis elanud. Palun võrdle šoti ja briti kultuuri või šotilikkust ja britilikkust.

Või inglaslikkust. Ma ei ole end kunagi tundnud šotlasena või rahvuslasena. Olen end alati pidanud briti kodanikuks. Arvan, et ei ole suurt vahet, kas elada Glasgow’s või Londonis, kuigi viimane on palju multikultuursem linn.

Mainisid kord, et mängisid teismeliseeas erinevates punkbändides kitarri. Palun räägi mulle sellest perioodist.

1984. aastal, kui lahkusin koolist, liitusin punkbändiga. Esinesime mõndades Glasgow ja Edinburgh’i klubides. See kestis aasta või paar. Käisime kontsertreisidel ühe veel praegugi tegutseva Edinburghi bändiga. Siis tüdinesin bändielust ära ja tahtsin millegi muuga tegeleda.

Christopher Orr. Kuskil mujal algab siin.
Õli linasel riidel, 18,5 x 15 cm, 2006.

Sind huvitas eelkõige pungi vaimsus, mida sul on praegu võimalik oma maalides kasutada?

Mind huvitas ka varajaste punkbändide (1976–77) plaadiümbriste graafika, nende “lõika ja kleebi” esteetika, kus tähed olid lõigutud ajalehtedest ja teiste kujundite peale kleebitud. Vaimustusin Jamie Reedist, kes tegi graafilist disaini Sex Pistolsile. Ja muidugi selle ajastu posterid!

Kunstnikuna alustasid sa karikaturistina?

Tahtsin saada koomiksikunstnikuks, kuid 90ndate alguses töötasin graafilise disainerina tillukeses trükikojas, kus sel ajal ei olnud arvuteid. Kogu kunstilooming valmis pimeruumis, kasutades “lõika ja kleebi” esteetikat. Näitasin oma koomikseid ühele kaastöötajale, kes soovitas mul minna kunstikooli õppima. Mu esimesed maalid olid naiivsed ja ma ei teadnud suurt kunstiajaloost. Proovisin neli aastat Glasgow’sse, kuid mul õnnestus sisse saada Dundee kunstikooli, kus tegin oma bakalaureusekraadi.

Christopher Orr. Nimeta (Ülekanne).
Õli lõuendil, 24 x 19 cm, 2003.

Su pildid on väga tillukesed, mõnikord isegi väiksemad kui nende reprod ajakirjades. Kas see formaat tuleneb su koomiksite suurusest?

Šoti kunstikoolis tegelesin abstraktse maaliga. See ei veennud mind. Leidsin väikesed puidust karbikesed ja otsustasin nende peale maastikke maalida. Kasutasin sama kujundikeelt kui abstraktseid maale tehes. Rakendasin oma maalides nii looduslikke kui kunstlikke kujundeid. Näiteks lisasin traditsioonilistele flaami stiilis maastikele plahvatusi “Star Warsi” filmidest.

Sulle pakkusid huvi ka erinevad vanakooli teadusajakirjad?

See huvi tekkis pisut hiljem, kui astusin Kuninglikku Kunstikolledžisse Londonis. Sel ajal jätkasin väikeste maastikumaalidega. Mind huvitasid märgid inimese kohalolust – keegi oli vahetult seal olnud või mõni sündmus aset leidnud.

Järgnes uus etapp – maalide rahvastamine. Siin võtsin appi vanad ajakirjad. Ostsin turult posu 60ndate “National Geographic’uid.” See oli esimest korda, kui maalisin figuure lähtudes fotodest. Otsustasin tagasi tulla kollaažitehnika juurde. Maalisin kõik figuurid sama suurelt kui nad olid reprodutseeritud ajakirja erinevatel lehekülgedel. Niimoodi jõudsin figuraalse maastikumaalini, kus inimesed olid esitatud erinevas mõõtkavas.

Su maalides on eriline valgus, mida on kasutanud ka mõned Vanad Meistrid. Palun kommenteeri.

Olen alati jälginud Vanu Meistreid nagu Rembrandt ja mõned flaami maastikumaalijad. Samuti inspireerivad mind Turner ning Caspar David Friedrich ja teised saksa romantilised maalijad. Mõnikord on viis, kuidas nad maalivad taevast ja valgust, võimsam kui maastikud nende lõuenditel.

Oled sa kunagi teinud koopiaid Vanade Meistrite töödest, et õppida nende kompositsiooni?

Hiljuti olen skitseerinud paberile mõndasid Vanade Meistrite figuure. Olen teinud ainult ühe koopia – Rembrandti “Naised ujumas” Rahvusgaleriist.

Mainisid mulle hiljuti, et osalesid Londonis ühel näitusel, kus olid kõrvutatud Vanad Meistrid ja Noored Meistrid.

Jah, see näitus nimega ”Old School” toimus Colnaghi Galeriis Londonis. Colnaghi vahendab palju 19. sajandi kunsti. Hauser & Wirth pääses ligi osale tema kollektsioonist. Väljapanek oli kujundatud läbisegi, vanameistri kõrval võis näha noore kunstniku töid. Vanameistritest oli muuhulgas esindatud Cranach ja Brueghel. Enamik töid olid publikule vähetuntud. Erinevaid põlvkondi ühendasid erinevad jooned, näiteks kordusid töödes sarnased loomad.

Sa tegid just isknäituse Hauser & Wirthi galeriis Zürichis. Kuidas on sinu looming muutunud võrreldes esimese oma näitusega “Päevade vahel” (2003) IBID Projects’is Londonis?

Esimese näituse aegu olin Kuningliku Kolledži tudeng ja eksponeerisin 5 tillukest tööd. Zürichis oli palju rohkem maale, kuid teemad kordusid. Olen hiljaaegu töötanud teaduslike 35 mm slaididega tuues sisse õppeelemente – koolilaste bioloogiat ja botaanikat.

Kui sa töötad slaididega, kas alati muudad maalidel kompositsiooni, värve ja valgust?

Tavaliselt projitseerin slaidi seinale, teen sellest foto, võtan mõned kujundid fotolt ja töötan selle kallal edasi. Muudan värve ja valgust, teen mõned osad suuremaks või väiksemaks või lisan uusi elemente kasutades vajadusel kompuutri abi.

 

Christopher Orr. Suplejad.
Õli linasel riidel, 20 x 20 cm, 2005.

Christopher Orr. Nimeta (Linnud).
Õli linasel riidel, 20,5 x 20,5 cm, 2004.

Sel viisil sa maalid kujundi enda omaks.

Õigus. On päris pull töötada õppematerjaliga, mida võetakse teaduslike faktidena.

Su maalid on ligikaudu 20 x 25 cm. Kas sa oled kunagi maalinud 3 x 5 m suurusele lõuendile või teostanud hiigelsuuri seinamaale?

Olen seda tahtnud teha, kuid ei ole seni ellu viinud. Üks hiigellõuend ootab mind juba mõnda aega mu stuudios.

Christopher Orr. Nimeta (Udu).
Õli lõuendil, 32,5 x 24 cm, 2003.

Christopher Orr. Nimeta (Hoiatus).
Õli linasel riidel, 16 x 19,5 cm, 2007.

Kui ma õppisin kunsti, soovitas õpetaja Kaido Ole teha järgmist harjutust – maalida tibatillukesele lõuendile, seejärel võtta kasutusele väga suur maalialus ja siis kasutada vahepealset. See arendab mõõdu-, kompositsiooni ja proportsioonitunnet.

Jah, see kõlab huvitavalt.

Olen ise kokku puutunud täiesti teise mõõtkavaga tehes seinamaale Kohtla-Nõmmel ja Kaohsiungis. Kogu ümbrus ja arhitektuur mängib üldkompositsioonis tähtsat rolli. Sellises mastaabis on keeruline üksinda maalida.

Mõistan sind. Seetõttu meeldib mulle tillukese lõuendi intiimsus, võimalus vaadata asju väga lähedalt. Suurte maalide puhul tuleb kasutada suuri maalripintsleid, pintslilöök on hajusam ja raskem.

Mida sa jälgid kultuuris peale kunstinäituste – kirjandust, muusikat, filmi, moderntantsu või miskit muud?

Peamiselt filme, raamatuid ja muusikat.

Mida soovitad Epifanio lugejatele, on sul uusi helgeid avastusi?

Minu jaoks on uus avastus saksa kirjaniku W.G. Sebaldi raamat “Saturni ringid”. Teos põhineb osaliselt faktidel, osaliselt väljamõeldul. Autor kirjeldab peategelase reisi Suffolki haiglast Inglismaal mööda Suffolki maalilist rannikut. Ta annab edasi nähtut ja toob välja seoseid Rembrandti, siidikaubanduse ja varajase briti kirjandusega.

Christopher Orr

Sündinud Šotimaal 1967. Elab ja töötab Londonis. Õppinud kujutavat kunsti Duncan of Jordanstone’i Kunsti- ja Disainikolledžis Dundee’s Šotimaal ja Kuninglikus Kunstikolledžis Londonis. Pidanud isiknäitusi IBID Projectsi Galeriis Londonis (2003, 2004, 2007), Cohan Leslie and Browne’i Galeriis N.Y.-s (2003), Arndt & Partneri Galeriis Berliinis (2005); Sisteri Galeriis L.A.-s (2005); Hauser & Wirthi Galeriis Zürichis (2007). Osalenud paljudel grupinäitustel, mh “Very Abstract & Hyper Figurative” Thomas Dane’i Galeriis Londonis (2007) ja “Old School”, Hauser & Wirth Colnaghi Galeriis Londonis (2007). Tema tööd kuuluvad paljudesse kunstikollektsioonidesse ümber maailma, näiteks Hamburger Bahnhofi Kunstimuuseumis Berliinis. Armastab kadunud Johnny Cashi muusikat.

Kõik Christopher Orri maalireproduktsioonid on avaldatud Kunstniku ja IBID Projectsi Galerii loal.