Articles in English
TOIMETAJA VEERG
EPIFANIO SOOVITAB
MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte
MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets
INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu
INTERVJUU
CHI TI-NANIGA
Vilen Künnapu
KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier
AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa
MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura
HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye
MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup
NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar
ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing
MINU HERBAARIUM
Leena Torim
MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu
KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu
UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi
MEESKOND
|
Elust siinpool trelle
Nii, Elbing, siin on teie vanglasse saabudes hoiule võetud isiklikud asjad: id-kaart, püksirihm ja muu taoline kraam, mis ei ole vanglas lubatud asjade nimekirjas.
Siia kuupäev, allkiri, siia ja siia ka. Nii, võite minna. Veel sada meetrit kõndida läbi vangla hoovi peaväravani. Veel viimane pilk selle vangla jalutusboksidele, eemalt paistvale võimlale, elutsoonile, kirikule. Ohhoo, härra Kukuškin teeb kuuenda sektori akna peal kätega imelikke liigutusi, nagu mingi nõid posib seal. Ma ei saa aru. Lehvitan talle ja näitan, et ta helistaks mulle vabadusse.
Veel üks uks ja veel üks. Mulle antakse vabanemistoetus kätte. 1000 krooni ehk ühekordne töötuabiraha, millest arvestatakse maha hundipassi maksumus.
Nii, jõuan valvelauda. Mo kott otsitakse läbi, kontrollimiseks, et ma endaga mingit vangla vara kaasa ei viiks. Kurat, mees pole veel vabakski saand, kui juba kahtlustavad varguses.
Midagi ei leita ja nüüd on siis käes see kaua oodatud hetk, ment ütleb veel need kuldsed sõnad: “Peatse kohtumiseni” ja ma astun läbi väravate. Mitte sittagi. Tunne ikka sama nagu enne. |
Joonistus: August Künnapu |
Surun mulle vastu tulnud sõbraga kätt ja hakkame astuma bussijaama poole. Bussijaam, segadus, inimesed liiguvad, väga imelik, tundub nagu oleks kuskil midagi ärevat teoksil.
Ma ei oska end selle keskel seistes küll hästi tunda. Tuleb buss ja sõber läheb minema. Astun bussi, tukun, ärkan, tukun ja sedasi toksin nagu rähn kuni Tallinnani.
Tallinna bussijaam. Sebimist on millegi pärast vähem kui Tartus, kahtlane värk. Igatahes ei jää ma selle üle pikalt mõtisklema ja lähen trammi peale, et kesklinna sõita
Astun kesklinnas trammi pealt maha ja otsekohe satun ma justkui inimkärestikku. Metsik vool. Tõepoolest metsik inimeste vool, mille keskel mul on väga raske ilma millestki kinni haaramata seista ja see kisubki mind kaasa nagu prahti mida jõgi kannab ning ma satun Viru keskusesse. Kõik ümberringi on pidevas liikumises, kõik tormavad, aga kuhu?
Mul on tõepoolest väga raske seda liikumist mõista ja sellepärast lähebki mul vist süda pahaks. Satun kuskile maa-alla, arvan, et olen eksind, neetud – see suur maja on justkui mingi linn omaette, pealegi täiesti tundmatu linn. Lõpuks jõuan läbi mingite tunnelite rägastiku siiski kaubamaja ette. Seda maja ma juba tean, siit läheb troll Mustamäele ehk sihtkohta.
Sel päeval, mil ma vabanesin, tundus mulle eelpool kirjeldatu väga raske katsumusena, aga täna, poolteist kuud hiljem, on seesama hullumeelne sagin mo jaoks täiesti normaalne. Miks? Sest täna ma olen ise see, kes rabeleb enda ellujäämise nimel. Hullumeelsusest on saanud normaalsus. See hull aeg on mind täielikult endasse haaranud ja ma ei suuda enam elada ühes hetkes nii nagu ma seda suutsin kinni istudes teha. Vanglas on elu ju kohustustevaba. Seal on ideaalsed tingimused selleks, et saada ühendus Jõuga, aga samas ideaalsed tingimused ka selleks, et muutuda laisaks ning omandada kõik see negatiivne, mida tsoonil on pakkuda. Vanglas sain ma näha enda sisse, nii nägin ma Jumalat lihtsalt vaadates endasse. Aga kui ma täna endasse vaatan, näen ma tonti. Ühendus Jumalaga on blokeeritud ja ma ise tegin seda – minnes aja hullusega kaasa, blokeerisin Jumala iseendas.
Aga elu on andnud mulle kannatamisvõime. See on arvatavasti meile kõigile juba sünniga kaasa antud. Väga hea, sest ellujäämise nimel selles ühiskonnas tulebki kannatada ja eirates end vastuolude tuleriidal põletada. Selline on see tondi elu väljaspool müüre.
Ja ei nüüd enam saa joosta
so eest ma pakku.
Elu, ha-ha-ha
ma parem naeran sulle näkku.
Mida muud so tõsiduses teha,
elu, kui ain’t naerda
ja lasta so tormides end kanda,
kui murtud mastidega laeva.
Las see laev minna
mööda so tundmatut merd.
Nagu Kain sa pistad mo’ga rinda,
sest vaata elu, ma olen so vend.
Andrus Elbing
Kuressaare poiss Andrus Elbing (s 1981) kandis karistust Tartu Vanglas, kust ta vabanes 2007. aastal. Vanglas kujunes temast andekas luuletaja, kes kirjutab tabavalt ja lihtsalt elu olemusest. Tema loomingut on ilmunud ajakirjas “Vikerkaar” 10/11 2004, ajalehes “Ihminen” veebruar 2005, ajatus ajalehes “Epifanio” 1/2005, 4/2006 ja 7/2007, mandarinikeelses näitusekataloogis “Pe Po” 1/2005 ning ajakirjas “Looming” 4/2006. Andrus Elbing on luuleraamatu “Siin Beebilõust, tere!” (Epifanio, 2006) autor ning räpp-grupi “Hadec” liige. |