Silja Truus

7. mai 2016,
London

Täna panen oma rokkstaari saapad jalga, täna kõnnin ohtlikuma sammuga, täna paistan veel kõhnem, täna on mu silmades aimata salajast tragöödiat. Ma tean, et see on tsirkus, aga mul on seda vaja. Tragöödia, pealegi, on ju päris. Ma tahan uskuda, et mõni võõras võib arvata, et kannatused on mind tugevaks teinud. Ma ei tea, kas kannatused on kunagi kedagi tugevaks teinud.

Inimesed paistavad täna inetud, väsinud ja kurvad. Joonistan algul peas, pärast paberil groteskseid nägusid, mitu-mitu korda, kuni nad on peaaegu abstraktsed, lihtsad ja ilusad. Aga ikka kurvad. Neist võiks saada suured valged pead, marmorist, inimesekõrgused; nende igapäevasusest, ajutisest meeleolust võiks saada midagi, mis tõstab inimesed sellest kõrgemale.

2. september 2016,
Gatwicki lennujaam

Turvakontrolli proua ütles mulle sweetheart, kaks korda. Ta oli umbes sama vana kui mina. Ma hakkan puudust tundma sellest, et võõrad inimesed on mu vastu lahked. Sain just aru, et mul on olnud arusaam, et kui tagasi Eestisse kolin, peab minust saama sama palju eestlane, kui need, kes kunagi ei lahkunud. Aga muidugi pole see võimalik ega vajalik. Minust ei saanud kunagi päris britti, ja minust ei saa kunagi enam päris eestlast.

7. oktoober 2016, 3.30,
bussis Stanstedi lennujaama

Kui oled armunud, siis pole küsimust. Sa ei mõtle kõigi teiste inimeste peale, kellega võiksid potentsiaalselt koos olla, teisi võimalusi pole sinu jaoks olemas. Kohtadega pole asi päris sama, kaks linna võivad olla lõpmata erinevad ja võrdselt meelitavad. Ma pole truu kummalegi. Kui Eestit poleks olemas, kas saaksin Londonis õnnelik olla? Kui mu elu siin ei oleks koost lagunemas, kas Eesti tunduks siis ikka nii lohutav? Eesti on mind alati kutsunud, muutnud pehmeks ja melanhoolseks, kui ma olin kaugel, ja ülevoolavalt rõõmsaks, kui ma sinna saabusin. Mida on London mulle andnud? Kui ma siia jõuan, tunnen linna vabastavat mõju, see on teinud mind energilisemaks, küünilisemaks ja tolerantsemaks. Ilma Londonita ei oleks minust kunstnikku saanud. London andis mulle julguse ja võttis siis selle jälle ära. Ja muuhulgas on ta andnud mulle kerge eksootikamaigu, mida Eestis inimesed alati märkavad.

26. detsember 2016,
Tartu-Tallinn rongis

Raagus puid ja vareseid vaadates taipasin, et see tunne, mida nad minus tekitavad, on hoopis mälestus ühest tundest, mis iga meenutusega ehk muutub ja uueneb, aga ometi tundsin kunagi kuskil tema originaali, ja kõik järgnevad on kas lähemal või kaugemal sellest õigest. Tartu puud on kõige rohkem päris, Tallinna omad on head nende meeldetuletamiseks, ja Londoni omad neist veel kaugemal, nii et ei saa õieti arugi, mida nad meenutama peaksid, kuigi miskit siiski nagu oleks. Kui kuskil oleks päris oma koht, siis ajapikku muutuksid selle koha puud kõige õigemateks. Õigsus tähendab, et neist saab rohkem kätte. Võõras ei tähenda, et neid oleks vähem nähtud, vaid, et nad on vähem olulised. Oma puud on nagu oma inimesed, keda armastad. Kui neid õige pilguga vaatad, üllatab sind iga kord, kui sügavad nad on, kui palju sa neis leiad, kui omased nad sulle on. See ongi armastus. Nad on saanud osaks sinust, või sa tunned neis ära parema osa endast, mis sul veel päriselt käes ei ole aga mida sul on tingimata vaja.

6. veebruar 2017,
London

“Ma lihtsalt arvan, et see oleks mugavam, seal on küla ja pood ja..” “Asi ei ole mugavuses!” hüüdsin, “Ma vajan tähendust, usku, et ma olen õiges kohas. Ma pean suutma õigustada, miks ma seal elan!”

15. veebruar 2017,
Tartu-Tallinn bussis

Vahel tabavad mind optimismihood. Vaatan vaheldumisi bussiaknast juba kevadisena näivat loodust ja internetist rahvusvahelise kunstikonkursi võitjate töid ja korraga tuli himu maalida. Supilinnas, jõe ääres võsas, kevadist musta ja jäist ja kollast, muda ja teralist mulda, võib-olla aimuva hallika rohelisega, abstraktselt ja julgelt, sügavalt ja rikkalt, nii et ei ole karta, et pilt hetkega vaadatud saab. Ahnele vaatajale. Kollakas jää, sambliku rohekashall puutüvedel, väga must muld ja natuke määrdunud lumi. Inspireerituna sõbra Stevens Vaughni Islandi-maalidest ja Eesti kevade algusest veebruaris.

Silja Truus. Merineitsi.
Kips, kunstkiud, marmorpulber, teras, akrüültint, 2017

Käed on pahkunud juba enne, kui õues maalimiseni olen jõudnud. Lõhki kuivanud ja ära kulunud külmast, veest ja puhastusvahenditest. Raske lausa seda peenikest pastakat käes hoida. Kolisin eile Tartus Kroonuaia tänava korterisse, koristasin päev otsa ja kütsin. Külm aga turvaline paksude kiviseinte vahel. Puid veel ei ole, tassisin üle Emajõe võrguga Konsumist, vahepeal sillal peatudes ja jääd imetledes, suu naerul sest ilust.

Päike paistab, külma on miinus kuus. Minus on rahu. Ei tea, kas optimismihood tulevadki sest rahust ja turvalisustundest. Vahel vist on juhtunud ka kohe pärast meeleheidet. Aga võibolla see on sama asi, et kui kõige hullem läbi saab, siis mõtled, et näe, hakkama sain, naeratad, ja oled valmis uuteks asjadeks.

SILJA TRUUS
on skulptor, kes elab ja töötab Tartus.
Ta on esimene autor tuliuues rubriigis “Kunstniku päevik”.

Fotod: Silja Truus