Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Artickles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

ARHITEKTUURI OLEMUSEST
Vilen Künnapu

NOERDLINGEN
Udo Kultermann

MIS ON TANTS?
Eve Apro, Aharona Israel

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

TEATER ON REAALSUS, FILM ON ILLUSIOON
Juhan Ulfsak

MINU VIDEOTEEK
Peeter Simm

MOEST JA ELUST
Reet Ragini Aus

MINU PLAADIKOGU
Holger Loodus

RABA
Leena Torim

EPIFANIO INTERVJUU URSULA LIBLIKASEGA

KULTUSE KORRALDAJAD – KÕIGEPEALT VALIGE ENDALE JUMAL!
Reiu Tüür

GUY ALLOTTI MAALID

MEESKOND

MINU VIDEOTEEK

Nii ongi tänu „Epifaniole“ põhjus jääda põrnitsema seda hallil ajal tekkinud ja omapäi kasvavat virna, mille kohta rubriik kasutab sõna videoteek. Esiteks, sellest mööda ei pääse, oma taiesed. Me ei ole nende niisama vaatajad. Juhtub, et keegi külalistest tahab midagi näha, siis pelgamisi näen ka mitukümmend aastat tagasi lõõmanud kirge, vahel hakkab piinlik, aga õnneks on igas filmis mõni koht, mille ajal ei peagi pilku kõrvale pöörama.

Siis on virn VHS kassette, millele on pliiatsiga kirjutatud „kasuta“ ja lindi pikkus minutites. Varem või hiljem tekib sellele mingi uus signaal ja siis kaob. Tänaseks on sedaviisi, et neile kassettidele satuvad peamiselt saated ja dokumentaalfilmid. Tihtipeale ka vene kanalitest, sest vahel seal veel üht-teist on... Küll aina harvem, sest viis aastat tagasi väga huvitav vene telemaailm on tänaseks suukorvi pähe saanud ja kuulekas. „Šarik koht, Šarik pikali!“. Ainuke voorus, et visuaalselt vähemalt professionaalne. Kolmas lasu on tihtipeale vanad telekast ülesvõetud haruldasemad filmid. Siit laua tagant paistab Lars von Trieri „Mõrva element“, „Kodanik Kane“, Keeduse „Perekond“, Balabanovi „Inimestest ja värdjatest“, Germani „Hrustaljov, auto siia!“... Niisugune värk.

Õnneks hakkab see otsa saama, olen alati VHS süsteemi põlastanud. Mitte selle pärast, et ta on lahja, vaid selle tõttu, et ta kunagi meelega just nii näruseks projekteeritigi. Et ei saaks ameerika filme pätsata. Meie Eestis oleksime teinud täiesti vastupidi: ükspuha millisele laulu- või filmimehele teeks tulist rõõmu, kui keegi tema taiest varastab ja naudib. Jutujätkuks veel seda, et tänaseks on privaatsalvestus vaata et rehabiliteeritud (Bob Dylan Live 1966 sai vist Grammy), iseasi on piraatkoopia, kuigi tihti kuulatakse fufflit ja minnakse poodi originaali otsima. Õnneks on minu virnas üks vastutustunde ja suhteliselt puhta südametunnistusega (hea eesti väljend!) loodud nurgake. Need on DVD-d. Kõigepealt rockisaurused ja nende jäänukid: Led Zeppelin, Rolling Stones, Guns’n’Roses, Beatles... Muusikat millegipärast laenutustest ei leia, need on Amazonist tellitud. Viimased poolteist aastat olen üritanud VHS-e enam mitte hankida. Nagu ka raamatutega, on tendents laenata ja laenutada, et tolmukogumispahna vähem oleks.

Peeter Simm

Peeter Simm on Tallinnas elav filmire˛issöör. Ta on Andrei Tarkovski õpilane.