Ludmilla Siim. Foto: Fred-Erik Kerner

Käesolev Epifanio number
on Maalikunsti Eri. Mis on maalikunsti eelis teiste
kunstide ees?

Pühendan oma intervjuu Andres Toltsile, kes kirjutas Epifanio 12. numbris essees “Kunstnikuks
olemine” järgmiselt:

“…minule on visuaalsus selline informatsiooniallikas, mida teised meeled pole võimelised adekvaatselt vahendama. Sõna pole üksüheselt tõlgitav helidesse, helisid ei saa visualiseerida ja visuaalsust sõnastada. Selleks ongi loodus andnud meile need erinevad meeleorganid…”

Ja mina jätkan: maal (kunst) on sõnatu informatsioon kui võrrelda näiteks tantsuga, eraldi peab vaatlema arhitektuuri, võitluskunste, tarbekunsti, näidendit, ooperit, kino.

Lõpetatud maal on muutumatu seni kuni aeg seda võimaldab ja kannab seda ideed (sõnumit), mis temaga kunstniku poolt vaatajale edastatakse. Üldiselt mõjub maali sõnum homo sapiensile, haruharva reageerib sellele muu elusolend... koer, kärbes või teine putukas.

Muutumatusega seostame ka vanemat maalikunsti tehnikat - tempera ja muud seinamaalingud, mis olid tuntud iidsest ajast vanade kultuuridega seoses koos mosaiikidega. Õlimaali võimalused on seotud vendade van Eyckidega. Olles Itaalias katsetas Jan van Eyck (vanem) värvimuldade segamist õliga (linooliõli), saades sellest püsiva massi, mida alguses kasutati õliga töödeldud puidule. Eksperiment õnnestus ja läks käiku oma tehniliselt hõlpsama kasutamise tõttu, mis võimaldas maalida eraldi, mitte otse seinale nagu tempera kiire teostamine nõuab. Seinast lahutamine võimaldas tekkida peale sakraalse maali ka profaansel maalil äratades huvi varakamate tellijate hulgas.

500 aastat tagasi olid altarimaalid kirikuarhitektuuri lahutamatud osad. Praegu on arhitektuur/sisekujundus ja maal suures osas üksteisest lahus. Näiteks kohvikuinterjööris, hotellivestibüülis või mujal linnaruumis näeme harva maalikunsti, mis on sinna nagu valatud.

Tänapäeva arhitektuur on väga nõudlik, isegi äärmuseni tundlik teiste kunstidega koos eksisteerima sümbioosis. Siin räägime muidugi suurtest arhitektuuriansamblitest. Maal osaleb arhitektuuris osaliselt sisekujunduses, või ekstra talle ettenähtud seinal ja õiges tarbes. Siin võivad olla ka seinamaalid, graafika ja maalid, mis annavad hubasust ja meeleolu.

Kõik oleb sellest, millisest aspektist me maalidele läheneme. Ideaalne oleks kui me vaatleksime sisekujundust täiesti omaette kategooriana ja teeksime a priori selgeks, mis selle sisekujunduse all mõistetakse ja mis printsiipidel see püsib "puhtana". Kompromissi tekitamine maalija ja sisekujundaja vahel on ainult kokkuleppel. Sellest kokkuleppest tekib lahendus - muuta tahvelmaal seinamaalinguks, mis omakorda kaugendab "puhta maali" printsiipidest. Luues uue kategooria pinnalise lähenemise ainestikud, mis ei ole tahvelmaaliga oma eesmärkides enam üldse sarnane.

See on üks põhjustest, mis teeb kohviku või hotelli vestibüüli hubasemaks, pakkudes rahulikumat sealolekut, ilma et peaks süvenema maali tavaliselt "ekspressiivsele" ideele, sõnumile... Olen näinud küllaltki palju sobitatud variente, kus maal on lihtsalt riputatud seinale, kus ta tahes või tahtmata üritab täita kujunduse poolt jäänud tühja kohta, tihtilugu abitult ja vabandades, et nii on juhtunud. See on tõsi, et maal on linnaruumis olnud nagu võõrkeha, kuid katset elustada keskkonda, mitte ainult ruumiliselt vaid ka väliselt on ikka ja jälle kerkinud pinnale, eriti nüüd selle sajandi algusest alates. Mehhiklane Diego Rivera on teinud massiivse seinamaali toodangu - massiliikumise ja mõtlemise gigantomaania. Teame, et Picasso sai inspiratsiooni külamajade dekoratiivsetest välismaalingutest Aafrikas, mida ta hiljem kasutas oma maaliloomingus muutes kombinatsioone vastavalt oma kunsti väljendina.

Tänapäeval võime tuua näiteks grafiti, mis olid spontaansed noorte tegijate võimalused avaldada oma emotsioone ja tundeid müüridele, tunnelitesse, nn underground kunst. See levis nii massiliselt, et neid ei jõutud enam maha pesta ja linnadel tuli noortele kunstnikele vastu tulles tellida sobivatel teemadel seinamaalid. Nad püüavad halli linnabetooni elustada nii teemade kui värviküllusega. Eriti kaunid on Hispaanias nähtud. Siin esinevatest võin näiteks tuua minu Helsingi kodu ümbruses paari aastaga tehtud maalingud.

Nali annab kunstile vajalikku kergust ja lendlevust. Milline võiks olla huumori osakaal (maali)kunstis?

Maalikunst sallib peaaegu kõike. Ka nutt, naer ja huumor on teretulnud. Huumor on olnud eriti haruldane maalis - lisagem teda julgesti!

Ludmilla Siim. Tehismaastik kassiga.
Õli lõuendil, 85 x 102 cm, 1970.

Sündisid Kazahstani pealinnas Almatõs. Tulite perega peale II Maailmasõda Eestisse. Õppisid Tartu Kujutava Kunsti Koolis ja Tallinna Kunstiinstituudis. Kolisid aastal 1977 Helsingisse. Palun võrdle neid nelja erinevat elu- ja töökeskkonda.

Sündisin Almatõs (tollal Alma-Atas) teenistujate perekonnas, isa töötas sepana ja ema kirjapidajana Alma-Ata botaanikaaias, nii enne sõda kui ka sõja ajal. Ema igatses lapsepõlve kodu järele ja nii täitus tema soov veel enne sõja lõppu pääseda perekonnaga kodumaale venna Karl Urbi kutsel, kes oli kogu sõja kaasa teinud.

Minu aastaid Eestis võib vaadata CV-st, kus on dateeritud kõik kunstisündimused ja haridustee. CV jätkub ka Soomes, kus sain 1978 õigused loominguliseks ja õpetaja-juhendaja tööks. See tiitel oli eriti tähtis, kuna andis mulle tööloa ja õiguse elada siin maal.

Milline on olnud Su elu raskeim hetk ja milline kergeim hetk?

Üldiselt nad on olnud vaheldumisi. Kardan, et kõige raskem hetk on veel ees ja kergem (õnnelikum) on juba möödas – kaugel minevikus, mis nüüd on mälestus.

Käisid juba 1970ndate alguses ringreisidel Itaalias ja Soomes. Kas Soomesse kolides reisisid palju ja kammisid läbi maailma tähtsaimad kunstimuuseumid?

1972. a käisime kunstigrupiga Soomes ja 1974. a kunstiteadlaste ning muude kultuuritegelastega Itaalias. Proovisime näha, mis näha andis. Soomes veidi vähem, kuid Itaalias võimalikult paljudes tähtsamates kunstimuuseumides eri linnades.

Soomes olin veel 5 aastat nõukogude passiga, mis küll võimaldas reisida, kuid iga maa oli välismaa, ka Eesti, kuigi kuulus NLi. Selleks, et reisida pidi hankima iga maa jaoks eraldi viisa, ka läbisõitude jaoks.

Oled tuntud kui meie maalikunsti uuendaja. Soomesse minnes hülgasid oma väljakujunenud pintslikirjaga popiliku maali ja asusid tegema abstraktset maali. Oled öelnud, et Soomes on hoopis teine energeetika kui Eestis ja Helsingi näitusepublik ei oleks mõistnud Su varasemat stiili.

Soome tulles ma ei ole otseselt hüljanud midagi endisest maalimisviisist, seda tõendavad minu 1979. a näitus Taidetalos ja esimeses Retrettis, kus osalesin võrdselt Soome kunstnikega, mingi erinevus võis olla teemade valikus. Ka ainult abstrakne maaliviis ei ole minu loomingus olnud prevaleeriv, kuid figuraalsus vähenes mõnevõrra. Kahtemata Soome energeetika on erinev ja kunstimõistmine ehk laiema diapasooniga, mis on sõltuv maailma muutustest ja lainetustest. Me teame 1950. a abstraktset kunsti laia ja peaaegu ainuõige kunsti stiilina, mis vahetus pop-stiiliks jne.

Ludmilla Siim. Ehitajad.
Õli lõuendil, 195 x 164 cm, 1973.

Mainisid meie vestluses Tallinnas Riigikogu galeriis oma näituse avamisel, et oled teinud väga palju tellimusmaale (portreesid, jm) Soomes. Palun jutusta mõni huvitav lugu seoses tellimustöödega.

Peab paika. Taidetalosse, Retretisse - maalisin hulgaliselt porteesid, 50 või rohkemgi. Enamus portreedest olid tellimused ­– rahvasaadikud, parteijuhid (Aarne Saarineni 3 portreed), äriinimesed, ehitusmeistrid (nende hulgas ehitusettevõtte Rakennuspartio omanik estofiil Veli O. Klami) jt. Olen varem maininud, et Soomes on portree eraldi maalisektor, mis ei kuulu näituste repertuaari. Põhjust ei tea tänapäevani.

Huvitav lugu juhtus ühe ärimehe portreega, mis pidi valmima tema juubeliks. Alustasin varakult maalimist, kusjuures modell oli mitmeid kordi poseerimas, kuid töö üksnes modelliga mulle ei sobi. Päev lähenes, kuid portree oli jäik ja kuidagi tuimavõitu. Niisiis maalisin kuni viimase võimaluseni ööl enne külaliste tulekut. Siis ütlesin kliendile, et jätkan veel - leppisime uueks ajaks kokku kell 5 hommikul. Oh häda. Kella 1-2 vahel pühkisin kogu näo kokku ja alustasin kõike otsast peale. Samal ajal olid meie äriinimesed Moskvast restoranis meelt lahutamas, mulle helistatakse - tule nüüd juba. Keegi ei usu, et kunstnik maalib keskööl portreed. Kuid täpselt kell 5 sain töö valmis. Tõesti elav inimene. Klient, tema naine ja külalised jäid väga rahule, minust rääkimata. Katastroof oli välditud.

Oled teinud mitmeid maale ka meie kultuuriinimestest - Andres Tolts, Ando Keskküla, Juhan Viiding, Mati Unt, Andres Ehin, jt. Kas nad poseerisid Sulle, kasutasid fotosid või võtsid nende vaimudega ühendust?

Eestis maalitud portreedel on peaagu kõik minu sõbrad ja need ei olnud tellimustööd. Tundsin portreteeritavaid hästi, olin huvitatud nende isiksusest. Maalisin nii natuurist kui fotode ainetel ja võib-olla nende vaimuga koostöös.

Sul on hea side genius lociga. Näiteks maalis "Rand" (1972) näed 8 a ette olümpiamängude jaoks ehitatud purjespordikeskuse aegset Pirita vaimu. Maalis "Raadiomaja" (1970) on hästi tabatud hoone olemus.

Mõned ennustuslikud või genius loci tundlikud maalid on sattunud sekka tulema, näiteks "Rand" (tulevikuline), "Daam Hullost" (naine tulevikust aastast 2000), "Raadiomaja", portree ekraaniga 90. a algusest, kuid nüüd on maskid kõikjal käigus.

Kes olid Su lemmikkunstnikud kui hakkasid tõsisemalt näitustel osalema 50 a tagasi?

Kunstnikud 50ndtel: Kits, Kits-Mägi, Saal, Kongo, Võerahansu, Allsalu, Suuman, Lola Liivat, Kimm (pikaajaline juhendaja ERKIs). 70. aastate alguses: Enn Põldroos, Mikko, Maran, Mudist, Tiiu Pallo-Vaik, Aili Vint jt.

Su kunagine õpilane 46. keskkoolist Ando Keskküla ütles ühes intervjuus, et oled šamaani tüüpi kunstnik. Oled teinud ka spiritismiseansse. Milline on Sinu suhe šamanismi ja vaimsusesse?

Ando Keskküla pidas oma intervjuus tähtsaks minu teatud šamaanile omaseid oskusi ehk võimeid. Šamaan (ürgses mõttes - teadja, ravija, parandaja) on isik, kellel olid ja ehk on ka nüüd, ühendus meie esivanematega ja jõududega kellega suheldakse rituaalses olekus - teatud transis. Šamaan võis astuda ühendusse, saades vastused küsimustele, millest enne transsi oli huvitatud. Paljudel kordadel ilmub transi ajal osalejatele nägemus nende jõuloomadest, kes on looduse poolt määratud neid aitama meist väljaspool olevasse reaalsusesse ja šamaani abil tagasi! Šamaanil on abiks šamaanitrumm, mis teeb kappava hobuse kabjaplaginat meenutavat häält – nii transsi minemisel kui sealt väljumisel. 

Šamanism olevat sünnipärane omadus, mida ei õpita. Šamaan on jõudude valitud isik. Tal on vaid õigus kas nõustuda või mitte.
Spiritism on täiesti erinev liik nn kadunud maailmaga suhelda, mitmete erinevate abivahendite abil - siin on küsimus meediumist ja inimesest, kes soovib kutsuda kohale lahkunu vaimu, kellega kontakt tekib ja küsimustele saab teatud vastused. Need ei ole sümpaatsed kohtumised.

Tänane kunstnik on millegipärast üle võtnud uuriva ajakirjaniku rolli. Kas uurimustöö formaat sobib kunstnikule või võiks looming tulla vaid kunstniku sügavast sisemusest?

Inimesed erinevad juba oma loomu poolest kirjutamise, uurimustöö - või praktilise tegutsemisviisi poolest, on ka mõlemaid suundi harrastavaid indiviide. Kunstnikku ega ka kunsti ei ole veel suudetud päris rakkesse panna! See võiks ju tulla, kui tal seda sügavat sisemust on, või kui ta ennast tunneks nii sügavalt - tulgu, mis tuleb!

Mida soovitad algajale enda käekirja otsivale maalikunstnikule?

Algajale oleks tõepoolest väga palju soovitada, kuid esimeseks - olgu tal huvi ja ind kunsti vastu tõeline ning pikka kannatust. See matk on tõeline ja pikk! Edu ja julgust!

AUGUST KÜNNAPU
Epifanio toimetaja ja maalikunstnik