Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
DJ Drummie

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
ÖÖ MAA PEAL
Harry Pye

TULEVIKUPAVILJON
Marco Casagrande

KOHTUMISED JÕUGA
Vilen Künnapu

ROBERT COLESCOTT
Udo Kultermann

MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI?
Andri Luup

ILMA KRIITIKA
Nato Lumi

ASTRAHAN
Toivo Tammik

HULL SAKSLANE
Toivo Tammik

INTERVJUU ANDRES EHINIGA

MEESKOND

ASTRAHAN

2005. aasta novembris juhtusin Pariisis vaatama üht prantsuse telejaama, mis näitas filmi Sol˛enitsõnist. Vanake esitas seal põhjaliku sisekaemuse Venemaa kohta, konstanteerides, et Venemaa ei kuulu ei itta ega ka läände. Ta leidis, et Venemaa on midagi sootuks muud, midagi eraldieksisteerivat, isoleeritut, ainukordset. Midagi sellist nagu Hiina või India. Sol˛enitsõn ise flirdib praeguste võimudega, kuuludes passiivselt ja hüvede hulgalt Putini lähiringi. Kui kohtumisel Putiniga Sol˛enitsõni naine küsis viimaselt, et kas teie, Vladimir Vladimirovits päästate Venemaa, torkas Sol˛enitsõn resigneerunult vahele, et seda saab teha vaid Jumal. Putin jättis muidugi vastamata.

Vene oftalmoloog ja mõtleja, akadeemik Ernst Rifgatovits Muldašev leiab, et Venemaa kohal on negatiivne aura: hävitatud on kõiki minevikuväärtusi. Ainus, mida kommunistid kartsid positiivsetest ilmingutest lõpuni hävitada, olid teadmised. Teadmised olid vajalikud „maailmarevolutsiooni” läbiviimiseks.

Viimasel pooleteisel aastakümnel on Vene massiteabes vana, kommunistlikku negativismi jõuliselt ja hoogsalt maha tehtud, samas ei ole suudetud leiutada nippi positiivse loova töö läbiviimiseks.

Lihaturg Be˛etskis /

Peaaegu kõiki presidendikandidaate, saadikuid ja teisi võimuorganeid ei tunnustatud mitte nende programmide, vaid mineviku kritiseerimise pärast, negatiivne aura aga ei kao kuhugi. Muldašev jätkab: „Kommunistlikust taagast vabanenuna muutub iga teine venelane vabadust tunnetades vargaks, sest tema kohal ripub sünni negatiivne psüühiline aura ja ta ei ole valmis kommunismiaastatel harjumuslikuks saanud range distsipliinita loovalt töötama.”

Kalmistu Astrahanis, kuhu on maetud ka Lenini vanaisa. Foto: Toivo Tammik

Venemaa sümboliks on saanud räpane trepikoda. Kui rahvusvaheline võttegrupp külastas aatomiallveelaeva „Kursk” komandöri leske, näidati, millises jõleda trepikojaga „kommunalkas” see tippohvitser koos oma perega elas. Muldašev lisab oma käsitluses Venemaa hädade kohta, et Jaapanis ei tule keegi selle peale, et kasutada lifti peldikuna. Jaapanlaste kohal on positiivne psüühiline aura. Astrahanis rääkisid vahetult pärast II maailmasõja lõppu Sahhalinil lööktöötanud inimesed juhtumist, kus jaapani sisseseadega konservitehas tuli viia vanarauaks ja asendada nõukogude omaga, sest tehase hooldemeeskonna moodustanud vabakäiguvang, jaapanlane hüüdnimega Jaška hukkus tööõnnetusel ja venelased ei osanud lihtsalt liine enam käigus hoida.

Paratamatult liigub Venemaa järjest sügavama diktatuuri poole. Küsimus on vaid selles, kas ja kui valgustatud saab olema diktaator ja isevalitseja ning tema lähiring, kas suudetakse tekitada rahvas mingit motivatsiooni edasikestmiseks. Hetkeseis, kus korraldatakse peamiselt maa seest nafta ja gaasi võtmist ning läände müümist, ei ole just lootustandev. Venemaa majanduse moodustab järgmine toitumisahel:

  1. maa seest võetakse naftat ja gaasi,
  2. see müüakse läände.
  3. Saadud raha antakse:
    • kremli poolt soositud nn uusvenelastele;
    • sõjaväestruktuuridele ja piirivalvele,
    • toetuste näol lojaalsust üles näitavale elanikkonnale (sõja- ja tööveteranid, raudteelased, küttekompensatsiooni saajad jt)
    • riigiaparaadiga koostööd tegevale õigeusu kirikule.
  4. Sõjavägi, piirivalve ja lojaalne elanikkond peab suutma säilitada 1/6 või 1/7 planeedist sellises konditsioonis ja territoriaalselt terviklikuna, et maa seest ikka endiselt naftat võtta saaks.

See küllaltki ühekülgne majandusmudel võib töötada veel mõnda aega ning ka Eesti kõige jõukamad ning majanduslikult mõjukamad inimesed on sellest mõjutatud.

Venemaal ei eksisteeri majandust selle tavatähenduses ja Moskva-Peterburg ei ole Venemaa. Põllumajandus, mille hävimist meil Eestis isamaalise valitsuse süüks pannakse, Venemaal enam eriti ei eksisteeri, kolhoosid on laiali ja omanikke peale mõningate naftakompaniide eriti ei teki. Kohalik ettevõtja tavaliselt suretatakse maksudega kiiresti välja. Nn oligarh ei ole mitte majandusgeenius, kes on loonud toimiva megastruktuuri, vaid soodustatud isik, kes saab osa naftarahast niikaua, kuni ta täidab teatavaid mängureegleid. Kui ta enam kuulekas ei ole, tuleb ta lihtsalt lagedaks teha ja võimaluse korral ka pikemaks ajaks kinni panna.

Venemaal on tore ja huvitav, kuid ka väsitav käia. Üks võimsamaid ja igikestvamaid kujundeid Venemaal on Volga. Tsaarivõimude korraldusel Volga kalavarusid uurides tehtud tähelepanekute põhjal pani Eestist pärit Karl Ernst von Baer Astrahanis kirja Baeri seaduse, mis seletab, miks Maa põhjapoolkera jõed uhuvad rohkem paremat ja lõunapoolkerad vasemat kallast.

Pool pannoost “˛ivaja rõba” ehk eluskalahoidla Volgal, Astrahanis. Fotod: Toivo Tammik

Peale Moskva ja Peterburi, mille keskosad näevad välja korrastatud, valitseb Venemaal senisest enam kaos ja minnalaskmine. Venemaal ei toimi ei lääne ega ida seadused ega mentaliteet, selles on Sol˛enitsõnil õigus. Ainus struktuur, mis elab läbi taassündi, on õigeusu kirik: riigi ja eraannetajate toel taastatakse hooneid, rajatakse kloostreid, kabeleid, palvemaju.

1856. aastal kirjutas Karl Ernst von Baer pärast pikemaajalist Venemaa avarustes viibimist ja Volga kalavarudega tutvumist oma päevikusse: „Nach langen Reisen im Innern von Rußland sehnte ich mich sehr, das Ausland zu besuchen…” Ehk ”Pärast pikki reise Vene sisemaal tundsin suurt igatsust külastada välismaad.” Temaga jääb üle ainult nõustuda.

Toivo Tammik

Toivo Tammik on Tallinnas elav ja töötav arhitekt, kes juhib arhitektuuribürood Ansambel. Vaata ka tema lugusid “Eesti kui Suur-Tallinn. Deus absconditus” Epifanios 1/2005 ja “Hull sakslane” käesolevas numbris.

Toivo Tammik koos kaaslastega raudteejaamas
Mitšurini monumendi ees