Ühel päeval

Kunstnik Sven Stambergi teoseid iseloomustab eelkõige ja ilma igasuguse valehäbita kontseptuaalsus. See, et seda nii palju on ja ükski kujund, märk, joon või täpp pole taieses niisama, pani mind sügavalt mõtlema ning tekitas aukartust. Eelkõige kirjutise autori luulekogus “Kõigil on alati õigus” esindatud “Väljad ja võimalused” graafiline sari, mille sügavam tähendus sai arusaadavaks Stambergi suusõnalisel kaasabil. Kes ometigi graafiliste vahelehtede ja luuletuste omavahelisse sobivusse ja paigutamisse ei sekkunud. Seda enam tekitas aga hilisem kokkulangevus tekstide ja illustratsioonide vahel huvitavaid ja müs tilisi seoseid. Sveni kujundajana soovitas kuraator Erkki Juhandi ja rõhutas korduvalt – ilma et ma oleksin Stambergi loominguga varasemalt tuttav – et see on parim ja ainuvõimalik. Kust taoline ilmut veendumus Juhandile anti, siis seegi on saladus. Küllap ta tundis nii minu kui Stambergi hingelaadi sarnasusi ning nii oli ja ongi.

Väljad ja võimalused

Stambergi töömeetodid on minu väheste teadmiste põhjal arhailised ja aeganõudvad. Käsitöö osa on märgiline ja seda nii graafikas, kus vaataja eeldab kindlasti arvuti või moodsa tehnika kasutamist, kui ka hilisemad kollaažid, mis valmivad lõigates ja kleepides ning mitte Photoshopi kaasabil. Seejärel taies pildistatakse-skänneeritakse ja paljundadakse. Need kaks tehnilist sekkumist lisavad valmivale tööle omalaadse juhuslikkuse essentsi ning mitte vähetähtis pole ka paberi valik ja teose lõplik kvaliteet. Osa loomingust. Nagu kajastub vaatajale nähtamatult, kuid seda kindlamini loometöösse peidetud aeg ja põhjalikkus.

Ulgumerele	Rajonismi võimalused. X

Minu jaoks otsib ja leiab Stamberg kunstnikuna kindlasti harmooniat ja selgust, teatud religioosset puhtust, kummalist ning metafüüsilist kirgastumist, ikka suunaga üles. Viimased ongi narratiivi kõrval kunstniku peamised trumbid, mingi ainult Stambergile omane lähtekoht, mis peegeldub igas taieses ja mis on iseloomulikult äratuntav. Ja kui graafikas esineb vähem lainet või kurvi, siis kollaažides on ring juba tihti algmaterjalis ja voolavust rohkem. Olgu selleks detail kellegi pildist või postkaardist, väljalõige raamatust või vanast fotost. Nagu antud artikli autori novellikogu “Tööpäeva lõpp” kaanekujundusel, kus illustratsioonis esinev ja suurendatud aia- või väravakaunistus annab kaheksa või lõpmatuse tähise. Ja kui eelnevast võib jääda mulje, et Stamberg on eelkõige igavikulisi traditsioone austav tõsine käsitööline, siis paradoksaalselt on tema juhtimisel tegutsev rühmitus Vedelik üks ebakonventsionaalsemaid kunstilisi ühendusi üldse. Juhindudes eelkõige inimese loovusest ja loominguvajadusest, selle rahuldamisest millisel viisil tahes. Olgu selleks füüsiline taies või häppening, rühmituse kokkusaamised ise. Mida kõige vähem raamistab liikmete professionaalsus või väljenduskorrektsus. Kus akadeemiline on kõrvuti amatöörliku hetkeemotsiooni ja viimase sekundi spontaansusega. Püstine nael puupakus võib olla samuti esteetiliselt vaadeldav ja kui lisada, et tegemist on päikesekellaga, siis räägime juba otseselt tarbekunstist. Kuigi julgen arvata, et Stambergi enda looming on alati märksa sügavama eel- ja järelooga. See, et kunst ja ilu päästavad maailma, võib olla ka Sveni kreedo, isegi kaugemale – igasugune looming päästab maailma – kuid Stambergi puhul lisandub sellele jätkuvalt ja alati küsimus, et kust sellised tähendused ja mõisted nagu “kunst” ja “ilu” üldse tulevad ja miks peaks keegi seda maailma päästma. Või kelle ja mille käest. Seda võiksid endalt küsida vahel ka teesi pimeusklikud propageerijad.

Liikumised

Sven-Erik Stamberg

Mait Vaik
kirjanik

Kollaažid ja graafika:
Sven-Erik Stamberg