Sissejuhatus.

/...
JUHANI: Kui sa peaksid kirjutama näidendi immigrantidest, siis millest sa kirjutaksid?
EERIK: Immigrantidest?
JUHANI: Jaa. Kogu sellest teemast.
EERIK: See on päris lai teema.
JUHANI: Jaa. Aga millest sa kirjutaksid?
EERIK:... Võtaksin raha ja põgeneksin.
JUHANI: Kuhu?
EERIK: Ma ei tea. Kuhugi, kus on soe.
JUHANI: Ei aga tõsiselt?
Millest sa kirjutaksid?
EERIK: Tõsiselt? Vaesusest.
Vaesuse kurjusest.
JUHANI: Nii?...
ERIK: Kogu maailma tarkpead on juba kümme aastat üritanud leida lahendust kuidas selle teemaga hakkama saada. Ja nüüd tuled sina ja – palun väga! Teema lahendatud! Tõsiselt mõtled või...
.../

Mart Aas (EST)
on vabakutseline kirjutav näitleja,
“Suusatango” lavastaja ja üks autoritest.

Teema arendus.

Aprillis 2020 esietendub Soomes, Tamperes, Teatteri Telakkas “Suksitango” (Suusatango). Immigrantide (soome keeles “maahanmuuttajat”) teemal. Soomes sama tuline teema kui meil ja mujalgi. Koostöös teadlaste rühmaga, kes uurivad põhiliselt Soomes elavaid eestlasi ja venelasi ning nende suhteid muude rahvustega Soomes, hierarhilisust nendes suhetes.

Lähtekohad näidendiks ja uurimustööks on erinevad, sest teatrilavastus keskendub immigratsiooni teemale laiemalt ja töörühmas on mitmetest eri rahvustest inimesed. Miks? Sest tundus, et keskendudes vaid eestlastele ja venelastele Soomes... saaks küll humoorika “keikka”, aga kuna tagamaid avada teatritükis koos kommentaaridega ei ole pikemalt võimalik ja kavalehti loevad vaid vähesed, siis sellega vaid süvendaksime stampe, stereotüüpe eestlastest ja venelastest.

Seega on mõte avada teemat laiemalt. Sest meile tundus, et soomlaste endi suhe teistesse rahvustesse, kes elavad Soomes, on sama oluline, kui suhted eri rahvuste vahel ja nende võimalik hierarhia soome ühiskonnas.

Jukka Toivonen (FIN)
on lavastuse teine eestvedaja ja peaosatäitja.

Mis on tänasel päeval Soome ja kes on soomlased?

Aleksis Kivi kirjutas “Seitse venda” 1860ndatel ja see ilmus 1870. Tol ajal nii sisult kui vormilt uuenduslik teos andis läbilõike selleaegsest Soome ühiskonnast, pildi Soomest ja soomlastest. Kirjelduses tegelase Eero kohta raamatu lõpus näeb ta Soomet ja soomlaste tolle aja ideaale nii:

/...
Ja sääraste huvide tõttu laienes ta vaade elu ning maailma kohta. Sünnimaa polnud talle enam ebamäärane osa ebamäärases maailmas, ilma mingi teadmiseta, kuskohal ja missugune. Vaid ta teadis, kus asub see maa, see armas nurgake maailmas, kus elab, töötab ja võitleb soome rahvas ning mille põues puhkavad meie esiisade luud. Ta tundis selle maa piire, selle meresid, ta salaja naeratavaid järvi ja noid haguaedadena jooksvaid männilisi mäeselgi. Kogu meie kodumaa pilt, selle sõbralik emapale oli igaveseks surutud ta südame sügavusse. Ja sellest kõigest kasvas ta tahe ja püüe meie maa õnne ja hüvangu poole. Tema julge, väsimatu tegevuse tõttu ehitati kihelkonda mingi rahvakool, mis kuulus esimeste hulka Soomes. Ja veel mõne muugi kasuliku ettevõtte viis ta oma kihelkonnas läbi. – Tema majanduslike hoolitsuste ja pingutuste eesmärgiks oli ühtesoodu ka see, et ta oma vanemast pojast oli otsustanud koolitada haritud inimese, teadusmehe
.../ (soome keelest F. Tuglas)

Nüüd on ideaalid mõneti teostunud – soomlased on üks haritumaid rahvaid. Majanduse üle ei saa ka väga kurta. Milline on see uus ideaal / visioon / pilt / kujutlusfilm, mille poole Soome ja soomlased nüüd liiguvad? Maailm on muutunud, Soome on muutunud, soomlased muutunud. Põhiliselt külaühiskonnast on saanud miski muu. Kui milleski saab tänapäeval sama kindel olla kui Aleksis Kivi ajal, siis selles, et kõik muutub pidevalt. Liigub pidevalt. Kõik on liikumises ja muutumises.

Silver Sepp
juhib lavastuse muusikalist poolt. Märksõnu:
fantaasiapillid, suusad, soome tango. Igatsus. Kõige oleva igatsus. Mis paneb liikuma. Elu. Koos. Töö. Ansambel.
Silver Sepp – kes ei tea, on ka siin: www.silversepp.ee
Aga siin on ainult e-Silver. Tegelikult on ta mitmekesisem. Nagu loodus. On loodud ja loob.

Mida säilitada, mida muuta? Kes on soomlased? Mis on Soome?

/...
JUHANI: ...Kõnnin kusagil. Ja äkki näen, et mu ümber on hoopis teine olukord ja teised inimesed kui hetk varem.
OUTO: Seda kutsutakse ka shamanistlikuks retkeks.
JUHANI: Ma ei tea. Aga see on umbes sama nagu näitlejatel... Mul on juhtunud nii. Harjutasin üht teksti, oma peas... bussis. Minu tegelane pidi lahku minema... Seal näidendis... Harjutasin seda stseeni oma peas ja äkki karjatasin kõrval seisvale naisele: “Ma tahan lahutust!”
FRANCESCA: Juhani!
JUHANI: Vabandust Francesca, ma lihtsalt näitasin kuidas see... Kuule aga äkki ma siis olengi näitleja? Ah? Või olin? Äkki olengi...
OUTO: Mis sinuga juhtus?
JUHANI: Kukkusin end õnnelikuks. Viie meetri kõrguselt viieks kuuks haiglasse. Lend... õnnetust mehest, kes ei tea mida oma eluga peale hakata... õnnelikuks meheks, kes on ära tundnud oma missiooni ja kelle kogu elukogemust vajatakse nüüd uuel lennul...

Müüsin kõik. Mul on nüüd laboratoorium. Ma võtan teid kõiki tööle. Me loome koos uue avara pildi Soomest ja soomlastest... Aleksis tegi eelmise. Me loome uue. PostAleksis Soomepildi. Esitluse ja nälökuva. Näidendfilmi – uus vorm, noh. Kutsume presidendi. Ja valitsuse liikmed. Meie laborisse. Ja esitleme seda. Ja nad saavad aru. Kõigest! Kõigest!

Antero Pöyhänen – ta on valitsuses, ta on mu klassivend – nägin teda tänaval ja ta lubas, et ta kutsub nad kõik kohale... Mul on kõik juba kokku lepitud. Me teeme selle ära!
OUTO:... Aga...
JUHANI: Ei mingit aga... Ja sina teed uue hümni muide. Eelmise panid eestlased sujuvalt pihta. See oli nali, las panid. Aga nüüd teeb eestlane meile uue. Siis on tasa. 1:1. Mis siis veel... Meil seisab ees palju tööd, palju...
.../

LÕppsÕna.

Mida tunneb “indiviid”, kui ta tajub endal suurt koormat, suurt ülesannet, suurt vastutust? Kas tal on see vastutus tegelikkuses või ta on selle omale pähe võtnud – et üksi, Mina!? Pean! Kas säilib vaimne tasakaal? Tihti ei. Ka Aleksis Kivi puhul mitte. Kuigi on kahtlustatud, et tema puhul võis tegu olla ka borrelioosi mõjuga, mis tema teadvuse lõpuks murdis.

Aga võtkem väike risk ja rääkigem siis ka väga (ja liiga) üldistavalt – nagu ajakirjanduses ikka: Senine töö lavastuse ettevalmistamisel,- inimeste intervjueerimisel, materjali kogumisel - on näidanud suurt erinevust inimeste suhtumises antud teemasse internetikommentaarides ja nö. tavaelus. Tavaelus on “polariseerumine” ses küsimuses vähene, s.t. inimeste maailmapilt on isikupärane, pole “puhtaid liberaale” ja “puhtaid konservatiive”. Aga netikommentaaride maailmas võimendub “mustvalgesus“. Me tahame end internetis kellegina “näidata” enamasti. Tegelikkuses me ei tea, mis on eesriide taga ja kuidas peaks suhestuma või käituma. Nagu suurte muutuste, uute olukordade puhul ikka. Kindlust pole. Ja seda kindlamatena üritame end avalikkuses ja internetis näidata.

See, et meile on suudetud maha müüa idee, et kõik on kuidagi “polariseerunud” teeb valvsaks. Sest me oleme selle “lõhestumise” suures osas juba alla neelanud. Äkki ei peaks? Me ei ole “lõhed”, me oleme inimesed. Ja äkki on meil siiski 7 miljardit vaadet elule, mitte 2?
Miks meile seda “lõhet” müüakse?
Kes müüb?
Miks me seda ostsime?

RR.(Rahu. Respekt.) Ära rohkem “lõhet” osta.

Ja mis võidab lõputu mulina?
Muusika.

Nägemiseni!

Tamperes, aprillis 2020.