Helga Nõu oma Raua tänava kodus
Foto: Fred-Erik Kerner
Sinu esimene romaan “Kass sööb
rohtu” ilmus Lundis 1965. aastal ning
viimane “Ingel ja idioot” Tallinnas
2019. aastal. Kuidas on 54 aastaga
muutunud Sinu stiil, aines ja maailmatunnetus?
Kes olid Sinu eeskujud
siis ja keda jälgid praegu?
Noor inimene arvab ikka, et ta teab kõike.
Hiljem olen muutunud alandlikumaks,
aktsepteerin rohkem teisi ja teiste arvamisi.
Ehkki kirjutades tunnen end tihti
opositsioonis, kas eelmise põlvkonnaga
või “avaliku arvamusega”, tahan kellelegi
pihta panna. “Kass sööb rohtu” kirjutamisel
õhutas Enn (Helga abikaasa, kirjanik ja
arst Enn Nõu - toim) mind takka – tema
mind panigi romaani kirjutama – et kirjutada
seksist hästi julgelt. Tahtsingi olla noor
ja julge ja otsida uusi teid. Sain ka selle
eest pähe ja muutusin ettevaatlikumaks.
Tegelikult pettusin lugejates. Võrdleksin
maalikunstiga: kui maaliksin suurepärase
maali tagasihoidlikes toonides, aga panen
sinna sisse kärepunase laigu, siis nähakse
ainult seda laiku ja mitte muud.
Eestis jõudsin käia koolis ainult kaks aastat
ja seega kirjandust ei õppinud. Eesti klassika
tundus mulle tagantjärele igav ja vananenud
ja ongi mul suurelt osalt lugemata. Kui hakkasin
kirjutama, võtsin eeskuju rootsikeelsest
moodsamast kirjandusest, autoreid ei oska
nimetada. Tahtsin aga kirjutada eesti keeles
ja otsisin nooremaid eesti autoreid. Esimene,
kes mulle täiega hinge läks, oli Mati Unt
oma “Võlaga” ja siis noor kassetipõlvkond.
Nendega oli mul midagi ühist, tundsin.
Hiljem hakkasin lugema Tammsaaret ja austan
teda väga. Tema psühholoogia on ajatu.
Tänapäeval ilmub kirjandust palju, nii Eestis
kui välismaal. Ei jõua lugeda kõike, mida
tahaks. Meeldivad üksikud raamatud eri
autoritelt, aga otseseid eeskujusid ei oska ka
nüüd nimetada.
Su eelviimase romaani “Nartsiss,
meesteõgija” tegevus toimub eri
aegadel Pärnus, Tartus, Tallinnas,
Petrogradis, Riias, Oslos, Londonis,
Johannesburgis, Bulawayos, Kaplinnas,
Bombays, Singapuris, Shanghais,
Hongkongis, Sidneys, Alaskas,
jm. “Ingli ja idioodi” keskmes on
aga ühe Eesti talu ajalugu, kuigi
juttu tuleb ka Siberisse küüditatuist
ja Rootsi laste bussiekskursioonist
Baltikumi. Kas oled kunagi mõelnud
kirjutada romaani, mille tegevus toimub
vaid ühes tillukeses ruumis?
Vist mitte. Senini – olen kirjutanud 10 romaani
– olen lähtunud ulatuslikust probleemist
selle juurde kuuluva andmestikuga.
Siis hargneb aine tahes tahtmata laiaks,
vahel liiga laiaks. Sinu poolt nimetatud
“Nartsiss, meesteõgijas” on peategelaseks
tegelikult elanud naine, kes tõesti rändas
läbi kõik need linnad ja maad. Teises suhtes
võib öelda, et romaan algab ühestainsast
ivast minu peas ja toimub kirjutuslaua taga,
tillukeses ruumis. Kõik, mis selles juhtub,
juhtub siiski ainult minu mõtte läbi.
Kui torkab mulle pähe üks piiratud, aga
tugevalt inspireeriv mõte, siis kirjutan sellest
novelli või lühijutu (nagu juuresolev
“Võltshobune”).
Oled 20 aastat elanud osaliselt Uppsalas
ja osaliselt Tallinnas. Mis tunne
on taas elada ja luua oma lapsepõlvekorteris,
kust põgenesid perega sõja
eest 75 aastat tagasi Rootsi?
Kuidas on mõjutanud kaks täiesti erinevat
linnakeskkonda Sinu kirjutamistunnetust?
Kas saad ühte ja sama teost
alustada ühes kodus ja lõpetada teises?
Algul oli imelik, natuke unenäoline, ei
teadnud, kas oli juba kunagi läbi elatud või
mitte. Mida mäletan ise ja mida on mulle
jutustatud või pildil näidatud? Vahel olin
ka pettunud, kui mälestus ei klappinud
tegelikkusega. Lapsepõlvele mõeldes sulavad
need kaks aega veel praegugi kokku.
Vahepeal möödunud 44 aastat Eestist põgenemise
ja esimese külastuse vahel (1944
-1988) oli aga nii pikk aeg ja keskkond nii
muutunud, et tänapäev mõjub valdavalt
uuena. Seevastu ei takista mind kahe kodu
vahel liikumine sama teose kirjutamist.
Kui istun arvuti taha ja avan vastava dokumendi,
sisenen oma “mulli” ega lase end
ümbrusest segada.
Helga Nõu. Magnoolia all (Tütar Laine).
Õli lõuendil, 2016
Milline on olnud Sinu elu raskeim
hetk ja milline kergeim hetk?
Ei teagi. Lapsena elasin ju läbi sõda, pommitamist
ja põgenemist, aga ma ei mäleta,
et need hetked nii hirmsad oleksid olnud.
Kartsin küll, aga lapsel on vist nii kindel
usk oma “kaitseinglisse”, et elu tundub
rohkem suure seiklusena. Tähtis oli, et ma
ei pidanud minema lahku oma vanematest,
kes olid kogu aeg minu selja taga. Seevastu
tundsin end oma noorusajal Rootsis (15-
20 aastaselt) üksikuna ja õnnetuna. Kõik
muutus, kui kohtasin Ennu, me abiellusime
ja ma ei olnud enam kunagi üksi.
Seda muutust, ehkki see polnud hetkeline,
tunnetan tagantjärele kui elu kõige õnnelikumat
aega.
Oled nii kirjanik kui maalikunstnik.
Kas saad kirjatööd teha ja maalida
ka paralleelselt?
Millised on parimad
kella- ja aastaajad
kirjutamiseks ja maalimiseks? Palun võrdle
neid
loomevaldkondi.
Helga Nõu. Ma olen maastik. Õli lõuendil, 2016
Teatud mõttes on kirjutamine ja maalimine
sama asi, enda ja oma salajaste mõtete
väljendamine! Ainult tehnika on erinev.
Ei olegi nii haruldane, et veel teisedki
loomeinimesed, näitlejad või muusikud,
ka maalivad või kirjutavad. Muidugi saab
teha mitut asja, oleneb ajast ja võimalustest.
Mul on see õnnelik olukord, et ma
pole pidanud kumbagi loomeharu leivateenimisena.
Olen olnud kooliõpetaja ja
igatsenud koolivaheaegu, et siis lasta paisu
taha kogunenud inspiratsioonil voolata.
Muidugi on ka olnud halbu perioode tervise
või muude muredega, kus ma midagi
peale hädavajaliku pole teinud. Ja nüüd
pensionieas... Kella- ja aastaaegade kohta
ei oska ma midagi öelda, aga pealesunnitud
rutiinid ei soodusta loometööd. Küll aga
võib üks tellimine või näitus (nii kirjas
kui kujutavas kunstis) anda hoogu kasvõi
mitmeks ööpäevaks järjest. Üldiselt on
mul vaja pikemat aega ja mõtete kogumist
kirjutamisel. Maalimiseks võib heiastuda
mingi kujutis või värvide kombinatsioon
mõne hetkega. Teine asi, kas ma sellest
kinni haaran...
Oled tuntud ka kui lastekirjanik.
Ainest oled kindlasti saanud nii oma
lastelt kui 40 aastat Rootsi koolides
õpetajaametit pidades. Mille poolest
erineb lastele kirjutamine täiskasvanutele
kirjutamisest?
Tuleb kõik targad mõtted ja õpetlikkus
peast välja visata ja olla laps. Kõigis on meis
ürgolevusena isekas laps, kes tahaks teha
muud kui seda, mida peab. Unistada või
tunda mõnu varbavahede nokkimisest ja
vannis pussu laskmisest, nii et tuleb kaalika
lõhn. Vanasti pidi lasteraamat olema
õpetlik, aga mitte nüüd enam. Ja lõpp peab
olema õnnelik. Tuleb aeg niikuinii oma
muredega.
Jaapani kirjanik Haruki Murakami
on võrrelnud oma memuaaris “What
I Talk About When I Talk About
Running”
romaanikirjutamist maratonijooksuga,
mis nõuab väga tugevat
vaimset ja füüsilist distsipliini.
Kindlasti aitab süvitsi loominguga
tegelemine Sind hoida terve ja nooruslikuna.
Kas Sul on mingeid nippe,
kuidas end käima saada ja vormis
hoida? Kas istud sel perioodil iga päev
kirjutuslaua taga ega oota inspiratsioonipuhanguid?
Kas teed romaani
kirjutades põhjalikke taustauuringuid?
Maratonijooks kehtib kindlasti elukutseliste
kirjanike puhul, kes peavad välja higistama
raamatu aastas. Minule on romaanikirjutamine
vastupidi mõnus tegevus ja igapäevaste
vaevade eest põgenemine – eeldusel,
et olen saanud romaani “jooksma”. Algus
on raske ja samuti lõpp, mis nõuab niitide
“kokku köitmist”. Aga kõik, mis vahepeal...
Kui tegelased on leitud ja nende
umbkaudne siht teada, siis istun mõnusalt
oma “mulli” ja lasen neil tegutseda. Tihti
käituvad nad hoopis teisiti kui ma alguses
olin kavatsenud. Ma ei tee väga täpset eeltööd,
aga leian võib-olla guugeldades täiesti
ootamatuid ja toredaid fakte paikadest,
kuhu mu tegelased satuvad. Otse põhjatu allikas on aga omaenda elu, kõik kohtumised,
juhused, võimalused ja mõtted, mis on
olnud ja mida ma pole kasutanudki. Vaja
ainult mõnda fakti muuta ja avaneb aine
uueks romaaniks. Distsipliin on muidugi
minu nõrgem külg. Olen unistaja ega viitsi
hommikul üles tõusta ega hommikuvõimlemist
teha. Istun liiga palju arvuti taga ja
liigun liiga vähe. Õnneks sunnib Enn mind
välja ja Rootsis käime kolm korda nädalas
jõusaalis.
Su raamatud voolavad väga hästi,
oskad hoida üleval põnevust. Tavaliselt
avastan raamatut käest pannes, et
märkamatult koidavad varajased hommikutunnid.
Mida soovitad Epifanio
lugejale, kes tahaks ka heaks kirjanikuks
saada?
Ma ei viitsi lugeda igavaid raamatuid.
Seepärast pean tähtsaks alustada kohe “avapauguga”,
mis äratab lugeja uudishimu,
nii et ta tahab teada, mis edasi juhtub.
Üks nipp on alustada kõige põnevamast
stseenist, aga jätta siis kirjeldus pooleli...
Siis on aega tegelasi tutvustada ja olukorda
selgitada. Vastupidisel juhul jõuab lugeja
tüdineda või hoopis magama jääda.
Veel tahan puudutada absurdi. Kirjanik
kirjeldab üht stseeni, tegelasi ja olukorda nii
hästi kui ta saab ja oskab. Ta kasutab kõiki
vajalikke sõnu, aga midagi jääb ehk puudu,
mida kirjamärgina ei ole olemas. Siis ei
karda ma kasutada absurdi, mis lahendab
kõik probleemid ja saadab raskused
lendama taeva poole. See on väga lihtne,
umbes nagu salasõna “sim-sala-bimm”.
Proovige!
Valdad hästi ka lühivormi. Meeldejääv
on näiteks Sinu lugu “Kiri kolmele
Aleksandrile Politseiaias” kogumikus
“Kolmteist Eesti kirja” (LR 1 /
2016), mille tegevus toimub kolmel
erineval ajal Politseipargis Tallinna
kesklinnas. Murakami on võrrelnud
novelli kirjutamist väikese iluaia eest
hoolitsemisega, romaanikirjutamine
on tema sõnutsi aga tihedast ja hoomamatust
padrikust läbimurdmine.
Palun kommenteeri Epifanio jaoks
kirjutatud lühilugu.
Helga Nõu. Blondiin. Akvarell paberil, 1999
Ma ei nõustu Murakamiga, kui ta võrdleb
novelli väikese iluaiaga. Tähendab see ei
klapi minu novelliga. Mulle on novelli
idee üks ootamatu ja ilus lilleõis keset rohtu
kasvanud aeda. Ma tahan välja tuua just
seda ainust õit ja valin selleks kirjandusliku
lühivormi, mis lõpeb puändiga. Käesolev
lugu “Võltshobune” on tegelikult teine
versioon mu autobiograafilisest Politseiaia
jutust, mis räägib väliseestlase pettumusest
ja valust, kui ta järglased kaotavad oma
keele. Ma ei taha olla väliseestlane, aga
kasutan seda sõna, kuna tean, et mind selliseks
peetakse. “Välis” määrab juba ära, et
ma ei ole “sees” ega “sise-”, tähendab päris
oma. See teema läbib ka romaani “Ingel
ja idioot”. Lühijutt “Võltshobune” jutustab
neljast põlvkonnast, kus ma ise kuulun
teise. Algan klassikalise müüdiga keelte iludusvõistlusest,
mida ma uskusin. Paguluses,
kus võõrad mõjud niikuinii peale tungisid,
oligi vaja idealiseerida kõike, mis puudutas
Eestit ja eesti keelt. Olin eesti gaid ja kasvasin
üles tõelises rahvuslikus vaimus. Raske
on aktsepteerida, et aeg siiski oma töö teeb
ja keel neljandas põlvkonnas kaob. Et mitte
liigsesse sentimentaalsusesse uppuda, esitan
juuresoleva loo nii napisõnaliselt kui võimalik ja lõpetan tõestisündinud seigaga tütrepoeg
Hermani tagasitulekust jalgpalliturniirilt
Tallinnas. Vist olin veel ikka naiivne,
kui temalt juurdeõpitud eesti sõnu lootsin
kuulda. Tema vastus venekeelse roppusega
andis aga lootusele kabelimatsu.
Mis on kirjanduse olemus?
Kirjanik on üksi. Ta töötab üksi ja tema
kirjatükile ei ole ühtki vabandust. Ajad
võivad muutuda, aga teda võidakse oma
sõnade pärast üles puua kasvõi peale ta
surma. Sama kehtib ka kujutava kunsti
looja kohta, ka siis kui värvid maalil pleegivad
ja värv praguneb. Kirjandust ja kunsti
peetakse heal juhul igaveseks, kui taiesed
just ei hallita ja roosteta (raamatuklambrid)
või hiired ära ei näri ja koid auguliseks
ei söö. Helilooming, näitekunst, film ja
arhitektuur on selles suhtes painduvamad,
kuna olenevad teistest, kaastöölistest, kes
kunstitöö nähtavaks või kuuldavaks teevad,
võib-olla sajandite järele esile toovad ja
isegi uuendavad. Sedalaadi looming võib
seega kauemgi värskena säilida. Kui kaua
on kauem kui igavik?
AUGUST KÜNNAPU
Epifanio toimetaja ja maalikunstnik |