Paradoksaalne on, et fantaasiakunst kasutab siinses kultuurisfääris ennekõike “realistlikku” kujundikeelt. Selleks, et kujutada võimatut, tuleb see kombineerida “võimalikest” ja “äratuntavatest” elementidest (aeg, ruum, koht, esemed ja figuurid). Narratiivne element, st võime kujutatud asju teatud piirini nimetada ja kirjeldada, on “fantastilise” määratlemisel oluline. Selleks, et vaatav subjekt suudaks mõista, et kujutatu on fantaasia, peab toimima äratundmise protsess. Nagu ütleb Franz Kafka: “…isegi ebatavalisel peavad olema piirid.”
Fantaasiakunstniku loomingut eristab ajatu müstilisuse taju, sümbolkeel, mis viitab teatavale teoloogilisele maailmatajule – tegelikkuse nihestatus, mis lõhub kultuuriliselt paika pandud piire reaalsuse ja ebareaalsuse vahel. Kuid need piirid on liikuvad, need piirid sõltuvad suurematest sotsiokultuurilistest arengutest. Seepärast ei saa Hieronymus Boschi töid määratleda fantaasiakunstiks suure algustähega: omas ajas kujutas ta ideid, nähtusi ja olendeid, mis olid narratiivselt tuntud ning nende reaalses eksistentsis kahtles märgatavalt vähem inimesi kui täna.
Kaasaegne inimene mängib haldjate, kummastavate tuleviku- või paralleelmaailmade ja fantastiliste olendite või nägemuslike vormide kujutamisega läbi võimalikkuste variante, mis on vajalikud inimlikkuse tajumiseks ja inimeseks olemise tähendustamiseks. Fantasy on kaasaegse maalikunsti üha elujõulisem liige, mis haarab üheaegselt nii sotsiaalkriitilise, hüperrealistliku, teaduslik-fantastilise kui sakraalse, müstilise ja maagilise materjali järele. Virtuaalse reaalsuse ja uute meediumite areng provotseerib uusi kombinatoorikaid, kus virtuaalsed- ja rollimängud, maal, skulptuur, video, digitaalne- ja filmikunst segunevad. Teadusliku maailmavaate arengus ja tehnilises progressis on omad vältimatud keerdkäigud ja modifitseerumised, mis kultuuriajaloolises perspektiivis vaadelduna võimaldavad prognoosida fantastilise elemendi üha suurenevat elujõulisust kujutavas kunstis.
“Fantaasiakunst – kontrastina mõnele teisele kunstile, näiteks mitmetele -ismidele, mis tõusevad esile aja moelainetes – on avatud, piirideta, hoomamatu. See on ajatu, sellel on tulevikku, ja seda just seetõttu, et fantaasiakunst keskendub olemuslikult inimeseks olemisele: inimese kehale, inimese käitumisele, inimese tegevusele, inimese teadvusele, inimese alateadvusele ja inimlikkuse heledale ja tumedale poolele.”
Rauno Thomas Moss
Rauno Thomas Moss
on maalikunstnik ja semiootik. Ta elab Tartus. |
David Thorpe. Valitute leping. Segatehnika, kollaa˛, 2002.
Neo Rauch. Eksam. Õli, lõuend, 2002.
Peter Doig. Oran˛ päikesepaiste. Õli, lõuend, 1995-96. |