Articles in English
TOIMETAJA VEERG
EPIFANIO SOOVITAB
RAAMATUKOGU KUI ELUKAASLANE
Peeter Sauter
PAAR SÕNA SINDY ILVESE DIGIGRAAFIKAST
VÄLJAD JA VÕIMALUSED
Mait Vaik
ÜHE KUNSTNIKU PORTREE: JUKA KÄÄRMANN
Mehis Heinsaar
INTERVJUU JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA
August Künnapu
KUNSTI VABANEMINE EELARVAMUSTE AHELATEST
Vilen Künnapu
KALJO SIMSONI ELUST JA LOOMINGUST
Helen Kooviste
ELAV ARHITEKTUUR
Ahti Sepsivart
VARJUJÄETUTE POOLEL
Elo Viiding
UGRI DYLAN
Andri Luup
VARJATA HEAD EI SAA. VÄLJAVÕTTEID EESTI MARGINAALSEST LEVIMUUSIKAST 1970.-80. AASTATEL
Martin Jõela
KOHVIK, "TÕENDEID OLEMASOLUST"
Nato Lumi
MEESKOND
|
INTERVJUU
JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIKUGA
Jürgen-Kristoffer ja Maarja Korstnik Hiinas Shaolini templis 2018
Käisime hiljuti ühisel reisil Lääne-Hiina väikelinnades,
külastasime turistide eest varjatud Tiibeti
templeid ja kloostreid ning kolasime Nepalis
Kathmandu stuupade ümbruses ning üritasime
tulutult minna ujuma Pokhara järve. Läksid hiljem
koos õe Maarjaga edasi rännakutele Põhja-Indiasse.
Mida õppisid sellest reisist?
Kogu see värviküllane reis, mida nimetasin poeetiliselt
“südametee rännakuks”, oli mu jaoks pidev uute kogemuste
kogumine ja õppimine. Seda just eelkõige vaimsel
tasandil. Indias aga, eriti just Rishikeshis, õppisin uusi jooga
stiile, hakkasin esmakordselt praktiseerima ajurveedat,
harjutasin mootorrattaga sõitmist mägedes ja ujusin lõpuks
kiirevoolulises Gangese jões. Õppisin inimesi usaldama
ja nende abi ja panust tunnustama – võib-olla enam kui
kunagi varem. Tõesti, nii ei saagi hätta jääda, sest rännuteel
moodustub sinu teele sattunud inimestest globaalne
perekond.
Maailmapuhuja. Jürgen-Kristoffer Korstnik
Rännuspiraal. Jürgen-Kristoffer Korstnik
Käsitled elu loovuse meditatsioonina. Alustad oma
artiklit “Vabarännakud mööda Lõuna-Hiinat”
(“Palverändaja. Eestlaste palverännakud laias maailmas”, koostanud Martti Kalda, Tammeraamat 2015) järgmiselt:
“Elan sellel värvilisel, imelisel ja samas ka salapärasel
planeedil, mis hõljub keset ääretut maailmaruumi
ja kus me kõik praegu inimesena asume.
Usun, et igalühel meist on siin väljendada ja luua
oma unikaalne, jagatud maailm.” ja lõpetad nii:
“Igast päevast võib saada omamoodi imeline rännak,
täpselt selline, millisena oleme valmis seda
vastu võtma.”
Palun kirjelda üht loomingulisemat päeva oma
elus.
Mu tänane päev, 3. oktoober, algas üsnagi loominguliselt.
Kirjeldangi oma loomingulist päeva argipäevana – nagu
Oskar Luts teeb seda “Äripäevas”. Alustasin päeva võileibade
valmistamisega, mis oma värvides ja külluses nägid
üllatuseks välja kui kunstiteosed. Sealt edasi viis hommik
mind võimlemiseni, kus jooga, venitused, kõhulihaste
harjutused, kungfu ja qigong segunesid terviklikuks trennikompostiks.
Peale värskendavat päeva algust on kasulik
ka veidi mediteerida ja asuda siis usinalt loomingu kallale,
mida osaliselt tegingi – luues heliblogi ja filmiprojekte,
mängides kitarril mõned oma palad või kirjutades märkmikusse
üles huvitavad ideed ja neid siis arendada. Sageli
veedan aega elu üle mõtiskledes, sõpradega suheldes ja
vanalinnas või looduses jalutades. Siis tulevad ka huvitavad
ideed. Iga päev on potentsiaalis väga loominguline ja
huvitav, kätkedes kordumatuid ja loetlematuid võimalusi:
ma ei mäletagi enam, millal mul igav on hakanud. Soovin
just, et oleks aega rohkem avastada ja luua.
Milline on olnud Sinu elu raskeim hetk ja milline
kergeim hetk?
Minu elu üks raskemaid hetki on seotud mu elu ühe kergeima
hetkega – see juhtus pea kõik ühe päeva jooksul
Nepalis reisides, selle aasta veebruarikuus. Peale vipassana
10-päevast meditatsioonilaagrit ja sellele järgnenud intensiivset
kõhuviiruse põdemist läksin kahe sõbraga mägedesse
matkama. Kuna mu keha alles taastus viirusest, jõudis
mägises asustamata džunglis ülesmäge liikudes mu energia
ootamatult otsakorrale. Ma ei suutnud enam edasi liikuda,
sest otsas oli ka vesi, ning jäin üksi tee peale jõuetult
magama. Ärkasin keset pilkast pimedust ja öökülma, olles
teadlik ringi liikuvatest kiskjatest. Õnneks oli mu sõber
välja jõudnud külla ja laenas sealt mootorratta, millega
tuli mind päästma. Peale seda kurnavat seiklusdraamattundsin aga suurt tervenemist ja rõõmu kõigest minu
ümber – igast pisiasjast, nii toidust kui veest, elavast tulest,
mägede värskusest, tähtedest ja elust enesest. See oli tõesti
väga õnnis tunne.
Kus ma olen? Jürgen-Kristoffer Korstnik
Tegutsed nii dokumentaalfilmirežissöörina kui
muusikuna. Palun võrdle neid loomevaldkondi –
millised on kokkupuutepunktid ja erinevused?
Nii dokumentaalfilmis kui muusikas on sageli mõni läbiv
teema, lugu või tunnetus. Nad moodustavad ühtse terviku.
Muusika võib see-eest neid piire rohkem laiendada, kuna
ta ei sõltu välimistest piltidest – vaid loob pigem sisemisi
pilte ja elamusi läbi oma meloodiakäikude, mõnikord ka
läbi laulusõnade. Mõlemas žanris võib tekstiline narratiiv
hoopis puududa. Minu jaoks on dokumentaalfilmi tehes
isegi olulisem loominguline protsess või teekond, mis
võib jõuda rahuldava tulemuse ja “produktini”, kuid alati
ei pruugi. See “teekond” on eriti hästi tajutav muusika
loomise juures, viies mind kontakti oma loomingulise
siseilma ja välise keskkonnaga. Ka dokumentaalfilm võib
sama teha ja annab võimaluse õppida inimesi tundma.
Loomisprotsess on nagu rännak: õpime, aga samas ka
naudime seda teed, mida mööda kõnnime. Kui elu on ise
üks suur teekond ja looming, siis me ei kavatse ju kiiresti
surra, et “see elamise asi nüüd tehtud saaks”? Teekonnal
käimise viis määrab ära ka elu kvaliteedi ja elust tuleb
südamest rõõmu tunda.
Jürgen Samye kloostris
Tiibetis.
Joonistus: August Künnapu
Milline on Sulle kui muusikule ideaalne esinemispaik
ja publik?
Ideaalne esinemispaik on mulle ilmselt seal, kus tunnen
end koduselt ja hästi. Selline hubane keskkond, nagu
kohvik või väike lava, kus publik ei seisa minust kui
muusikust eraldi, vaid saab interaktiivsel viisil osaleda. See
võib tähendada kaasa laulmist, üheskoos muusika loomist,
hea energia kohalolu ja jagamist. Publik peegeldab alati ka
minu kui esineja tundeid ja meeleolu – justkui võlukunst,
saab inimestega suhelda puhta energia tasandil.
Eriti võimsalt ja läbipaistvalt on see nähtav olnud tänavamuusikat
tehes. Olen niiviisi palju rännanud Euroopa
riikides, saades kogu oma elamise raha muusika teel. Olen
sellest palju õppinud – mida rohkem märkan enese kaudu
vahendatava muusika ja keskkonna (kui ka sealsete inimeste)
vahelist suhtlemist, seda enam keskkond minu
loomeprotsessi toetab. Kutsun seda ruumi loomiseks. Nii
on muusika kinkinud julgust väljendada end kui unikaalset
loomeallikat, luues keskkonnas tervendavat, armastavat
atmosfääri. Oleme ju kõik unikaalsed loojad – igaüks just
omal viisil.
Teed oma isast, maalikunstnik Raivo Korstnikust
(1932 – 1992) filmi. Kuidas sellega läheb?
Dokumentaalfilm "Raivo Korstniku jutustavad pildid"
oma isast on üks erilisemaid loomeprojekte, mida ette olen
võtnud, kuna nii saan õppida teda ja seeläbi ka iseennast
tundma. Paljuski just maalide läbi – neis peitub oma sümboolika
ja keel, mis avaldab mu isa mõtte- ja tundemaailma.
Sellest kuvandist olengi pannud kokku poeetilise filmikese "Raivo Korstniku jutustavad pildid",
kuid see on vaid esimene samm filmi pikemale versioonile.
Sinna lisanduvad ka Raivot tundnud inimeste lood.
Raivo Korstnik. Kännud. Õli lõuendil.
58 x 79,5 cm 1965 Eesti Kunstimuuseum
Raivo Korstnik on jäänud teenimatult varju, ta tegi
oma eluajal vaid ühe isiknäituse. Õnneks on Su õde
Maarja Korstnik koos galeristi Meelis Tammemäega
koostanud viimase pooleteise aasta jooksul põhjalikke
Raivo ülevaatenäitusi Tallinnas, Pärnus,
Tartus, Viinistus ja Ruhnus. Milline on Sinu lemmiktöö
tema mitmetahulises loomingus?
Mu üks lemmiktöid on praegu Kumu püsiekspositsioonis asuv õlimaal “Kännud”, mis inspireerib oma pastelsete värvide ja hõljumise sümboolikaga. Siin on segunenud realism ja sürrealism – maalilise rannamaastiku näol, mis
oli ka mu kunstilembelise perekonna üks armastatumaid
külastuskohti. Vanemad lapsepõlvemälestused pärinevad
just siit, samuti mälestused isast.
Palun soovita Epifanio usinatele lugejatele üks vähetuntud
dokumentaalfilm, mängufilm ja animafilm.
- Kumaré (USA, 2012; rež. Vikram Gandhi)
- Castaway on the Moon (Lõuna-Korea, 2009; rež. Lee
Hae-jun)
- The Red Turtle / La Tortue Rouge (Prantsusmaa, Belgia, Jaapan; 2016; rež. Michaël Dudok de Wit)
Küsimused esitas:
AUGUST KÜNNAPU
Epifanio koostaja ja maalikunstnik
JÜRGEN-KRISTOFFER KORSTNIK
https://soundcloud.com/jkristoffer
MULLE MEELDIB...
Mulle meeldib Päike, mulle meeldib Kuu
mulle meeldib väike armas hiiepuu
Mulle meeldivad metsad ja meeldivad teed
meeldib see, kuhu oleme teel
Mulle meeldib päev ja mulle meeldib öö
mulle meeldib puhkus ja hingestatud töö
Meeldib muusika, see tervendab meid
mulle meeldib sinuga käia mööda teid
Mulle meeldib ükssarvik, tema kummaline pea
mulle meeldib samblik, seal istuda hea
Mulle meeldivad kassid ja nende vurrud ka
meeldivad passid, et Hiinas seigelda
Mulle meeldib chai, seal palju vürtse sees
mulle meeldib pai, mis suule naeratuse teeb
Meeldib taevas ja meeldib meie maa
mulle meeldib laevas ja Maa peal rännata
Mulle meeldib sinuga koos reisida
minna mägedesse, kaugetesse paikadesse
Mulle meeldib, kui kõik on nii selge
polegi vaja sõnu, mis seda tunnet kirjeldavad
Mulle meeldib üheskoos laulda
ja tervendada inimhinge nende helidega
Mulle meeldib elada oma südames
ja seda luua, mida saame oma hingest tuua
Jürgen-Kristoffer Hiinas Hua Shan'i mäel 2018
|
LOOVUSE MEDITATSIOON
Mööda külmu, tuliseid
mööda vaikseid eluteid
Mööda kõrgeid ja madalaid
mööda neid helisevaid maailmaid
Ma kõnnin edasi, kõnnin edasi
ma kõnnin oma teel
Ma kõnnin edasi ja kõnnin sedasi
et selgus on südames
Mööda suuri, pisemaid
mööda ookeane, sisemaid
Mööda pimedust ja säravaid
neid valguses hõõguvaid maailmaid
Ma kõnnin edasi, kõnnin edasi
ma kõnnin oma teel
Ma kõnnin edasi ja kõnnin sedasi
et julgus on südames
See on loovuse meditatsioon
elu on loovuse meditatsioon
Oma loomuse meditatsioon
kogu elu on loovuse meditatsioon...
HINGE HÜÜD
Uus päev on käes, vaatan aknast välja
see, mida näen, on minu elutee
Hingan sisse nüüd ja astun uksest välja
laulan kõigest väest oma hingele…
Ärka üles sa, ärka üles sa
kuni näed
et aeg on lennata, oma tiivad avada
elada iga päev
Nüüd kevad on käes, vaatan aknast välja
see, mida joon, on minu elutee
|
|