Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Indrek Kasela

MINU RAAMATUKOGU
Janari Lage

NÄHTAMATU RUUMI PUUDUTUS
Saale Kareda

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIS MIND PUUDUTAB KUNSTIS TEGIJA JA VAATAJANA
Eve Apro

KRISTI VÄRVIMAJA
Kristi Kongi

BARCELONA TORN
Silver Soe, Vilen Künnapu

KUUSTEIST VAIKUSE AASTAT
Mehis Heinsaar

KIRJANDUSEST JA POPMUUSIKAST
Lauri Leis

KUNINGAD JA ÜLDSE
Artur Givargizov

KELLE VIGA? OMA VIGA. KAHJU.
Nato Lumi

MEESKOND

Kuusteist vaikuse aastat

Aadu Vassel oli kunagi linnamees olnud, õppinud Tartu Ülikoolis matemaatikat, mänginud vanamuusika ansamblis flööti ja suuri eluplaane teinud, kuni teda tabas ühel päeval armastus, see esimene ja tõeline, suur ja puhas, mis tabab inimest ikka nagu välk selgest taevast. Aadu oli oma väljavalituga kohtamas käinud kolm kuud, enne kui ta julguse kokku kogus ja neiule oma tundeid avaldas - aga tema sõnad lükati naerdes tagasi.

Pärast seda andis haigetsaanud mees enesele tõotuse, et kui kõige ilusamad sõnad, mida üldse selles elus võib öelda, sedaviisi porri visatakse, siis ärgu järgnegu neile enam ka teisi. Ja tõepoolest, sellest päevast peale ei vahetanud Aadu Vassel enam mitte kellegagi mitte ainsamat sõna.

Pettunud inimestes, elus ja iseendas, kolis noor mees ära Soomaale, Tuhkja tallu. See oli koht, kus leidus veel rahu ja vaikust, kuhu inimeste lärm ei ulatunud, kus polnud kultuuri, ajalehti ega elektrit. Kümnete kilomeetrite kaupa laiusid ümberringi vaid metsad, rabad ja jõeluhad, hulkusid ringi hundid ning karud. Aadu Vassel alustas seal oma uut ja üksildast elu, rajas vana maja ümber aiamaa, toitus andidest, mida pakkus Raudna jõgi, ümberkaudne mets ja rabad. Hiljem, kui olud selleks sundisid, hakkas käima ka lähimates taludes abitöödel, saades kõiges kokkuleppele näomiimika ja käte abil. Soomaa inimestele, kes polnud kunagi suure jutuga olnud, sobis säärane suhtlemisviis igati.

Esimesel paaril aastal käisid Aadu Vasselil Tartust külas veel mõned sõbrad ja Aadu võttis nad alati heal meelel vastu, mis siis, et vaikides. Ta pakkus neile teed, kala ning ahjukartulit ja seal suurte tammede all siis naerdi, joodi veini ja musitseeriti rõõmsalt lõkke ümber. Aga aasta või paari jooksul Aadu tasapisi unustati, kuna sõprade elu muutus linnas aina kiiremaks. Tööd tahtsid tegemist, lapsed kasvatamist ja ausalt öeldes oli ka üsna keeruline ettevõtmine Aadule sinna kaugesse padrikusse külla minna.

Möödus kuusteist aastat.

hel ilusal kevadpäeval tuli Aadu kursusekaaslasele Maarekile meelde metsaüksindusse ununenud sõber ja ta otsustas vanale kamraadile üle hulga aja külla sõita. Tema naisel ja lastel olid küll ilusa ilmaga muud plaanid, kuid Maarek tegi südame kõvaks, lükkas kõik tähtsamad toimetused edasi ja läks.

Sõites autoga Tartust Viljandisse, suundus Maarek edasi Kõppu ja siis mööda väiksemaid metsateid nii kaugele kui sai. Aga ega nii kaugele küll enam ei saanud kui kuusteist aastat tagasi. Hulk aega tuli rühkida läbi kinnikasvanud tee, kus nõgesed, naadid ja takjad rinnuni ulatusid, tuli käte abil tasakaalu hoides minna üle lagunenud silla, kõndida üle angervaksu ja kullerkuppe täis soise niidu ja siis veel läbi tiheda kuusiku, enne kui ta viimaks suurte tammede alla vana maja juurde jõudis.

Seal oli kõik endistviisi. Maja kõrvalt voolas mööda vaikne ja selgeveeline Raudna jõgi, mille kaldal tema vana sõber parasjagu teed jõi ja tubakat suitsetas. Aadul olid seljas üsna närused riided ning sünge näo alla suur habe kasvanud, käed ja nägugi karmis olustikus tugevasti parkida saanud. Maarekit nähes hüppas ta esiti põõsa taha peitu, aga siis läks ta nägu äratundvalt naerule ning üle hulga aja teineteisel kätt surudes tõmbusid mõlema mehe silmad niiskeks.

Aadu ruttas sõbrale näitama ümberehitusi talus, keerulise kujuga laudu ning toole, mis ta pikkadel talveõhtutel valmis meisterdanud oli ja majatagust köögiviljaaeda, kus kasvas ka tubakas. Tegi külalise tuttavaks ka musträstas Mikuga, kelle metsmees oli kodustanud ja kes vaatas köögilaual seistes, pea viltu, uustulnukat.

Kui saabus õhtu, tehti jõekaldale üles lõke, Aadu pani tulele veepoti tatraga, Maarek aga võttis kotist välja kolm pudelit punast Põltsamaa veini. Peagi tõid sõbrad välja flöödi ja trummi ning asusid musitseerima. Musträstas Mikk hüples ka lõkke ümber ringi ja lõi kaasa omal viisil. Kesköö paiku pandi tulele teevesi ja mehed jäid läbi kõrgete tammeokste, käed kukla all, taevatähti vaatama, mõeldes kumbki omi mõtteid. Kui Maarek hakkas viimaks ääriveeri pärima, et mida Aadu kõik need aastad seal laanterahus teinud ja mõelnud on, tõmbusid aga sõbra kulmud kipra ning ta pööras pilgu üle jõe laanepimedusse, nagu näeks seal teab mis põnevat... Küllap oli üksiklane paljutki näinud ja kuulnud seal metsade ja soode rüpes, ometi ei murdnud ta vaikimise vannet.

Veel kaks päeva veetsid nad üheskoos aega, õngitsesid jõest kalu, jõid teed ja veini, sõid küpsetatud ahvenat ning mängisid pilli.

Kolmanda päeva hommikul käis Maarek välja mõtte, et mis oleks, kui nad kahekesi koos Tartusse põrutaksid ja sõber Aadu mõned päevad linnas veedaks. Saaks vanade sõpradega kokku, kammiks vanu trahtereid läbi ning ega ta seal rääkima ei peagi, Maarek räägib tema eest, kui vaja. Algul hakkas Aadu selle peale küll kätega vehkima ja tagasi ajama, aga oli see siis ärajoodud veini mõju või nostalgia noorusaegade järele, igatahes sai Maarek erakust sõbra lõpuks nõusse ning veel samal päeval sõitsid kaks vana võitluskaaslast tagasi Tartu poole.

Maareki lastega sai Aadu kohe soone peale, aga sõbra naine põrnitses teda altkulmu kui allakäinud metslast. Kuidagi suutis Maarek neid siiski nii palju lepitada, et majas tüli ei tõusnud. Aadu käis vannis, pesi ja kammis end ning kuna mehed olid üsna ühte mõõtu, võis ka ühe sõbra ülikondadest enesele kenasti selga sobitada.

Järgmisel hommikul läksid nad Tartu peale jalutama ning Aadu vaatas, suu ammuli, uusi ja moodsaid maju, mis vahepealsetel jõukuseaastatel valminud olid. Seejärel käisid nad ringi kohtades, kus omal ajal mitmedki pikantsed juhtumid aset leidsid, õhtul aga maandusid Illegaardi, kuhu Maarek oli kokku kutsunud hulga vanu kursusekaaslasi ning muidu tuttavaid.

Paljudele tuli kokkusaamine ammuilma kadunud Aadu Vasseliga suure üllatusena ning metsmehe karvakasvanud ja pentsik välimus tekitas neis suurt elevust. Telliti õlut ja veini ning asuti läbisegi lobisema. Meenutati ülikooliaegu, räägiti, mitu last kellegi peres kasvab, kes kuhu on ehitatud suvila või kui kaugel või eksootilisel maal puhkamas on käidud. Joodi, naerdi ja oldi jällenägemise üle õnnelikud. Ka vaikne Aadu jõi ühes teistega läbisegi veini ja õlut, kuulas huviga linnauudiseid ning jäi vähehaaval purju. Vanad kursusekaaslased tegid talle aga välja aina uusi ja aina kangemaid jooke, kuna pakkus lohutust ning lusti kostitada vana sõpra, kelle elu on justkui kehvemini läinud kui neil ja kes nüüd eksootilise loomana kesk lõbusat seltskonda istus, silmis imestus kõige üle, mida kuulis või nägi.

Uudishimu Aadu Vasseli vahepealse elukäigu vastu oli paljudel suur, aga kui keegi vargsi temalt midagi küsis, raputas erak ometi ehmunult pead ja vaatas mujale. Seltskonnas tekkis kahtlus, et kas see vaene mees enam rääkida oskabki, vahest on ta aastate jooksul sootuks kõnevõime unustanud.

Mingi aeg hakati lausuma tooste. Tõusti järjepanu, tõsteti klaase sõprade ja armastuse terviseks, sooviti üksteisele jõudu, tervist ja pikka iga või öeldi midagi muud kaunist. Kui toosti ütlemise aeg Aaduni jõudis, tõusis temagi püsti, käes veiniklaas, jäädes tardunud naeratusega oma kunagiste kursusekaastele ja sõpradele otsa vaatama. Maad võttis kohmetu vaikus. Vargsi oodati, et istuks see veidrik juba rutem tagasi, et järgmine toostilausuja saaks seltskonna vabastada vaikimise pingest.

Aga oli see siis joodud jookide kogum või pikkade aastate jooksul enesesse talletatu, igatahes oli Aadu äkki seda nägu küll, et ta nüüd midagi öelda tahab, midagi suurt ja ilusat oma vanadele sõpradele, oma kunagisele noorusarmastusele, kes talle pingsalt naeratades otsa vaatas - öelda midagi kõigile seal saalis - ja aastaid vait olnud mees ajas oma suu korraga pärani lahti, nagu hakkaks ta kohe laulma või midagi hüüdma... Ometi ei tulnud mitte üht sõna üle ta huulte. Seltskond vaatas Aadu jaburasse grimassi tardunud nägu ning mõtles, et kui totraks võib ikka muutuda üks metsistunud inimene, kes end purju joob.

Aga just siis, kui keegi hakkajam laudkondlane olukorra päästmise nimel otsustavalt püsti tõusis ning lusikaga vastu klaasi kõlistades omakorda sõna palus, hakkas Aadu ninasõõrmeist, kõrvadest ja suust midagi äärmiselt kummalist välja voolama: see oli nimelt õhtune jõeluhaudu, mis valgus nüüd aegamisi laiali üle toolide ja laudade, täitis niiske ja koiduvärske õhuga kogu trahteri, mähkides ülimasse hämmingusse sattunud inimesed piimjasse valgusse. Hingates sel kombel sisse ühe üksildase inimese pikki vaikuseaastaid, hingates sisse metsade hõngu ning jõe rahulikku kulgu, täitusid kõigi lokaalis viibijate meeled tasapisi selguse ja rahuliku jõuga. Nad hakkasid aru saama Aadu kõnest ja noogutasid talle, kuuldes enese hingedes tammetõrude kukkumist oktoobrivaiksesse jõkke, jõe vaikset kulgu läbi sumiseva suve, pikkade talvepäevade nukrat rahu. Mõned sulgesid silmad ja hakkasid aeglases rütmis õõtsuma nagu oleksid nad kuusepuu ladvad aprillituultes, mõned aga tõusid aeglaselt oma toolidelt nagu tumedast jõepõhjast valguse poole sirutuvad veisiroosid, ajades õitena pärani oma suud, kust lendasid välja ehmunud linnud - rohevindid, hänilased, punarinnad ja metsvindid, aga mõne suust kiilid ja maipõrnikad. Peagi oli terve "Illegaard" otsekui kevadine jõeluht, täis putukate suminat ja ärevat linnulaulu. Kumalased, kiilid ja põrnikad lendasid madala üminaga ringi, potsates vastu seinu ning inimpäid, linnud maandusid toolileenidele, laudadele ja pudelisuudele, alustades seal oma laulu. Ja kui kivipõranda pragudest murdsid end välja sõnajalad ning uimastava lõhnaga õied, kui luuderohi ja humalaväädid põimusid õõtsuvate inimeste ümber, peites endasse nende ilmsi und nägevad silmad, alles siis sulges Aadu Vassel oma suu. Ta oli öelnud oma toosti ja lahkus kõrtsist, hinges kergus.

Uus hommik leidis Viljandi poole tõttava mehe juba Puhja lähedalt. Üks musträstas lendas talle tervitades vastu ja laskus ta paremale õlale, jäädes õõtsuva kõndimise taktis vaatama päikesetõusu.

Foto: Siim Vahur

Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar on Lõuna-Eesti kirjanik, kuue raamatu autor.
Vt ka tema tekste eelmistest Epifaniotest.